Üks arvamus Inno ja Irja kohviku kohta, Inno kommentaar

Saabus selline tagasiside/kommentaar Inno ja Irja kohviku kohta:

ikka teatud vaheaegade tagant loen teie blogi. peab ütlema, et minu oletus oli õige - allakäigutrepp on järsk. muutute aina lapsikumateks, ka sõnalises mõttes. demagoogiat võiks ja peaks vähemalt sõnaliselt andekalt esitama, kahjuks on tuntavalt muutunud ja lahjenenud isegi teie sõnavara. irja peab ennast luuletajaks - tule ansip appi! kõik, kes on mõned luuleraamatud avaldanud, EI OLE veel luuletajad. ma olen ise isegi lisaks luuletustele mõned pildid maalinud ja müünud - olen nüüd kunstnik või? ja inno kui ajakirjanik - tere hommikust. see on sama hea, kui kümne aasta pärast nimetada olümpial kulla võitnud jooksjat ka praegu jooksjaks, kuigi tal on jalad amputeeritud. kahju on teist tegelikult. tõsiselt kohe. vaimne ja hingeline lumpenproletariaat.

Inno kommentaar:
tuttav jutt, seda juttu on juba sellest ajast peale jahutud, kui oma blogi avasime. Selgitan.

Kõigepealt, mis allakäigutrepp? See on päevik, peegeldab kahe inimese elu, nende mõtteid ja arvamusi. Ilustamata. Ma võin enda kohta öelda, et olen selle blogi abil väga palju õppinud, kohtunud väga paljude huvitavate inimestega, avaldanud palju selliseid mõtteid, mida poleks varem julenud ega osanud mõeldagi, välja ütlemisest rääkimata.

Mis meid Irjaga seob - meile meeldib kirjutada. Ja meile meeldib, et me saame teha seda, mis meile meeldib. Ma saan võibolla esimest korda elus teha seda, mis mulle meeldib. Sest koolis kirjutasin seda, mida ma pidin kirjutama, mida ette öeldi, ajalehes töötades sain küll kirjutada, mis meeldis, aga see tekst käis läbi veel paljude inimeste käest, nii et lõpptulemus ei pruukinud olla enam see, mis mulle meeldis. Nüüd on ka lõpptulemus selline nagu mulle meeldib. See on minu jaoks väga suur asi.

Ja, NB!, see ei peagi kõigile meeldima. Kui ajakirjandus, klassikalises tähenduses, pretendeerib sellele, et võimalikult paljudele meeldida (selleks vahel isegi ilustatakse asju, et paremini "müüks"), siis päevik või blogi ei pretendeeri sellele. Blogis võib ja saab kirjutada asjadest nagu nad on. Ausalt ja avameelselt. See ei saa loomulikult paljudele meeldida. Samas kaitseb blogi tema ilukirjanduslik žanr. Et ta on siiski nagu kohvikujutt, mis raskendab blogile pahatahtlikult kahju teha. Lisaks ei saa blogi põletada ega ära korjata, nagu on ajaloos tehtud paljude ausate tekstidega.

Ma arvan seda, et blogivad ja blogima jäävadki need, kellele meeldib kirjutada. Seda tehakse kirjutamise lustist. Ja mind ei huvita, mis minust seejuures arvatakse, kui ma saan teha seda, mis mulle meeldib. Sest sellest saadav nauding ületab kõikvõimaliku muu jama, mis sellega kaasas käib.