Hakkame avaldama väljavõtteid Miki Kärnase päevikust

Paistab, et superreporter Miki Kärnase teema on laiemat populaarsust kogunud. Näiteks on sel teemal kirjutanud mitmed kommentaatorid. Ent nii uskumatu kui see ka pole, sattus meie kätte täiesti juhuslikult Miki Kärnase päevik, võimalik, et selles mängis teatud osa Kärnas ise, ja sestap on hea võimalus hakata avaldama peatükke sellest päevikust.

01.05.2006
Mina olen siis Miki. Alustan oma päevikupidamist tänasest päevast, sest see on päev, mis muutis tundmatuseni mu elu. Ma sain meheks.
Ei, sõjaväes pole ma käinud. Ja ma ei usu ka seda, et sõjavägi kellestki meest teeks. Ma vihkan sõjaväge. Olen kuulnud, kuidas mu tuttavad on seal peksa saanud, kellel hammas välja löödud, kellel nina lömmi virutatud. Ei, sellist elu ma omale ei taha. Mul on hea väljanägemine ja minu kohus on selle eest hoolitseda. Ma tahan välja näha super. Sest see on minu jaoks oluline. Et kõik oleks viimase peal. Ma ei salli poolikuid lahendusi. Ma tean, mida ma tahan, ja kuidas seda saavutada. Ma tahan olla oma elu peremees.
Minu jaoks polnud meheks saamine lihtne. Juba lapsena panid vanemad mind õe kõrvale istuma ja andsid mulle kätte nukud. Autosid mul väiksena praktiliselt polnud. Nendega sain ma tutvust teha ainult sugulaste juures. Ma ei tea, miks mu vanemad nõnda talitasid, aga nii see oli. Pealegi, sobitasid nad mulle selga kleite ja neil polnud midagi selle vastu, kui ma õues teiste tüdrukute, õe sõbrannadega mängisin. Ma mäletan, et esialgu oli see võõrastav, aga mingi aja pärast hakkas meeldima. Palun minust mitte valesti aru saada. Mulle ei hakanud meeldima tüdrukud, kaugel sellest, mulle meeldis tüdrukutega mängida.

Vahetevahel sai nalja ka. Kui mängisime kodu, siis tõime välja padjad ja tekid, sidusime ühe suurema teki kolme toki otsa, sellest sai nagu maja, või telk. Kuhu me siis sisse pugesime. Panime alla ühe madratsi ning pugesime selle peale, tõmbasime teki üle pea. Võtsime teki alla kaasa taskulambi. Siis mängisime seda mängu, et hakkasime riideid seljast võtma. Ja oh seda imestust ja kilkamist, kui mina oma püksid jalast ära võtsin. Kõik said palju naerda. Ja küsisid minu käest, et kas ma olen ikka tüdruk. Ma pidin valetama, et olen. Kuigi olin tegelikult poiss. Kõik imestasid, et kuidas ma olen selline tüdruk. Ma ütlesin, et olen.
Teisalt tundsin ma end uhkena, et olen teistest tüdrukutest erinev, olen ikkagi Miki. Miki Kärnas. Väiksena unistasin saada juuksuriks. Või siis trammijuhiks. Mulle meeldis väga trammiga sõita. Meeldis, kui tramm käänakute peal kolises ja vilises, nagu tahaks pooleks minna. Ja meeldis, kuidas tramm kohalt võttis, nii et kõik autod maha jäid. Ja meeldis, kuidas tramm pidurdas. Niimoodi järsku. See võttis kõhu alt õõnsaks. Mulle meeldis trammi-istmete dermantiini iseäralik lõhn. Vahel kraapisin omale tüki istmest küüne alla ning nuusutasin seda päeva jooksul. See tegi samuti kõhu alt õõnsaks, ajas judinad üle selja. Ma kujutasin juba ette, kuidas ma saan trammijuhina iga päev seda nautida. Seda lõhna, mis sarnanes kummiliimile. Võibolla sellest, et armastasin väikselt kummiliimi nuusutada. See oli nii müstiline lõhn. Sealsamas, meie onnis, või teki all, tõmbasime omale kilekoti pähe ja nuusutasime liimi. See oli vahva! Nägin igasuguseid veidraid pilte. Seda, kuidas ma hõljun taeva all, isegi lennukitest kõrgemal. Olin seal nagu jumal, pilve peal. Vaatasin alla, kuidas inimesed elavad. Inimesed olid nagu väiksed täpid, samuti autod ja bussid, ning trammid. Isegi autod olid vaid täpid, ja suured majad ning kirikud olid sellised väiksed. Mingi aeg lendasin niimoodi, siis aga kukkusin alla. Sellepärast mulle ei meeldinud saada lenduriks. Aga üks mu sõber, kellega ma hiljem sõbrustasin, ja kes arvas, et ma olen tegelikult tüdruk, kuna mul olid tüdrukute riided seljas, see sõber tahtis saada lenduriks. Või õigemini lennuki piloodiks. Ta tahtis esialgu olla sõjalennuki peal, siis reisilennuki peal. Ta ütles, et tahab ka mind enda juurde lennukisse, et minust saaks reisisaatja, stjuardess. Aga ma keeldusin. Ma ütlesin, et mulle ei meeldi lennata. Tegelikult ma muidugi valetasin, mulle tegelikult meeldib lennata. Aga ma poleks tahtnud lennata koos selle poisiga. Sest tegelikult olin ma ise ka poiss. Ja kui see välja oleks tulnud, et ma olen tegelikult poiss, siis ma poleks ju saanud olla stjuardess. Ma siis parem ütlesin, et mulle ei meeldi lennata. Aga lenduriks mulle ikka ei meeldinud saada. Või kui üldse, siis stjuardessiks. Aga sinna vist mehi ei võeta. Vähemalt mulle tundus nii. Nõnda ma siis loobusin igasugusest mõttest saada lenduriks. Ka mu ema laitis selle mõtte maha. Ütles, et ma valiksin ikka omale mõne maalähedase kutse. Näiteks pakkus ema, et ma võiksin hakata õmblejaks. Üks ema sõbranna oli õmbleja ja ta õmbles väga ilusaid kleite. Selliseid, mida polnud mitte kellelgi teisel. Ema ütles, et ma saaksin siis omale ka õmmelda selliseid kleite. Isa oli küll sellele vastu, aga ema ütles, et isa ei tea maailma asjadest midagi, sest tal pole haridust. Mu emal oli kõrgem haridus, isal ainult keskharidus. Ema jäi alati igas vaidluses peale. Isa eriti ei vaielnud, võttis kapist pudeli õlut ja istus õhtud läbi teleka ees.

Jätkub...