Savisaar on tugevam kui kunagi varem

Pildil Irja Rakveres oma kooli ees trepil.

Minu meelest on hoopis sedasi, et Savisaar on tugevam kui kunagi varem. Tugev on nimelt see, kes on enesekindel, ja Edgaril juba enesekindlusest puudu ei jää. Kunagi oli niisama enesekindel Reformierakond. Siis, kui olid selle erakonna hiilgeajad. Praegu on vaikne kidumine, erakonna huku adumine ja selle loiult (kui jätta arvestamata mõnd juba ette ebaõnnestunud aktsiooni nagu too Rakvere "võsast puhastamine") pealt vaatamine. Midagi nagu tehakse, midagi nagu öeldakse, aga siht silme ees on - põhi. Tundmatud sügavused, kus hulbib ringi palju laipu, kes on samuti poliitilises elus liig ülbeks läinud ning kelle jalad on seepärast veealustesse vetikatesse kinni jäänud.

Savisaar seevastu aimab hästi tuule suunda ning adub, et praegu, täna, nüüdsama on just tema aeg. Tema, kelle siis veel. Suur Reformilaev ja väiksemad paadid ta sabas on põrganud kokku jäämäega, mille nimi on majanduskriis, ning karjuvad nüüd, ise uppudes, suure häälega, et see ei ole üldsegi mitte jäämägi, vaid... vaid armas kolmnurk veepinnal, millest me ilusasti läbi sõidame. Inimeste ülbus võib vahepeal olla nii suur, et võtab silmanägemise, nagu nälg. Ja Reformierakonna ja IRL-i ülbus just nii suur olnud ongi. Nad on olnud meie riigi tee ehk suuna valikul sedavõrd enesekesksed, et pole märganud, kuidas paljud inimesed, kes on ära tabanud, et see, mis ees ootab, pole mitte kena kolmnurk, vaid ehtne jääkamakas, on hakanud laevalt lahkuma. Reformierakond oli selle laeva kapten ja tema toetus on väga napiks jäänud. Meie blogi küsitlus näitab, et Reformi toetatakse juba kõvasti vähem kui Keski ja IRL-i. Ma ei tea, kuidas nad neid Postimehes ilmuvaid küsitlusi võltsivad, aga nende toetus kahaneb päevadega.

IRL-il veel mingit lootust on, ilmselt seepärast, et nad on vahelduva eduga kaptenil rooli käest kahmata üritanud ja teinud katseid suunda muuta, ja võibki arvata, et valimistest saab Keski ja IRL-i duell. Savisaare ja Laari duell. Reform kustub aga vaikselt ära, pfžžžžžžž... Temast jääb järele Nodzu õhupallinarts, mis kingitakse ühel päeval kurvameelsele eeslile, kes hakkab seda igavuse peletamiseks tühjast purgist sisse ja välja tõstma. Selline on Reformierakonna saatus ja sinna ei ole midagi parata. Uhkus ajab upakile, kangus käima käpakile.

Kilk kui Laari ja Luige suur sõber ergutab nüüd muidugi IRL-i, et see Savisaarest väga kaugele maha ei jääks. Eesti rahval ongi nüüd valida: kas rahulik ja turvaline, naabritega heades suhetes olev ja neist headest suhetest kasu lõikav euroopalike väärtustega riik, mis hoolib ka oma kõige nõrgematest liikmetest (Kesk), või ärplev ja sõjakas, igal võimalusel oma suurele naabrile kanna peale astuv ning isikuvabadusi kärpiv (Ken-Marti Vaher IRList tahtis oma seadusemuudatusettepanekuga, mille president Toomas Hendrik Ilves tagasi lükkas, koosolekute pidamise ja inimeste omavahelise suhtlemise vabadust kärpida) riik, mis upitab tugevaid ja unustab nõrgad. Tuletame meelde, et IRLi ja Reformierakonna ühistöö tulemusena sündis uus, töötajate õigusi kõvasti kahjustav tööseadus, mis tegi võimalikuks töötajate sms-iga vallandamise ning jättis nad turvapadjast, koodamistasudest, praktiliselt ilma.

IRL üritab teha nägu, et on uus ja puhtam Reformierakond. Sama särav, sama edukas, sama seksapiilne, aga ausam ja õiglasem ning kindlasti rahvuslikum. Laar ja co etendavad suuri rahvuslasi. Aga kas mäletate Lihulat? Seda päeva, kus paljud eestlased, mina kaasaarvatud, nutsid teleka ees. Kui Eesti Vabariigi valitsus, mida juhtis IRL-i kuuluv Juhan Parts, saatis väikse salga Lihula inimeste vastu, kes kaitsesid vapralt sammast, mille rahvas oli paigaldanud oma raha eest neile meestele, kes võitlesid Teises Maailmasõjas bolševismi vastu, politsei eriüksused, mis lasid rahva pihta gaasi ja saatsid talle kallale koerad. Kui Mart Laar andis oma heakskiidu sellise mehe parteisse võtmisele (pärast Lihulat langes Respublica toetus drastiliselt ja ta oli sunnitud liituma Isamaaga), siis tal peavad olema samasugused tõekspidamised nagu Juhan Partsil. Järelikult ei ole ka Laar mitte mingisugune rahvuslane. Ka ei kuulnud ma kordagi, et Mart Laar oleks protestinud Ken-Marti Vaheri, kel oleks, kui ta oleks sündinud varem, olnud edu Adolf Hitleri meeskonnas, seadusemuudatusettepanekute vastu, millega too tahtis piirata koosolekute pidamise vabadust. Vastupidi, IRL hääletas kui üks mees selle poolt ning see vähene demokraatia, mis meil siin Eestis on, säilus tänu president Ilvesele, kes keeldus seadust välja kuulutamast. Laar kirjutas niisiis isikuvabaduste piiramisele kahe käega alla.

Tulevad niisiis huvitavad valimised, sest omavahel hakkavad konkureerima sõnavabadus, sallivus ja demokraatia (egalité, fraternité, liberté!, mida esindab Savisaar) ning tsensuur, sõjakus ja autoritaarsus, mida esindab Mart Laar. Kumma teie valite, on muidugi teie otsustada. Mina olen oma valiku teinud.