neljapäev, 6. august 2009

Hundimägi Kanal 2 uudiste kohta: see ei ole hea ajakirjandus. Aga mis siis on?


Väljavõte Aivar Hundimägi blogist.

Äripäeva peatoimetaja asetäitja ja uuriva toimetuse juht Aivar Hundimägi kirjutab oma blogis, et Kanal 2 saatelõik, kus räägiti Haanjas tiiki uppunud meesterahvast, ei ole hea ajakirjandus. "See uudislõik on näide, kuidas ajakirjanik läheb üle piiri ja käitub alatult," kirjutab Hundimägi. Tema väitel oleks pidanud rääkima ka uppunud meesterahva emaga, kelle kohta oli saatelõigus vihjamisi öeldud, et ta armastab napsi võtta ja sundis poega omale viinaraha teenima. Hundimägi põhjendab oma väidet sellega, et tegemist pole avaliku elu tegelastega. Ja et "tõenäoliselt ka intervjuu andnud naabrinaine ei saanud aru, mis tagajärjed võivad tema sõnadel olla. Ajakirjanik käitus ka intervjuu andnud naise suhtes ebaeetiliselt."

Ma vaatasin ka seda saatelõiku Reporteri veebist:


ja ma ausalt öeldes ei mõista Hundimägi pahameelt. Mis oleks siis ajakirjanik pidanud tegema? Oli selge, et inimene oli uppunud. Mis on juba iseenesest avalik sündmus, surm sellisel kujul. Kui leiti tiigist inimese surnukeha. Uppunud inimesed on igal pool ajakirjanduses kõneaineks. Ja kui inimesi massiliselt uppub, näiteks laeva- või lennukiõnnetuses, siis kirjutatakse neist lausa mitmeid nädalaid jutti. Äripäev ise kajastas, ma ütleksin väga julgelt üht mõne aasta tagust helikopteriõnnetust, kus hukkunute omastele poeti lausa põue. Aga see selleks. Niimoodi, uppunud inimese teema on siis ok, tundub. Ja kui see inimene uppus veel kellegi kodutiiki, siis kellega veel kui mitte selle tiigi peremehega peaks ajakirjanik rääkima?! Ja seda oligi tehtud. Peremees rääkis ilusti oma jutu ära, niipalju kui teadis, ja ütles veel, et tema sinna tiiki, mida oli ka ujumiseks kasutatud, enam sisse ei lähe. Mis on küllalt hea mu meelest, selline human interest (inimlik huvi) moment, mida ajakirjanduses hinnatakse. Ja kui hakata rääkima, et ajakirjanik võis heauskset inimest ära kasutada, siis kirjutavas ajakirjanduses võib see tõesti nii olla, et inimene ei saa aru, et annab intervjuud, aga tele- või raadio puhul, kui sulle ikka mikrofon nina alla pistetakse, siis eriti kahetist võimalust ei ole. Siis on selge, mis värk on. Teine asi oleks olnud see, kui ajakirjanik oleks oma intervjueeritavale järgi jooksnud (sellisele, kes pole avaliku elu tegelane), või vägisi tuppa tunginud. Niimoodi. Siis oli ajakirjanik rääkinud ühe külaelanikuga, kes rääkis, et uppunud mehe ema armastab võtta napsu ja sundis poega omale viinaraha teenima. Taluperenaise jutt, mis seal siis halba saab olla. Kas siis ümberkaudseid enam ei või intervjueerida?! Ja mis siis õigupoolest oli see rikkumine? Et kõik rääkisid hukkunud mehest ja tema emast. Aga mis saab ajakirjanik sinna parata, kui inimesed räägivad sellest, et inimene uppus ja uppunu ema armastas napsu võtta ja sundis poega napsu jaoks raha teenima. Inimesel on õigus rääkida, niipalju kui ta teab ja ajakirjanikul on õigus küsida. Minu meelest on see suisa uuriv ajakirjandus! Ajakirjanik püüdis lahata uppumise tagamaid. Ok, Hundimägile ei meeldinud, et ajakirjanik polnud rääkinud selle võimalikust napsitajast ema endaga. Aga ajakirjanik ütles, et ema polnud võimalik leida. Mida see ajakirjanik siis oleks pidanud tegema, ootama, kuni ema kaineks saab ja välja ilmub?! Või siis näiteks purjus ema filmima, kakerdamas mööda küla?! Et siis oleks Hundimägi saanud sellest loost täie rahulduse? Ja siis oleks olnud jälle häda: filmiti purjus inimest, kes pole avaliku elu tegelane!

Kuigi Kanal 2 uudistele on olnud ühte koma teist ette heita (tõsi, viimasel ajal üha vähem), ei tohiks selle loo kajastamise juures olla midagi taunimisväärset. Võib öelda, et ajakirjanik tegi oma tööd, ja seda antud olukorras parimal võimalikul viisil. Ja ka see, et Postimees seda asja tsiteeris, on ok. Sest see oli hea lugu. Reportaaž elust enesest.

Mulle tundub, et Hundimägile ei meeldinud sündmus ise, et inimene nõnda tiiki ära uppus. Või end uputas. Aga selles ei saa enam ajakirjanikku süüdistada.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Just viimasel ajal ongi Kanal 2 uudistele ette heita - praeguseks on olukord muutunud selliseks, et kõigepealt vaadatakse muude tegemiste kõrvalt poole silmaga meelelahtus ära (Reporter) ja siis hakatakse uudiseid vaatama (Aktuaalne Kaamera)

Masu ajal ei huvita Reporteris kajastatavad "olulised" sündmused (näiteks kolmel päeval jutti mingid Türgi kolkaküla missivalimised) mitte kedagi.

Inno ütles ...

Mulle jälle meeldis see, et nad läksid oma suvereporteriga rahva sekka.

elektritsaabtasuta.blogspot.com ütles ...

Mõned aastad tagasi oli Rootsis sedasi,et mil tapeti või mõrvati või uppus keegi(polnud vahet kas tegemist oli lihtrahvaga või avaliku elu tegelasega) või suri mõnda muusse ebaloomulikku surma siis riigis kuulutati välja lein...leinati kolm päeva...

Aga meil vaid heal juhul mainitakse numbrites kui mitu mõrvati sel nädalal...
Võsa Peeter ütles ilusti oma saates:
"Mil mõrvatakse "inimene"(avaliku elu tegelane,VIP) siis sellest kirjutavad lehed aga muidu
on märgib seda vaid statistika".

Teada on,et meil KAPO-lased mõrvavad enam inimesi kui mistahes muudes riikides mõrvatakse inimesi...meil on mõrvatute suhtarv suurem kui mujal riikides...
Igast mõrvast tuleb teha pikk lugu...
Eriti Talis Kitsingu mõrvast peaksid lehed pajatama iga päev...
Budistid tahtsid püstitada monumendi neile iniimestele keda on mõrvanud Eesti politseinikud,noh surnuks sõidetud,ära vägistatud ja mõrvatud jne.
Elagu konkurents!

Anonüümne ütles ...

eee, kui Inno Tähismaalt ei küsita temast või ta perest rääkides kommentaari, siis ei ole kõik ok. aga kui kedagi südistatakse poja suitsiidis ja süüdistatav enda kaitseks sõnagi ei saa öelda, siis on ok. wtf?

mida oleks pidanud tegema? ootama, kuniks saab ema kommentaari.