Väljavõte Postimehe veebist.
Arvamusküsitlused näitavad kõigi suuremate erakondade populaarsuse järk-järgulist vähenemist. Siin võib küll mõelda välja igasugu vandenõuteooriaid, stiilis et need küsitlused on kellegi poolt tellitud, see on siis kallutatud, või et "valged" erakonnad on ikkagi kokkuvõttes üle "kesikutest", aga see ei varjuta tõsiasja: käes on üksikkandidaatide aeg! Kus ligikaudu pool kogu elektoraadist eelistaks "kedagi teist".
Indrek Tarandi vaid kuu aega väldanud kampaania käigus korjatud 103 000 häält on selle ilmekas tõestus. Indrek polnud ei "valge" ega "kesik", ta oli Indrek, julge ja sirgeselgne noor eesti mees, kes ei pidanud paljuks teha, ma ütleksin, Obama stiilis kampaaniat, käia ise valijatega suhtlemas, ning rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. Tarandi kampaania polnud kellegi poolt tellitud, ta tegi seda ise, ja tegi hästi. Nägi vaeva ja sai tulemuse, millega kinnistas end Eesti poliitikataeva ladvikusse.
Ja küsitlused näitavad ka seda, et Tarandi hääled ei jagune ühegi erakonna vahel, kes nende häälte pärast end lausa tükkideks kisuvad, ujutades tänavaid üle üha suuremate ja uhkemate plakatitega. Juhin tähelepanu, et Tarandi kampaanias polnud kasutusel ühtegi plakatit! Oli vaid üks multikas, mida kinoringvaadetes näidati, ja mida juutuubis vaadata sai, tema veebisait, siis mõned sõbrad ja tuttavad, ning Tarand ISE! Tema jalad, mis viisid teda erakondade valimisüritustele, kus ta siis igasugu "stseene" korraldas, ja tema terane mõistus. Ja tõesti, ta sai hakkama mõnekümne tuhande krooniga.
Need Tarandi hääled on saadaval! Aga mitte nende jaoks, kes on harjunud mugavalt erakondade või valimisliitude selja taha pugema, ehk siis peibutuspartidele, vaid neile, kes Tarandi kombel ise välja tulevad ja sirge seljaga oma kampaaniat teevad, inimestega näost näkku suhtlevad. Olgu nad siis erakondade ja valimisliitude nimekirjade sees või täitsa eraldi. Inimesed on tüdinud põrsa kotis valimisest, nad tahavad näha nö real stuff'i, tegelikku asja. Tahavad näha plakati või loosungi asemel inimest.
Käes on aeg, kus igaühel on võimalik korrata Tarandi tulemust, seda siis oma koduküla, -valla või -linna arvestuses, hirmuta, et erakonnad sust teerulliga üle sõidavad. Teerullidel, ma ütleksin, on bents otsas. Ja kui vaadata neid intervjuusid, mida on Ekspressile viimastel nädalatel andnud nende "teerullide" juhid, siis noh, ma ei imesta.
Nii et, kõik poliitikud, või poliitiku-hakatised, kel võim armas, jalad tagaumiku alt välja! Ja Tarandit tegema! Või Obamat, kuidas parasjagu meeldib. Nii Tarand kui Obama said hakkama pealtnäha, või ütleme siis, et teoreetiliselt võimatuga. Aga nagu näete, kõik on võimalik. See oleks ka rahvale meelepärane tegu: kui poliitikud hakkavad lõpuks poliitikat tegema. Vähemasti on ameeriklased Obamaga väga rahul, ja eestlased, loodetavasti, ka Tarandiga. Igal juhul ei valitud põrsast kotis.
29 kommentaari:
Go, Tarand! Go, Irja!
Mõtlesite järele ja Tarand polegi enam Pasa-Indrek või?
Jutt oli Tarandi valimiskampaaniast.
Pasa-Indreku aunimetuse teenis ta ära raamatu nimetamisega pasaks ilma seda läbi lugemata. Stiilis, et ise oled see, mis nime teisele annad.
1.Obamast algas too 30% maksukrediiti taastuvenergiate
kasutusele võtjatele...
2.Kuku uudistest,mis ainult nime poolest on Libauudised,öeldi hästi välja,see populaarsus on nii,et iga erakonna populaarsus on nende endi silmis...ptüi!...juba 19 aastat meedia ajab sama ila enne valimisi...
