KUUM! Kogu tõde EÜS-ist! Üks sigajoodik tormab teisele appi!

Väljavõte Delfi veebist.

Värsked uudised EÜS- rindelt! Get it while its hot! Vaevalt jõudis üks EÜS-i joodik Indrek Tarand suu lahti teha, kui temale tormas appi teine EÜS-i joodik Mart Laar, kes ütles, et kõik, mis Indrek ütles, on õige ja hea. See on muide joodikute puhul väga tavaline, et kõik õllelauajutud, olgu nad kui jaburad tahes, kiidetakse heaks ja ollakse veel pahased, kui nad kõigile teistele, ka kainetele inimestele, niisama säravamõistuslikud ei tundu.

Vaatasin, et minu eelmine EÜS-i ehk Eesti Üliõpilaste Seltsi-teemaline sissekanne osutus väga menukaks. Otsustasin seepärast jätkata ning paljastada veel mõned aspektist sellest seltsist, mida mõned rumalad inimesed on ka illuminaatide või satanistide ühenduseks nimetanud.

Paljastan siinkohal kogu tõe, sedasi, kuidas ta on minule eri allikate kaudu teatavaks saanud. Mul on nimelt hulka tuttavaid mees-EÜSlasi ning nad kõik on väga lobisemishimulised. Asi on nimelt ses, et teid on ninapidi veetud. Lühend EÜS ei tähendagi Eesti Üliõpilaste Seltsi. Ehei, see on kergeusklike narritamiseks. Tegelikult tähendab see lühend Eesti Ühinenud Sigajoodikuid.

Sigajoodikute peod Tartus, Tõnissoni üks on legendaarsed. Ei seisa seal naljalt püsti ükski mees ning kui seal on pidu (ja pidu on igal õhtul!), kostab lärmi ja rõõmsat valjuhäälset arutelu lausa Võru tänavale välja. Sageli tuigerdasid meie Võru tänava maja akna all lakku täis sigajoodikud, teel öösel kella kaheni lahti olevasse Peetri Pizza poodi, et oma viinavarusid täiendada, ning arutasid elavaloomuliselt, jutu vahele aeg-ajalt kas "Hõkk!" või "Proosit!" karjudes, millise kaas vil! sigajoodiku juures järgmine kräu korraldada.

Kuid ega Tõnissoni tänaval ainuüksi (kuigi võimalus end naise silma alt ära silmini lakku täis juua on peamine asi, mis Eesti Ühinenud Sigajoodikute vilistlasi seltsi vanasse ja väärikasse majja tõmbab, olgem ausad!) lakuta. Majas tegutseb ka poliitiline klubi, mille juhatajaks on kordamööda seltsi väärikaimad mehed, sealhulgas Indrek Tarand, Mart Laar, Tõnis Arro jne. Neil on see au sellepärast, et nemad on ühed kõige suuremad joodikud. Ja selle poliitilise klubi kõige meelepäraseks tegevuseks on siis lõbusasti isekeskis õlut või viina juua, õllelaule laulda ja poliitika-teemalisi mänge mängida. Üks mängudest on näiteks selline, et kõik võtavad seltsi keldris asuvas Põrgu-nimelises ruumis kätest kinni, ronivad jalgupidi laua pääle, suudlevad ja kallistavad üksteist ning võistlevad siis omavahel, kes jäksab kõige kõvemini karjuda, et "Tallinn vabaks!". Või siis et: "Savisaar seebiks!". Või "Enne läheb jumala päike looja, kui kesikud võidavad!". Või "jumal hoia Eestit Savisaare eest!" (sest sigajoodikud on väga jumalakartlikud ja lähevad pärast öist prallet kui üks mees Jaani kirikusse ja paluvad seal härdalt liigjoomise pärast andeks). Selliseid võistukarjumise hüüdlauseid on sadu või isegi tuhandeid ning kui kõige kõvem karjuja on välja valitud, siis temale tuuakse preemiaks Võru tänava Pizza poest kõige kallim šnaps ja ta võib selle ära juua ning selle, mida enam ära juua ei jaksa, teistele kaassigajoodikutele nalja pärast pähe valada.

Võitnud karjujale langeb osaks ka au seesama hüüdlause järgmisel päeval ajakirjanduses maha hõigata. Võib siis arvata, et ühel viimasel võistukarjumisel oli seks hüüdlauseks, mille karjumises jõudu katsuti, umbes midagi sarnast nagu "Tallinna võib vabastada apoliitiline linnapea!" ja kõige kõvemini karjus Indrek Tarand.

Sellised lood Eesti Ühinenud Sigajoodikutega siis täna. Aga juba homme uued paljastused. Rääkida on veel palju, oi kui palju. Mida kõike Tõnissoni tänava sigajoodikud ei ole teinud või rääkinud. Aga varuge kannatust, kõike ei saa ju kohe esimese korraga ära rääkida, ikka järgemööda, tasa ja targu.

P.S. Olgu ajaloolise tõe huvides ära märgitud, et mul on sigajoodikutega tegemiste kajastamise osas ka isiklik huvi. Nimelt kuulus veel mõni aeg tagasi Eesti Ühinenud Sigajoodikute ridadesse ka minu kallis abikaasa Inno Tähismaa. Aga visati ühel üldkoosolekul välja. Põhjendus - ei joonud piisavalt. Ega võtnud enam osa kohustuslistest ühiskarjumistest. Noh, mis teha. Igale poole ei jõua. Aga seepärast läheb mul süda iga kord soojaks, kui meedias mõnd Inno endist kaas vil! sigajoodikut näen. Elan alati nende väljaütlemistele kaasa ja kajastan neid nüüdsestpeale jõudumööda ka siin blogis. Elagu Eesti Ühinenud Sigajoodikud ja nende särav mõistus! Hip, hip! Ja ärgu väsigu nende lõuad õlle kõrist sisse kallamisel kunagi, sest kes muu meid oma õllelauajuttudega lõbustaks kui poleks sigajoodikuid! Hip, hip! Mingu enne jumala päike looja, kui lõppeb orgia ja trall Tõnissoni tänaval! Hurrrrrraaaaaaaaaa!!!