Anna-Maria Galojan: Euroopa algab meist endist

Kohvik edastab Anna-Maria Galojani pöördumise:

Euroopa algab meist endist?!

Meile räägitakse alatasa euroopalikest väärtustest ja Euroopa kultuurist. Ise kasutame ka pidevalt väljendit „seal Euroopas"... Niisugustel puhkudel aga tekib mul alati tahtmine küsida: kus siis on see „seal"? Kas meie siis ei elagi Euroopas? Eriti veider on seda väljendit kuulda meil Eestis. On ju meie maa geograafilises mõttes nii Euroopa riik kui olla saab ning me oleme juba mitmendat aastat ka Euroopa Liidu liikmesmaa.

Mulle tundub, et see on mingi kompromiss. Euroopast rääkides kujutame ette Brüsselit ja Euroopa Parlamendi hoonet, selle pikki koridore ning Euroopa Komisjoni kompleksi. Või siis Pariisi selle Eiffeli torniga, või igavest linna Roomat...

Ent Euroopast rääkides tasuks kujutada ette midagi muud.

Minu jaoks tähendab Euroopa Liidu pealinn eelkõige väikeseid ja hubaseid perekohvikuid. Igaüks neist on omanäoline ja kordumatu. Amsterdamist jääb meelde kõigepealt mugav ja kiire ühistransport. Stockholm on, nagu kogu ülejäänud Rootsimaa, laste ja eakate paradiis. Nende jaoks on seal loodud heaks ja vääriliseks eluks kõik tingimused. Pariis jääb meelde igas vanuses paarikestega. Eriti armsalt mõjuvad vanapaarid, nende ülitähelepanelik ja elegantne suhtumine teineteisesse ja kogu ümbritsevasse maailma. Berliin seostub eelkõige salliva ja heatahtliku suhtumisega mitte ainult inimestesse, vaid ka koduloomadesse. Iga kord, kui Berliinist koju tagasi tulen, julgen unistada sellest, et ka meil tekib ükskord samasugune suhtumine loomadesse.

Need armsad esmamuljed ja mälestused asjadest, mis kõigepealt silma jäävad, ongi tõelised euroopalikud väärtused. See ongi Euroopa, mida erinevatest rahvustest inimesed nii väga hindavad. Niisuguse Euroopa suurim väärtus on aga inimene ise kogu oma euroopalikus mitmekülgsuses. Mis puutub meisse endisse, siis niisugused euroopalikud väärtused on meile täpselt nii lähedal või meist nii kaugel, nagu me seda ise tahame.

Ammu on juba aeg loobuda Euroopast rääkides osutamast teistele meie maailmajao riikidele ning harjuda juba mõttega, et Euroopa algab siitsamast, meie endi kodust, Eestist. Ja tahaks väga, et see algaks siit ka kõigile teistele, sest me elame ju Euroopa Liidu piiril.

Parafraseerides tuntud väljendit, võib öelda, et Euroopa saab alguse meie endi peadest. Me oleme juba palju saavutanud, meil on, mille üle uhkust tunda. Ent meil on veel küllaga, kuhu pürgida. Mitte ainult geograafilises või poliitilises mõttes. On vaja rohkem sallivust, professionaalsemat suhtumist meie ühiskonna ja riigi ülesehitamisse. Edasipüüdlemist on meile vaja nagu õhku. Mõttetu eneseimetlemine ja hooplemine sellega, mida oleme lühikese aja jooksul saavutanud, ei vii mitte kuhugi. See ihaldatud Euroopa, mis asub umbmääraselt „kuskil", mitte meie endi jalge all, ise meieni ei jõua, kui me teda ise „kohale ei kutsu".

Olla eurooplane sünni- või elukoha järgi ei ole mingi eriline teene, millega peaks uhkeldama. Me peame hakkama tunnetama, et meil tuleb saada eurooplasteks kogu oma mentaliteedi poolest. Peame sügavalt tunnetama, et oleme kõik mõneti erinevad, samas aga üsna sarnased. Oleme kõik ühise Euroopa väikesed osad, ei paremad ega halvemad teistest. See mõistmine seisab meil veel ees. Ja esimene samm selle poole ongi arusaamine, et niisugune samm tuleb meil astuda.

Kahjuks see, et Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik, veel sugugi ei tähenda, et oleme jõudnud Euroopasse. Euroopa on eelkõige euroopalikud väärtused, inimõigused ja tolerants. Just seda meil tänapäeval kahetsusväärselt napib. Seega tee Euroopasse on veel ees.