3.Kle,aga äkki härra Inno soovib kandideerida Üksik kandidaadina?
Inno võiks igasse lehte panna üles kampaania:TASUTA ELEKTER IGALE EESTI KODANIKULE-ja hüüda üle maa, vaadake postituse"Peeter Võsa Rakvere linnapeaks!"kommentaare,
ning www.elfaelektroonika.ee Heade mõtete foorumit...ja siis ta kogub kõik hääled endale...
Ainult rumalad ostavad elektrit...
sest elektrit saab tasuta!
No aga Inno, kas sa ise siis tõesti pistad alati nina ja keele sitahunnikusse, veendumaks et on ikka sitt või?
Kusjuures pealtnäha sitt ei pruugi seda üldse olla! Ütlen oma kogemusest. Ja teistpidi ka: kõik pole kuld, mis hiilgab.
Viitaks lingi Teie vana sõbra, AKI, kodulehelt.
http://www.aki.ee/est/?part=html&id=144
Mõned neist võivad tõesti naljakad olla, aga asjal on teine külg ka. Asutused üldiselt ei saada AKI-le oma turvameetmeid vabatahtlikult, nad on kohustatud seda tegema, registreerides delikaatsete isikuandmete töötlemise. See on kohustus seaduses. Meditsiiniasutused, eriti väiksemad, ei tea ega peagi teadma detaile andmekaitsest - nende töö on näiteks hammaste parandamine või gripiga tegelemine. Andmekaitse on nende jaoks kui hiina keel või tuumafüüsika. Selleks, et oma tööd edasi teha, peavad nad AKI-le edastama turvameetmed ja nad teevad seda niihästi või halvasti kui nad oskavad. Sundkorras. Selle asemel, et neid aidata, riputab AKI meetmed, mis neile naljakad tunduvad, mõnitamiseks välja. Kuidas saab sellist asutust peale sellist käitumist enam usaldada? Kas neil eetikat polegi?
Vaatasin just raamatupoodide edetabeleid. Ei paista teie kaup eriti hästi minevat.
See polegi müügi jaoks kirjutatud.
Muidugi, las loll maksumaksia plekib selle pasa eest.
Selle "pasa" üks eesmärkidest on ära hoida selliseid 50 miljoni krooniseid "töövõite" nagu oli pronksiöö, ja kui see õnnestub, siis on see väga hästi paigutatud raha.
Ma kirjutasin seda raamatut, mõeldes oma lastele, kes elavad Tallinnas ja kel on õigus turvalisele elukeskkonnale. Ma olen ise olnud Tallinnas 10 aastat korralik maksumaksja (ka siis, kui linnapea Jüri Mõis sõlmis liidu Koganiga ja andis lubaduse Pronkssõdurit mitte puutuda) ja ma oleks olnud tänulik sellise raamatu eest, ükskõik kes selle oleks kirjutanud ja ükskõik palju see oleks maksma läinud.
viva zeitgeistmovement, viva cuba
ja hästi pedereerisite keski , tublid olete
Mõned küsimused:
1. maksumaksjana tahan teada, kas 200 000 krooni eraldamine 191-leheküljelise raamatu väljaandmiseks on põhjendatud? Paluks täpsustada, millele see raha kulus. Sellse raamatu saab kirjastada ka maksimum 50 000 krooniga.
2. Kui raamat pole müügiks mõeldud, siis miks on ta ometi müügis kaanehinnaga 149 krooni, sealjuures tiraaž on ainult 500 tk.? Kas eeldatava müügitulu 149 x 500 = 74500 krooni tagastate Tallinna reservfondi?
ossaaa!Isegi Innol lapsukesed meelde tulnud!Vaat, mis valimised teevad.
Raamatu kirjastamine läks maksma kokku ligi 400 000 krooni, ja see raha kulus ligi poole aasta vältel eri intervjuude tegemisele ja info kogumisele. Trükkimine moodustab tõesti vaid väikse osa kogu kuludest.
Nagu Tallinna linn kui raamatu toetaja on ka välja toonud, läks 500 eksemplari linnale, lisaks on müügis väike hulk eksemplare.
