Mis värk selle laulupeoga siis õieti on?

Väljavõte Postimehe veebist.

Viimasel ajal on olnud palju juttu seoses laulupeoga. Et miks kogunes sel aastal laupeole sedavõrd palju rahvast, kui käes on kriis, inimestel pole eriti raha ja paljud kontserdid ja muud etendused on huvi puudusel ära jäänud. Mis neid sinna laulupeole ajas.

Kirjanik Mihkel Mutt arvas eilses Postimehes, et see on vaese aja kätesoojendus. Umbes nii, et vaesel ajal on inimesteni hakanud jõudma olulised asjad. Nojah, võibolla tõesti.

Siis eriti karmide, ütleks, järeldusteni jõuab Päevalehes kirjanik Jaak Urmet, kes võtab aluseks maagilise arvu 100 000, mis siis oli laulupeo külastajete arv, siis umbes nii palju inimesi hääletas eurovalimistel Tarandi poolt ning et see ongi see eestlaste hulk, kes siis riiki vee peal hoiab, ja muidu ka, Eesti rahvast ja riiki uueks loob. Vanemuise kaardivägi, või umbes nii.

Siis on olnud arvamusi, et laulupeole tuli palju rahvast, kuna paljud olid kodus, sest reisimiseks enam raha ei jätku. Ilmselt on sealgi oma tõetera sees.

Aga tegelt, ma ütleks, on asjad palju lihtsamad. Ja seda pole isegi vaja kohvipaksu pealt ennustada. Võib vaid küsida, et mida igatseb inimene, kes on suure sita sees, ikka väga tõsise pasa sees. Nö surm silme ees. Täielikus kuses. Kas teda huvitab siis rahvuslik aade? Nalja teete. See inimene tahab pidu! Sest on pidu ju see, nagu öeldakse, kurvameelsete lohutus. Kui mees naise käest võtta saab ja eluisu otsakorral, siis mis ta teeb? Õige, võtab kuskil kõrtsus nosu kergelt täis ja läheb ööklubisse võõraid naisi lantima. Või, ütleme siis, rahva sekka. Peole. Kus inimesed enamasti kõik sellised, ütleme, lõbusad. Aga mitte sellest, et nad tegelikult oleks lõbusad, vaid sellest, et nad tahaks olla lõbusad, ja selleks siis on end kergelt ära "säädinud" ning siis loomulikult mängib rolli keskkond, musa, üldine melu. Muremõtteid on suure rahva seas kergem taluda kui üksi (või hinges üksi) kodus istudes. Kurb inimene ei talu vaikust ega üksindust. Sest see sunnib enda sisse vaatama, olema enda ja teiste suhtes aus, vaatama nö hingepeeglisse (ja oh seda õudust siis, mis sealt võib vastu vaadata).

Kui suur osa eesti rahvast tahab ühel hetkel pidutseda, ja kui samal ajal kõik näevad, et pidutsemiseks mingit põhjust pole, siis pole asjad mitte väga hästi, vaid pigem väga halvasti. Ma tuletaks taas meelde neid nn öölaulupidusid 1988. aasta kevadel, kus siis noored kogunesid spontaanselt laulukaare alla laulma, tuhanded inimesed, ilma mingi kutse ega agitatsioonita. See polnud loomulikult mingi rõõmupurse, vastupidi, neid noori valdas äng. See äng valitses toona kogu ühiskonda, kus siis poeletid olid tühjad ja inimesed sõna otseses mõttes näljas. Ja paljas ka. Paljas ja näljas. Sest midagi saada polnud. Nõukogude süsteem oli jõudnud oma "hiilguse" tippu ehk teisisõnu: oma eluaea ära elanud. Ning rahvas tahtis seda ängi kuidagi välja elada, ja selleks väljaelamise viisiks oli pidu. Seejuures ilma alkoholita, sest alkoholi polnud lihtsalt saada. Vanemad inimesed välja tulla ei julgenud, sest neid oli hirmutatud aastakümneid igasugu küüditamiste, vangilaagrite ja tagakiusamistega. Ent noored, nemad ei hoolinud mingitest hirmudest. Nad tegid seda, mida pidasid vajalikuks teha.

Ma usun täiesti seda, et laulul on maagline mõju. Aitab muremõtteid eemale peletada. Ja raskel ajal on tõesti parem laulda, end nõnda välja elada, kui, püss käes, oma õiguste eest välja minna, nagu seda eelistavad teha Kaukaasia rahvad. Lauldakse rõõmust, aga eestlane, mis seal salata, on enamasti laulnud suurest murest. Et siis seda muret peletada, seda nii orja-ajal (mil paljud rahvalaulud tekkisid) kui ka hiljem, rasketel hetkedel. Sest, õigupoolest, millal laulab inimene suurest õnnest? Räägitakse, et mees ei laula õnnest isegi siis, kui naise võtab, kuigi abiellumist peetakse üldiselt kõige õnnelikumaks sündmuseks elus. Ja pärast seda laulab mees vaid siis, kui end kõrtsus täis joob. Õnnest võiks laulda ehk karjapoiss, kui ta kevadel välja saab. Ent kas temagi siis laulab, ta vestab omale pigem lepapuust vilepilli ja puhub seda.