Eesti EI OLE demokraatia

Armastatakse rääkida Eestist kui demokraatlikust riigist. Ma väidan, et Eesti ei ole demokraatlik riik.

Või, kui öelda, et Eesti on demokraatlik riik, siis on ta täpselt sama "demokraatlik" nagu seda on Gruusia, Afganistan või Pakistan.

Ilmselt see pahandab paljusid, ent lisan ka seda, et Eesti pole kunagi olnud demokraatlik riik. See on valus teadmine, aga see on tõsi. Selgitan.

Levinud seletuse kohaselt tähendab demokraatia, ja ka otsetõlkes rahva võimu, mida siis teostatakse läbi valimiste. Öeldakse, et kui toimuvad valimised, ja kui keegi on võimule tulnud läbi valimiste, siis on ta demokraatlikult valitud. Seda on rõhutanud Eesti riigijuhid, ja seda rõhutas ka Gruusia liider Mihhail Saakašvili: et ta on demokraatlikult valitud president.

Valimiste puhul omakorda rõhutatakse seda, et need peavad olema vabad, mis siis levinud seletuse kohaselt tähendab, et peab olema valida mitme erineva kandidaadi, või erakonna vahel. Eestis levinud seletuse kohaselt polnud näiteks Nõukogude Liit sellepärast demokraatlik, et olid keelatud kõik muud poliitilised ühendused peale kommunistliku partei. Ja niipea, kui tekkisid muud ühendused, hakati rääkima demokraatiast.

Mina aga väidan, et võimalus valida mitme eri kandidaadi vahel ei tähenda veel kaugeltki demokraatiat. Juba vanas Kreekas, või Ateenas, kust demokraatia idee pärineb, tähendas demokraatia kõigi kodanike osalemist riigi juhtimise, otsustamise protsessis. Neil oli selleks ka aega, sest kodanikud tööd ei teinud, nad tegelesidki riigiasjadega. Tööd tegid orjad. Tänapäeval, mil orjapidamine on keelustatud, ja enamik inimesi teeb elatise teenimiseks tööd, on riigi juhtimine delegeeritud rahvaesindajatele. Ja nüüd jõuame olulise momendi juurde: neid inimesi, kes igapäevaselt riigi juhtimisega ei tegele, aitab otsuste tegemise juures AJAKIRJANDUS. Kaasaegses demokraatias on ajakirjandusel võtmeroll selle demokraatia teostamise juures. Sestap räägitakse sellistes tuntud demokraatiates nagu USA sõnavabadusest, poliitilise väljenduse vabadusest, ajakirjandusvabadusest. Sest peetakse normiks, et ilma sõnavabaduseta ei ole demokraatiat. Ja ainult sõnavabadus tagab kaasaja ühiskonnas inimestele otsuste tegemiseks vajaliku informatsiooni.

Nüüd räägitakse sellest, et Eestis on sõnavabadusega kõik korras. Mina aga väidan, et ei ole. Eestis on tuua mitmeid näiteid sellest, et kohalikud ajalehed on kohaliku võimu käepikendused. See on kujunenud lausa normiks (põhjendatakse sellega, et "Eesti on väike", "kõik tunnevad kõiki", "nagunii ei saa kõigest kirjutada"). Mistõttu puudub kohalikul tasandil inimestel informatsioon selle kohta, MIS TEGELIKULT TOIMUB. Ehk, kohalikul tasandil ei saa Eestis rääkida poliitilise väljenduse-, ajakirjandus- ega sõnavabadusest. Ega ka demokraatiast.

Olukord pole parem ka riigi tasemel. Kuigi riigi tasemel tehakse nägu, et sõnavabadusega on kõik korras, ei saa rääkida sõnavabadusest olukorras, kus inimesi pannakse nende sõnade eest hullumajja. Ajakirjandusvabadusest ei saa rääkida olukorras, kus Eesti ajakirjandus on ühe suure grupeeringu- Schibstedi-Ekspress Grupi - kontrolli all ja sel grupeering teenib võimuloleva klanni huve. Ja pole siis imestada, et seesama ajakirjandus ei kirjuta ridagi sellest, kuidas inimene (ühe võimuerakonna endine liige) pisteti tema sõnade eest hullumajja, ega ka sellest, kuidas Riigikohus selle inimese hiljem õigeks mõistis.

Eesti pole demokraatia, siin vaid imiteeritakse demokraatiat. Ja tegelikkuses pole ka kunagi olnud. Sest rahvas, mida väidetakse olevat kõrgeima võimu kandja, pole seda võimu kunagi kandnud, ega omanud. Eestis pole välja kujunenud vaba ajakirjanduse, sõnavabaduse, poliitilise väljendusvabaduse traditsiooni, mistõttu rahvas kobab sõna otseses mõttes pimeduses, ja tulistab seetõttu huupi. See oli nii nn Eesti ajal, nõukogude ajal ja on ka praegu.

Mis siis Eestis valitseb? Irja on öelnud, et Eestis valitseb aristokraatia, ehk mitte rahva võim, vaid eliidi (kõige targemate, tugevamate ja pühendunumate) võim. Või siis oligarhia, väheste võim, mis valitses Nõukogude Liidus ja on levinuim valitsemisvorm ka endistes sotsmaades, näiteks Venemaal. Kas vaidlete vastu?