Kuidas me Irjaga täna hulludele päevadele sattusime, ja mis pärast edasi sai

Väljavõte Stockmanni veebist.

Seda saab nüüd igaüks siit lugeda, ilma mingeid sms-pileteid ega päevapileteid ostmata. Nagu veebile omane, ikka tasuta. Sest ma pole näinud, või õigemini ma ei tea veebis ühtki näidet, kus oleks õnnestunud edukalt sisu müüa, peale seksipiltide ja pornovideote. Aga isegi neid saab juba tasuta.

Nii et siis jätkuvalt tasuta juttu. Ja et kõik ausalt ära rääkida, peaks alustama sellest, kuidas ma tahtsin teha latikat. Ja kuivõrd Rakveres latikat kusagil ei müüda, kuigi Peipsi järv on lähedal ja kaubanduspinda elaniku kohta rohkem kui mujal Eestis, aga ilmselt on põhjus selles, et linna tähtsad tuusad, linnapea Andres Jaadla ja tema sabarakk Üllar Vaserik ei ela Rakveres: Vaserik elab Tallinnas ja Jaadla Helsingis. Ja kui tuusad kõik mujal elavad, ja seal oma sisseoste teevad, siis pole ime, et ka linnas pole poes tegelt midagi saada. Ainult silgud. Nii et selleks, et saada poest latikat, tuleb sõita kas Tartusse või Tallinna. Ning Tallinna on isegi lühem tee, ning roogitud latikas Stockmannis 28 krooni kilo, mis on väga hea hind, isegi soodsam kui Tartus.

Võtsime siis ette teekonna Tallinna. Stockmanni. Ja sina sisse sõites märkasin, et midagi on lahti. Sest võrreldes tavapärase laheda sissesõiduga, oli praktiliselt võimatu teha parklasse vasakpööret Liivalaia tänavalt, Olümpia poolt tulles. Pidi ootama mitu head minutit. Ma juba ütlesin, et ei, mina sinna ei taha, saame läbi ka ilma latikata, aga Irja kilkas, et tema tahab näha neid hulle päevi, et tema pole kordagi näinud, kuidas naised riidehilpude pärast kaklema lähevad. Ma siis ütlesin, et ok, vaatame ära. Sõitsin parklasse sisse ja seal oli taas hirmus järjekord terves parkimismajas, sest, teadagi, parkla oli tasuta, ja ma kujutan ette, et kõigi kesklinna büroode töötajate autod olid seal ilusti rivis, kasutamas tasuta parkimise võimalust. Kõige ülemisel korrusel oli veel hirmus ummik, sinna oli tupikusse sisse sõitnud mitu head autot, kes seal siis üritasid manööverdada, aga ei saanud ei edasi ega tagasi. Sõitsin sama targalt tagasi ja parkisin auto Olümpia juurde. Seal vähemalt polnud mingeid hulle päevi. Muideks, Olümpia hotelli taga on poole odavam parkida kui hotelli ees.

Niimoodi, siis jalutasime uuest Nordea majast mööda ja juba eemalt oli näha, et inimesed tulid suurte kollaste kottidega, mis odavat vetsupaberit täis. Ja siis olid mingid telgid, kus müüdi suht kallist suitsukala ja mingeid sibulaid. Ja siis mingeid raamatuid ja vetsupaberit muidugi ka. Läksime toiduosakonda, ja suur oli meie üllatus, kui kalalett oli tehtud täiesti tühjaks. Või õigemini, seal oli kala, aga terve lett oli täis mingit Norra lõhet. Latikast polnud muidugi haisugi. Mõtlesin, et, raisk, pidin ma siia tulema. Aga kust ma võisin teada, et just nüüd on hullud päevad. Toiduosakonnas, tundus, olid pooled kaubad kuhugi minema viidud ja asemele toodud kaup, mida tavaliselt müüakse Säästumarketis või Maximas.

Tegime Irjaga väikse jalutuskäigu ka teisel ja kolmandal korrusel, kus müüdi samuti mingeid kasutatud riideid, või midagi seesugust, ja veel suht kalli hinnaga. Irja oli igatahse väga pettunud, ja küsis, kus on siis need naised, kes brändirõivaste pärast kaklevad. Mina ütlesin, et need brändirõivad pannakse välja hommikul kell 8, kui kaubamaja avatakse. Ja neid lähevad siis naised krabama. Kusjuures ka need rõivad seal on vana hooaja kaup, rämps, mida välismaal müüakse kiloga. Aga Eestis makstakse veel ilget hinda. Aga selline see eluke on, kunagi aafriklased vahetasid kah klaasitükikesi kulla vastu ja olid väga õnnelikud. Kõik kulla vahetasid ära, mis neil oli. Ja nüüd laenavad seda kulda tagasi hingehinnaga. Eks eestlastega on umbes sama lugu.

Niimoodi, siis sõitsime edasi Prisma poodi Sikupillis. Ja seal, kujutate ette, oli müügil latikas. 33 krooni kilo, ja selja kaudu ära roogitud. Super! Ostsin kohe 3 kilo ehk kõik 5 latikat, mis seal müügis olid. Sest me Irjaga sööme tavaliselt 2 kala korraga, nii et sellest jätkub 2-3 päevaks. Ma olin igatahes väga rõõmus, ja otsustasin, et sinna Stockmanni enam nägu ei näita. Minu meelest on see nn hullud päevad püsikliendi mõnitamine. Ja ma usun, et see pigem peletab kliente kui neid meelitab. Ja ma ei kujuta ette, mida teevad Stockmanni kliendid kõik need 4 päeva, mil see hullus kestab ja kaubamaja on pahupidi pööratud. Sealt pole neil päevadel võimalik midagi osta. Lisaks röögib mingi tädi iga natukese aja tagant imala häälega ja see mula kostab üle kaubamaja, nii et mul hakkasid kõrvad vett jooksma. Ma ei suutnud mõeldagi enam, mida ma üldse osta tahtsin. Vaatasin, et ruttu välja sain.

Aga ühes osas oli hulludest päevadest ka abi. Avastasin, et ka Prismas on igati hea kalalett. Varem pole ma seal latikat nagu märganud. Tulime koju ja ma tegin kohe 2 latikat ahjus, Inno moodi, millest me ühe kohe pintslisse pistsime. Keetsin kartulit kõrvale, ja lõikasin sibulat, ning valasin oliiviõliga üle.

Muideks, kui oled latikat söönud, siis Norra lõhet enam ei tahagi.