Juhin tähelepanu ka sellele, et vahetult peale teadet raamatu ilmumise kohta korraldati meil kodus läbiotsimine, mille käigus võeti kaasa suur hulk raamatu tarbeks kogutud materjale, sealhulgas juba valmis kirjutatud tekstid. Nii et kadedatele lohutuseks: see raamat viis raha pigem välja. Ja oleme selle raamatu eest korralikult sõimata saanud. Aga ma jään enda juurde: ma leian, et see raamat on vajalik ja seetõttu ka selle ette võtsime. Pekstagu mind kasvõi surnuks.
Ja mis lastesse puutub, siis märkus on kohatu mu meelest, ma mõtlen iga päev, kogu aeg oma laste peale.
muidugi, kuna Ingrid on pidevalt sul hammaste vahel. Siis eks vahel võiks ka lapsed meelde tulla.
Aga, sina, kes sa oma laste elu niigi ära oled rikkunud oma suure suuga, ei peaks selle taha küll pugema
Kuludokumendid on teil alles, ma loodan, ja linnale esitatud? Kas nendega tutvuda saab? Mind täitsa tõsiselt huvitab, kuidas on võimalik tuima näoga lajatada 66 000 krooni kuus "eri intervjuude tegemisele ja info kogumisele". Kas küsitletavail oli mingi minutitaks näiteks või?
Ei ole mõtet demagoogitseda. Tegemist on kahe inimese pooleaastase tööga.
Huvitav, et kogu aeg oli suur häda, et me mingit tööd ei tee. Nüüd, kus teeme tööd, on jälle häda.
Mis sa, hädaldaja ise oled viimase poole aasta jooksul korda saatnud? Või oled ainult siin blogis tiksunud? Ja millest sa siis elad, kelle kulul? Lööd sugulaste pärandust laiaks?
Tõesti, samuti maksumaksjana tekkis samuti huvi, miks see intervjueerimine nii kalliks läks. Äkki honoreerisite üle?
Olen ise ka midagi sarnast välja andnud ja minu kulud, k.a honorar ja toimetaja, olid üle poole väiksemad. Mulle tundub teie töö samuti arutu raiskamisena.
Keegi ei demagoogitse. Küsimus on lihtne - kas on aruandlus, nagu võiks eeldada ühe omavalitsuse poolt välja käidava toetuse puhul, või ei ole?
Kui ei ole, siis miks ja kuidas on see kooskõlas kehtiva seadusandlusega? Igasugu ehitustööde jm. puhul, kui hankesumma ületab 100 tuhhi, peab riigiasutus teadupärast korraldama avaliku hanke. Nüüd läheb 400 kilo lihtsalt "ausalt, me raskelt rabasime kahekesi" ütlemise peale või?
Ise olen viimase poole aasta jooksul töötanud alal, mida hästi tunnen, palka saanud selle aja jooksul tunduvalt vähem kui 200 kilo, aga pole vähemalt pidanud eneseväärikust peenrahaks vahetama, poliitprostiks hakkama ega oma valikutega lähedastele piinlikkust valmistama. Magan rahulikult, südametunnistus on puhas, abielu õnnelik, 3 toredat last. Tänan küsimast.
Minu südametunnistus on samuti täiesti puhas.
Ja saladuskatte all võin öelda et raamat läks tegelt maksma kokku miljoni. Planeeritust mitu korda kallimaks. Igast asju tuli vahele. Ainuüksi arvutustehnikat viidi ära mitmesaja tuhhi eest. Ja muu nipet-näpet kah juurde.
Sellise raamatu väljaandmiskulud on miljon??! Selleks peab ikka planeerimises täielik äpu olema. Ma ei imesta enam, et teie pärandus nii kiiresti tuulde lendas. Aga äri ei soovita teil küll ajama hakata.
kuule, jobu, ära vassi! Igaüks teab, mis arvutid maksavad. Paarisaja tuhhi eest arvutehnikat ei mahu teie majja äragi, kui te just satelliitsüsteemiga Venemaale luureandmeid ei edasta.
Päriselt oli.
No ei ole isegi mitte 100 000...
lugege kasvõi oma protokoll uuesti läbi, mis teilt kaasa võeti:
http://innojairja.blogspot.com/2009/05/mis-siis-meie-kodus-toimus-inno-seletus.html
Seal oli esialgne hinnang.
jajaa, muidugi esialgne. Ja kuna aparatuuri pole kodus, siis kaugemalt
vaadates läheb ta muudkui kallimaks.
Postita kommentaar