Haridusele üha vähem rõhku: Eesti kaugeneb hurdalikest väärtustest

Kadunud Jakob Hurt, eesti rahva ärkamise üks eestvedajaid ütles nõnda: „Kuna me pole suured jõult ega arvult, siis peame saama suureks oma vaimult ja kultuurilt.“

Seda Hurda mõtet on hiljem korduvalt tsiteeritud, ja vormiliselt sellele isegi takka kiidetud, ent sisuliselt pole midagi ära tehtud. Ja seda eriti nüüd, taasiseseisvumise järel, mil kõrgharidus ja üldse haridus on muudetud tasuliseks - või nimetage mulle Eestis kool, kus õpilased või nende vanemad ei peaks peale maksma - ja head haridust saab omale võimaldada üha väiksem osa ühiskonnast.

Samal ajal pööratakse ülimalt suurt rõhku jõule ja arvule. Üha rohkem ressurssi kulutatakse kaitsekulutusteks, ja seda just relvastuse ostmiseks, mitte sõdurite väljaõppeks, kuigi vaenlast pole kuskil silmapiiril näha. Kusjuures totter on see, et kui seda vaenlast pole (venelast, saatusekaaslast ei saa kuidagi vaenlaseks pidada, pigem kaaskannatajaks), siis kulutatakse ressurssi, et seda vaenlast luua, olgu ta siis lätlane või venelane. Peedistatakse kohapeal venelasi, et siis nende rahvuskaaslasi Venemaal ärritada, kuigi Venemaa venelased peavad Eestis elavaid venelasi eestlasteks. Ja kulutatakse igal aastal miljardeid kroone, et relvastuda selle kujuteldava, vahtu klopitud vaenlase vastu.

Samuti kulutatakse üha rohkem ressurssi rahvastiku taastootmisele, makstes suuri summasid lapse sünnitamise ja sünnitusjärgse hooldamise eest, jällegi miljardeid kroone aastas. Ja hiljem jäetakse need lapsed saatuse hooleks, põhjendusega, et raha ei ole. Mistõttu need sündinud lapsed lahkuvad Eestist. Millega on Eestist saanud Lääne-Euroopa inkubaator, mis toodab heledajuukselist ja sinisilmset tööjõudu Euroopa ettevõtete tarbeks.

Hurda juurde tagasi tulles: üha vähem rõhku pööratakse Eestis vaimule ja kultuurile. Minu jaoks mõjub mõnitamisena see viis, kuidas kultuurkapital loojatele välja jagatud raha tagasi nõuab, põhjendades seda puudulike aruannetega. Mis siis justkui sunniks ka loojad bürokraatideks. Minu jaoks on loovus ja bürokraatia pöördvõrdelises sõltuvuses, mistõttu ei saagi juba põhimõtteliselt eeldada, et looja saaks hakkama mingite aruannetega. Kui üldse mingit aruannet nõuda, siis enne raha andmist. Ja kui raha antud, siis on see antud. Lisamärkusena olgu öeldud, et loojad saavad niigi vähe. Ja seda piskut siis veel väntsutatakse edasi-tagasi. Loojaid koheldakse nagu loomi. Samas, ma ei saa märkimata jätta, lastakse neil, kes loojate rahajagamist korraldavad, ehk ametnikel tuuri panna tervelt 8,5 miljonit (MILJONIT!!!) krooni, nagu oli juhtum kultuurkapitali juhi Avo Viioliga.

Või võtame maksu-teema, kus siis loojatele, ükskõik kui palju nad teenivad on kehtestatud sotsiaalmaksu miinimumkohustus, mis on siis igakuiselt 1436 krooni. See on väga suur summa, kui arvestada, et 2005. aastal oli miinimumkohustus vaid 231 krooni. Sotsiaalmaksu kohustus on kerkinud mõne aastaga 6 (KUUS!!!) korda, samas ma ei usu, et selle ajaga on loojate tulud samaväärselt kerkinud. Ja kuigi praegu räägitakse, et ettevõtete tulud on kukkunud 2005. aasta tasemele, pole kohustusi sellele vastavaks viidud.

Minu jaoks oli tähenduslik ka see, kuidas suur riiklik masinavärk läbi andmekaitse inspektsiooni meile Irjaga kui blogi-kirjanikele koju tungis ja korraldas läbiotsimise, et leida selle blogiga seotud materjale. Mis on juba iseenesest totter, et ametkond ründab kirjaniku kodu, et leida sealt inspiratsiooni allikaid. Või midagi seesugust. Mul tekkis selle peale ainult üks küsimus: mis riigi me elame? Ja mis loovusest, loovmõtlemisest, kirjandusest või kultuurist laiemalt me sellisel juhul üldse räägime. Kui pead olema hirmul selle pärast, mida kirjutad. Kui kirjutamise, oma mõtete avaldamise eest saad karistada. Kuidas saab sellisel juhul saada suureks vaimult või kultuurilt? Kusjuures eriti groteskne oli veel see, et läbiotsimine toimus vahetult peale seda, kui sai avalikult teatavaks, et me kirjutame raamatut vabast ühiskonnast. Ja minema viidi loomulikult ka selle raamatu ettevalmistuseks mõeldud materjalid. Mis muutis raamatu valmimise veel eriti vaevaliseks. Need, arvutid ja kõvakettad, mälukaardid on siiani andmekaitse käsutuses (vähemalt saja tuhande krooni eest vara, mis säästudest ajapikku kogutud), kuigi nagu olen kuulnud, siis põhjamaades tehakse sellisel juhul andmetest koopiad ja antakse andmekandjad kohe tagasi. Edasi näägutati meid selle eest, et me olime saanud Tallinna linnalt toetuse raamatu kirjutamiseks. Et oleksime justkui pidanud ka selle toetuse tagasi andma, kuigi raamat sai vaatamata kõigele välja antud. Ma ütlen ausalt, loometegevuseks annab karmimat keskkonda otsida.

Jakob Hurt oli Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) üks asutajaid. Ma ise astusin EÜSi, kuna minu jaoks olid tähtsad just Hurda mõtted, sellised aated. Ent on iseenesest sümboolne, et Eesti Üliõpilaste Selts heitis mind oma ridadest välja blogi-kirjutamise pärast (see on minu oletus, täpset põhjust mulle ei öeldud). Ehk siis on selts ise asunud taganema neist põhimõtetest, millele see ühendus kunagi rajati, on hakanud otsast sööma neid põhimõtteid, millel selts seisab. Ma ei tea, kuidas Hurt end praegu teises ilmas tunneb, aga ma kujutan ette, et tal on väga piinlik.