Väljavõte huffingtonpost.com veebist.
Ajakirjanik Jill Brooke kirjutab Huffington Post'is, et saavad jah.
Ma teiste kohta ei oska öelda, aga kuna ma ise olen ka lahutatud isa, siis võin enda kohta üht-teist rääkida. Kõigepealt pean märkima seda, et ma pole pärast lahutust lapsi näinud. Mu ainsad kontaktid nendega on olnud kingitused, mida olen neile saatnud, sünnipäevaks ja jõuludeks. Ning sms-id vanemale pojale. Ma muidugi ei tea, kas nad on need kätte saanud, aga ma loodan, et on. See on olnud nii viimased neli aastat.
Kas ma olen hea isa? See on minu jaoks valus küsimus. Sest kui ma oma vanematekodust lahkusin, siis lubasin endale, et minust saab oma lastele maailma parim isa. Selline isa, kel on alati laste jaoks aega, laste sünnist saadik, kes kes nendega koos mängib, neid igakülgselt arendab, näiteks paneb kokku Lego maja, küpsetab lastele pühapäeviti pannkooke, käib lastega kinos ja loomaaias, talvel suusatamas ja suvel jalgrattaga sõitmas, metsas jalutamas, McDonalds'is või Hesburgeris friikaid söömas, kes lahendab kõik probleemid sõnadega, kes ei tarvita laste kallal vägivalda, ja on alati laste jaoks olemas. Ja mul õnnestus olla selline isa! Seda tervelt 10 aastat!
Minu jaoks oli olla hea isa suur auasi. Sest ma olen ise pärit kodust, kus vanemad omavahel kogu aeg tülitsesid. Ja kus vägivald oli igapäevane asi. Ja ma olin endale lubanud, et mina oma lähedaste kallal vägivalda ei tarvita. Ja kuigi ma tegin kõik selleks, et mu enda ja mu laste kodu ei muutuks selliseks nagu oli olnud minu lapsepõlvekodu, ei suutnud ma seda ometi ära hoida.
Mu endine naine muutus ajapikku üha vägivaldsemaks. Ja ma ei suutnud enam vastu seista kiusatusele samaga vastata. Ma tundsin, et kui asjad samas vaimus edasi lähevad nagu nad läksid, muutun ma ise samasuguseks vägivallatsejaks nagu oli olnud minu isa. Kes siis peksis nii oma naist kui lapsi. Siis kui tal oli sitt tuju. Ma kartsin, et ma ikse muutun samasuguseks. Ei, ärge saage valesti aru, mu isa ei võtnud napsi, tegi sporti, luges ajalehti ja ajakirju, oli igapidi tipp-topp mees ses suhtes, aga aeg-ajalt lendas katus ära. Lihtsalt lambist. Minu ema polnud seevastu üldse vägivaldne, vaid pigem selline, kes lasi end tümitada.
Aga mina ei tahtnud, või ei suutnud olla ka selline nagu oli minu ema. Sest ma ise ei kiitnud seda heaks, et ema end nõnda tümitada lasi. Vastupidi, ma heitsin talle seda ette. Et ta ise minema ei läinud. Sest koju jäädes ei suutnud ta olla hea ema. Tal olid närvid läbi, ta oli pidevalt haige, ja suri noorelt.
Ning ma ise just nii tegingi. Nagu ma oleks oma emal soovitanud teha. Ma läksin minema. Ja teeksin samamoodi ka nüüd.
Kas ma oleksin olnud parem isa, kui oleksin jäänud, ja muutunud siis kas ise vägivaldseks, või lasknud end edasi tümitada? Ma arvan, et mitte.
Ma arvan küll, et lahutatud meestest saavad paremad isad.
21 kommentaari:
Aga mis on sind takistanud peale lahutust lastega kohtumast? Kuidas oled oma lastele enda lahkumist seletanud?
Eks sa kunagi surivoodil mõtled ka, et oh küll sa ikka olid hea isa, õigemini OLEKS olnud, kui kogu kuri ilm ja rahvusvaheline imperialism poleks sind takistanud. Aga no vot takistas, nii et hea vabandus kohe varnast võtta.
Ja ma väga loodan, et su pojad ei tule su surivoodile ja kunagi hiljem ka mitte su hauale. Sest sa oled sellise suhtumise kuhjaga ära teeninud. Ja kindlasti on su kallis viljatu Irjakene sellele kõvasti kaasa aidanud, nii et ära väsi teda tänamast kõige selle hea eest, mis ta on su ellu toonud. Paras sulle, Isa Ronk!
