Uskumatu: Raimo Ülavere ei töötagi enam Peep Vainu juures

Väljavõte Raimo Ülavere blogist Mindsweeper.

Uskumatu lugu on juhtunud: Raimo Ülavere ei töötagi enam Peep Vainu juures. Ta saatis sellesisulise kommentaari.

Miks uskumatu? Sest Äripäevas, pärast seda, kui Ülavere oli käinud Vainu koolitusel, siis oli ta Vainust lausa vaimustuses. Umbes samamoodi nagu minu eks Ingrid. Kogu aeg rääkis, kui lahe mees on Vain, ja kuidas ta kõike teab, kuidas ta kõike oskab. Ja hakkas ka teisi Äripäeva töötajaid saatma Vainu koolitusele. Kuhu, mis seal salata, õnnestus ka minul jõuda. No ja mulle meenutas see Vainu koolitus rohkem koomuskit, sellist Kivirähu, või õigemini Becketti stiilis janti. Aga noh, maitse asi, mulle näiteks ei lähe ka korda Madonna, mis paljusid nii pöördesse ajab, et nad on nõus oma elu andma või kirikus tantsu lööma. On igast rahvast maamuna peal.

Nii et minu jaoks polnud üllatus, kui Ülavere lõpuks Vainu, selle koomiku juurde maandus. Ent, nagu nüüd välja tuleb, mitte eriti kauaks. Noh, mis seal ikka arvata, ilmselt on Raimos ikka rohkem sisu kui vahepeal välja paistis. Aga mis Vainu puutub, siis ma ei kujuta ette, kes sinna on veel tööle jäänud, tema juurde. Sest kes see ikka tahab sellise keigari, petise ja abielurikkajaga koostööd teha. Võibolla see ilueedi, kes tal seal firmas on, ja kes pidi olema Urve Palo lapse isa, ehk see veel lakub tema taldu. Sest eks neid seovad kõik need arvukad välismaa-reisid oma usinate "õpilastega", kellest enamus suurfirmade naissoost personali- ja muud juhid, enamik neist veel abielunaised. Ehk sisuliselt on Vain ilmselt Eesti ajaloo kõige paremini makstud gigolo.

Aga ma soovitaks lugeda Ülavere kirjutisi. Ma sellest tema coaching-ust suuremat ei jaga (mulle viirastub seoses coach-imisega Priit Pullerits, kellest sai pärast Ameerikamaalt tulekut coach-reporter, mis tähendas seda, et kuivõrd ta eriti kirjutada ei mõista, siis pandi ta noori juhendama) ja ei oska öelda, kuivõrd vajalik see on neile juhtidele, kellele see justkui on mõeldud, aga tema artiklid Ansipi teemal on küll päris asjalikud. Üks ilmus aasta algul, teine juuni algul. Päris entusiastliku ajakirjaniku auhinna väärilised nad pole, aga ühe sotsiaaldemokraatide eurovalimiste šokolaadimedali võiks välja panna küll.