Eesti suured finantssulid tõllas, Austria omad võllas (peaaegu)

Väljavõte viimasest Economistist.

Ajakirja Economist viimane number kirjutab ühest Austria finants-keenjusest, Julius Meinl V-st (kelle vanaisa hakkas Austrias 19. sajandi keskel röstima kohviube ning pani aluse ulatuslikule pere-ettevõttele, mille võrsed ulatuvad tänaseks lausa pangandusse). Jutt on siis sellest, kuidas toosama Meinl võttis oma börsiettevõtte aktsionäride seljataga aktsionäride teadmata ettevõttele suuri kohustusi, mis kokkuvõttes tekitasid aktsionäridele märkimisväärset kahju. Tema tegevust uuris kohalik finantsinspektsioon, tuvastas rikkumised ja mees võeti vahi alla. Ning, pange nüüd tähele, on hetkel vabaduses 100 miljoni euro suuruse kautsjoni vastu (1,5 miljardit krooni).

Mul tuli kohe meelde paralleel ühe sellise tegelasega Eestist, Olari Taaliga, kes samuti aktsionäride seljataga aktsionäride teadmata võttis tema juhitavale ettevõttele, Hoiupangale siis suuri kohustusi (mehe enda jutu järgi oli tal seda tehes "psühholoogiline kramp"). Mis tekitasid pangale sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuva kahju, mis kokkuvõttes tähendas Hoiupanga kadumist, või, pank õnnestus liita Hansapangaga. Aga kahju oli ometi suur, ent, pange nüüd jälle tähele, Taali suhtes ei algatatud mingit uurimist ning mees platseerus pärast seda rõõmsalt siseministri toolil (kust siis juhiti kõiki võimalikke uurimisi, ka tema enda suhtes). Sellised lood siis. Ning Taali turvalise selja taga pääses ka Hoiupanga jurist Marcel Vichmann, kes formaalselt oli sõlmitud diilide taga, ja käitus veel nii naglalt, et jättis akstionäridele tagastamata 225 miljonit krooni. Ning, pange jälle tähele, selle raha eest loodi hiljem erakond Res Publica, ning sellest rahast rahastatakse erakonda IRL, muu hulgas selliseid IRLi poliitikuid nagu Mart Laar ja Juhan Parts.

Teine säärane suli, kes küll ei varastanud kaasaktsionäride tagant, küll aga riigi tagant oli Tönis Palts, samuti IRLi mees, kes siis tegi "Taali", platseerus pärast tema maksuasjade uurimise algust rahandusministri toolil ning vahetas välja kogu seltskonna, kes tema maksuasjadega tegeles, alates maksuameti toonasest juhist Aivar Sõerdist ja lõpetades maksuinspektoritega.

Vangi on finantspettuste pärast läinud väiksemad kalad. Ja peamiselt need, kes varastanud riigi tagant. Nagu Aavo Viiol. Mis tuleneb ilmselt vanast nõuka-aegsest tavast, kus riigi tagant vargus oli suur kuritegu, kaaskodaniku tagant vargust ei vaevunud keegi uurimagi. Nii näiteks läks trellide taha Maapanga juht Melle Eenmaa (riigi mitu miljardit krooni jäid pankrotistunud Maapanka kinni ja Eenmaa tehti süüdi), siis Hüvitusfondi finantsjuht Andres Männart (kes oli vastutav ligi miljardit krooni Hüvitusfondi, ehk riigi vara hävimises, tema kamraad, Hüvitusfondi juht Arle Mölder käis samuti kohut, ent pole kuulda olnud, et ta oleks kinni läinud), siis ERA Panga juhid Andres Bergmann ja Jaak Kiiker (kes läksid kinni peamiselt oma liigse enesekindluse ja vähese kavaluse, ehk oma lolluse tõttu, sest oleks nad vähegi viitsinud otsi peita, oleks nad tänaseni tegijad poisid).

Noja, muidugi, Eesti tuntuim finantsmahhinaator, Siim Kallas, kes 10 miljoni dollari eest vara rahva tagant tuulde lasi, on praegu tähtsaim eestlane Euroopas, lisaks veel kõrge palga peal, teenides ligi pool miljonit kuus, pluss esindustasud.

Aga Austrias, nagu juba öeldud, oleks selliste tegelaste lips läbi. Ja ka USAs sai üks suurekaliibriline finants-suli lausa 150 aastat vanglat. Eestis võivad aga ka kõige suuremad finantspetturid laulda seda laulukest, et "meie maal on hea, muret tundma sa ei pea...".