Sellises olukorras ei seleta midagi. Pead lihtsalt ootama kuni lapsed on 40. Siis nad alles m6istavad. V2hemalt mehed.
no sihukest isa on küll väga raske mõista. Ise oled kõik selleks teinud, et su lapsed sind põlgaksid
Kord aastas kingitused pole küll mingi näitaja.Ülejäänud päevad aastast oleks ka millestki elada vaja.
Sa Inno ise ju räägid oma jutule vastu - nagu enamjaolt, muidugi. Sa ju VÕISID olla hea isa - aga siis ikka ENNE lahutust. Ise ju kirjutad, et PÄRAST lahutust on su "isadus" tähendanud kingitusi kaks korda aastas (huvitav oleks siinkohal lugeda, mida sa neile siis kinkinud oled) ja SMS-de saatmisega (mille kättesaamises kahtled). Milles siis ikkagi väljendub su hea-isadus PÄRAST lahutust, milles sa samas veendunud paistad olevat?
inno, su jutust on kõvad loogikavead nagu sageli viimasel ajal
sa kirjutad, et kui sa vanematekodust lahkusid, mõtlesid sa olla nii hea isa, et logod, hesburgerid, mcdonaldsid jne
innokene, sellel ajal kui sina vanematekodust lahkusid, vaevalt et logod olid tegijad ja moodsad burgerid olid veel eestist kaugel
sa võid seda oraegu tagantjärgi muidugi mõelda, et sa olid hea isa, aitasid logimaju ehitada ja käisid lastega moodsat burksi söömas - milles ma muide ei kahtle tegelikult
aga point on selles, et tegelikult sa igatsed alateadlikult seda vana aega oma eksiga ja oma lastega, seda mõnusat tüüpilist pere-lapsed-töö-kodu- elu, mida irja sulle muide vist kunagi ei paku
ta on selleks veidi niiöelda kiiksuga
Miks Ingrid enne lahutust HEA ema ei olnud, aga peale lahutust korraga ON?
Kas sellepärast, et enne lahutust oli tal tähtsamatki teha, kui lastega tegeleda? Näiteks Peebikuga ameleda?
Kas inno peaks lastega kohtumiseks roomates Ingridit anuma?
Tõsiasi on see, et ingrid kasutab lapsi manipuleerimiseks ja kui inno keeldub endaga manipuleerida laskmast, siis ei näe ta ka lapsi. Olgu põhjendused nii ilusad kui tahes.
Kas see ongi see paljukiidetud võrdõiguslikkus mida naised nii tähtsaks peavad?
Ning ärge tulge rääkima rusika persetoppimisest. See ei ole mingi kuritegu või sõltuvus-erinevalt abielurikkumisest, vägivaldsusest või alkoholismist.
Küsimus jääb: MIKS EI OLE INNO OMA LAPSI 4 AASTAT NÄINUD? Sellepärast, et ta ei taha lapsi näha? Ärge ajage naerma! Iga isa tahab oma lapsi näha...
Eks aeg annab siin arutust. Mina võin enda kohta öelda, et minu südametunnistus on puhas.
Ega ikka ei taha küll iga isa oma lapsi näha. Tean omaenda elust. Ja sina, 22.19, ära usu, et kõik on just nii, nagu siin blogis kirjas. Ingrid blogi ei pea ja mujal ka oma eraelust (eriti sellest, mis kunagi olnud) ei lämise. Kuigi kindlasti oleks temalgi üht-teist öelda. Aga õigesti teeb, et blogi ei pea, ja mujal ka ei lämise. Kes teab, teab niigi ja Inno "Rusik-perses-hea-isa" ja Irja "Ei-mina-lapsi-taha" lämisemist pimesi ei usu. Sest nad lihtsalt ei ole usaldusväärsed.
P.S. ei ole ma Ingrid ega Ingridi sõps - no ju nüüd siis saan teada, et igal juhul olen kanaema. Ja et ju siis tabas valusasse kohta. Ehk siis tuttav lämin siin blogis. Ei loksuta.
Kui su südametunnistus puhas on, siis pead sa küll südametu olema - lapsed ehk igatsevad sind?
Südametunnistus ja süüdimatus on täiesti erinevad asjad, aga katsu sa seda innodeleirjadele selgeks teha...
Inno, kommenteeri aga seda, et Irja keelas sul oma lastega kohtumast. See oli mõnda aega tagasi siin blogis kirjas. Irja oli veel uhke, et keelab sul lastega suhelda, sest tema meelest ajasid tema isa suhted esimese abielu poegadega varajasse hauda.
