Lugemissoovitus: raamat Tšingiz-Khaanist

Kirjutan põgusalt sellest Tšingiz-Khaani raamatust (Genghis Khan and the Making on the Modern World, autor Jack Weatherford, New York 2004), mis on olnud minu viimase aja nö suvelugemine. Ja ma pean ütlema, et päris hea lugemine. Vähemalt kõik need, kes huvituvad poliitikast, või ka ärist, peaks seda raamatut lugema, sest Tšingiz-Khaan oli üks edukamaid sõjamehi inimkonna ajaloos, ja poliitika või äri pole midagi muud kui üks sõda. Mõned ütlevad, et ka elu ise on üks sõda, mina sellega nõus pole, sest minu jaoks on kodu ikkagi rahu kants. Kodus peab olema rahu, see oli ka Tšingiz-Khaani, kodanikunimega Temujin'i põhimõte, kui ta, selleks, et tagada rahu kodus ja selle ümber võttis ette mitmeid sõjakäike, et seda rahuriiki pidevalt laiendada. Mis ka õnnestus.

Ja, mis seal salata, Mongoli impeerium oli tol ajal, 13. ja 14. sajandil edumeelseim kogu maailmas, kus olid esimesena maailmas kasutusel püssirohi, suurtükid ja piiramismasinad, kus võeti kasutusele esimesena maailmas paber, trükikunst, ja raamatute trükkimine, paberraha ja mängukaardid, kus elukorralduse üle valitses ilmalik seadus ja võim, kus kõik usundid said võrdselt üksteise kõrval areneda, kus toimis vabakaubandus, kus ühendati esimest korda inimkonna ajaloos eri tsivilisatsioonid, ning kus siis arenesid välja kaasegsed Venemaa, Hiina, Korea, India ja Iraani riigid. Tšingiz-Khaani efektiivsusest annab tunnistust asjaolu, et ta suutis 25 aastaga alistada rohkem maid ja rahvaid kui Rooma impeerium 400 aastaga. Seejuures oli mongoli rahvaarv toona kõigest üks miljon, ja sõdalasi sada tuhat.

Tšingiz-Khaan kaotas aristokraatlikel privileegidel põhineva feodaalse süsteemi ning lõi uue korra, mis põhines igaühe panusel, lojaalsusel ja saavutustel. Ta alandas maksukoormust ning kaotas maksud sootuks arstidel, õpetajatel, preestritel ja haridusasutustel. Ta viis sisse regulaarse rahvaloenduse ja lõi maailma esimese rahvusvahelise postisüsteemi. Ta ei kogunud varandust, vaid jagas selle laiali ja viis tagasi ringlusse. Ta lõi rahvusvahelise õiguse. Ajal, mil enamik valitsejaid olid seadusest üle, allus Tšingiz-Khaan ise seadustele. Ta keeldus võtmast pantvange ja lõi ülla tava tagada diplomaatiline puutumatus kõikidele saadikutele ja kulleritele, kaasa arvatud vaenulike rahvaste suhtes, kellega ta ise oli sõjajalal.

Tšingiz-Khaan suri ligi 70-aastaselt, ümbritsetuna oma lähedastest ja sõpradest, kui temaga sarnased impeeriumi juhid on kas tapetud või ametist kõrvaldatud, nende endi alluvate või lähedaste poolt (Aleksander Suur suri 33-aastaselt segastel asjaoludel, Julius Caesar pussitati surnuks tema enda liitlaste poolt, Napoleon suri üksikul saarel kõigi poolt hüljatuna). Pärast Tšingiz-Khaani surma jätkas impeerium kasvamist veel 150 aasta jooksul, ning tema järglased valitsesid Usbekimaal veel 1920. aastal, kuni nõukogude võim seal kanda kinnitas.

Kokkupuude mongolitega lõppes Euroopa jaoks küll suure hulga rüütlite hukkumisega, ent tõi endaga kaasa renessansi, ärkamisaja, mis põhines mongolitelt saadud uutel tehnoloogiatel ja teadmistel, mis omakorda tõi kaasa kõigi eluvaldkondade elavnemise ja kiire arengu. Kolm tähtsat avastust, mille eurooplased mongolitelt üle võtsid, olid trükikunst, tulirelvad ja kompass. Need kolm tehnoloogilist uuendust määrasid Euroopa arengu järgnevate aastasadade jooksul.

Lisaks tuli mongolitelt Euroopasse mitmeid muid uuendusi, näiteks uued toiduained nagu riis ja tatar, porgandid, siis riietusesemed, rüüde ja halattide asemel hakati kasutama pükse ja pintsakuid. Muusikariistu hakati mängima stepipoognaga, kunstnikud hakkasid kasutama uusi maalimistehnikaid, ning eurooplased võtsid kasutusele mongolite sõjahüüu "Hurraa". Mongolite mõju oli nii laialdane, et esimene ingliskeelne autor Geoffrey Chaucer pühendas oma teoses "Cantebury Tales" Tšingiz-Khaanile kõige pikema peatüki. Renessansi-aegsed loojad olid monglitest vaimustuses, vastupidiselt paljudele hilisemal ajal, kus neid peeti külmaverelisteks barbariteks. Muutus toimus 18. sajandil, mil mongoli kultuuripärandit hakati maha tampima, seda eriti Saksamaal ja Prantsusmaal, kus mongoleid hakati pidama madalamaks rassiks, sarnaselt juutidega. Hiljem tehti mongoleid maha neid maades, kus nad olid valitsenud, nagu Venemaa ja Hiina. Samas on paljud riigid ja rahvad võtnud üle monglite sõjakavalusi. Näiteks 20. sajandi keskel, kui üle mitmesaja aasta hakati taas tundma huvi mongoli kultuuripärandi vastu ja tõlkima monglite salajast ajalugu, kasutasid sakslased II ilmasõja ajal oma nn Blitzkriegi- välksõja käigus mongoli taktikat, samuti tegid seda venelased, kui lasid vaenlase kaugele oma tagalasse, venitasid rinde pikaks, ning siis ründasid otsustavalt.

Mis on Eesti jaoks mongolitelt õppida? Esiteks seda, et ka väike võib olla suur. Ja kui sa oled nutikas, võid jagu saada palju tugevamast vastasest. Ning ka see on õpetlik, et kui eestlased oleks suutnud kui üks mees seista sakslasele 13. sajandi algul vastu, kasvõi koos liivlaste ja soomlastega, veel paar aastakümmet, siis poleks tolleaegset saksa okupatsiooni tulnudki, sest pärast mongoli valluturetke 13. sajandi keskel rahunesid ristisõdalased maja, seda mitmeks aastasajaks. Ja Eesti oleks olnud samasugune tegija riik Põhja-Euroopas, nagu, ütleme, Rootsi, või Taani. Võimalik, et isegi kuningriik.