Aga tee test: saada poja praegu sõnum ja küsi, kuidas tal läheb. kutsu külla või tee ettepanek kohtuda. Tead sa üldse tema kontakte?
Sa võrdled end kogu aeg ruitlasega, et ka tema maksis oma naisele kätte. Kuid Ruitlane ei hüljanud oma poega, mida sina Irja eestvedamisel tegid. Kah mul hea isa...
Irja on meil jah selline füürer siin, kes kogu aeg kõike keelab, Anastasia Kender lausa kahvatub tema kõrval. Oi-jah.
Kui lahutatud mees ei kohtu oma lastega, on selle taga tavaliselt mingi naine, kas vana või uus. Ingrid kinnitab, et tema oma lapsi isa juurde lubaks, samas Irja on ka minu mälu järgi siin blogis väitnud, et Inno tervise huvides hoiab teda lastest eemal.
Inno, kallis, ära põikle kõrvale. Nastja Kender on tüüpiline Vene baaba, kellele joodeti veidi shamppi sisse ja lasti ajakirjanikutibiga lobisema. Küll ta kodus selle eest kitlile sai.
Vasta aga küsimusele: kas Irja keelab sul lastega suhelda? Minu teada su vanem poeg ainult ootab su kõnet. Tee see siis ometigi! Raisk ma vihkan mehi, kes oma lastest ei hooli, kuna uus ei luba. Mina kaotasin nii oma isa ja ma vihkan seda uut naist selle eest. See naine ütles mulle näkku, et hoiab isa minu eest, sest ta on armukade. Minu ees. Irja on sedasama ju teinud, selle blogi vahendusel. Et hoiab lapsi sinust eemal. Mis tunne on su pojal seda lugeda, ah? Oled sa teda üldse kunagi armastanud?
Muidugi on variant, et vähemalt vanem poeg üldse ei soovi isaga suhelda, arvestades laimu, mida siin poisi ema kohta kokku kirjutatakse. (Ehk see võimalus ongi Inno peast läbi käinud, juureldes, miks laps tema SMS-dele vastuseid ei saada. Võibolla sellepärast ei tahagi Inno lastele läheneda, kuna kardab äratõukamist?)
Siiski võiks Inno vähemalt välja uurida, kuidas temasse suhtutakse. Kui mingi ime läbi võiks olla tõsi see, et Ingrid on allutanud järelejäänud meespere oma võimu alla, siis kas oma lapsed ei vääri päästmist või vähemalt alternatiivide näitamist?
Tunnen Innole 100% kaasa.
Minu uus naine ka ei lase mul oma lastega kohtuda. Ja vana naine on jubedaim bitch. Muideks, need ei ole mingid minu luulud, kystagu inimeste k2est kes teda teavad.
Vahel on tunne, et FUCK, perse k6ik naised! Seakari!
FUCK!!!!!!!
Viimase kommentaari peale mõeldes. Kas Te seletaksite palun mulle, miks elab keegi koos naisega, kes ei lase kohtuda oma lastega eelmisest suhtest? Miks sa sellisega elad?
vastus - lapse p2rast.
Kuivõrd kohus jättis lapsed Ingridi kontrolli alla 100%liselt, siis on kõik võtmed tema käes ka laste kohtumise osas isaga. Kui ta soovib, siis lapsed kohtuvad oma isaga, kui ta ei soovi, siis ei kohtu. Kuivõrd lapsed pole oma isaga kohtunud, siis järelikult Ingrid seda ei soovi. Ja ongi kogu lugu.
Mina tegin kõik selleks, koos Irjaga, kulutasime selleks omajagu aega ja raha, et lapsed enda juurde saada, aga ei saanud. Ja las ta siis olla nii.
Pealegi pole sinna enam palju aega, kui lapsed on täisealised ja saavad ise otsustada, kellega nad tahavad suhelda ja kellega mitte. Ma austan nende endi valikuid. Ja olen nende jaoks olemas, kui vaja.
Näiteks ma ise poleks olnud ka ema peale pahane, kui ta oleks oma vägivaldse mehe juurest jalga lasknud, ja poleks lastega ühendust võtnud. Sest sellised ühendusevõtmised oleks jõudnud isa kõrvu ja ta oleks saanud võimaluse ema kottida, laste kaudu. Milleks seda võimaldada ühele vägivaldsele tegelasele? Ma oleks oodanud, kuni saan 18 ja siis ukse kinni löönud, ning mul elsk olnud maa ja ilm aega emaga suhelda. Nüüd oli aga ema selleks ajaks sisuliselt tsombe, nii et ma ei saanudki tema käest enam küsida paljusid asju, mis mind vaevasid.
Postita kommentaar