pühapäev, 1. november 2009

Kuidas saada täiuslikuks?




Delfi Naistekas on üks põnev lugu naisest, kellel on justkui kõik olemas, aga kes pole ikka rahul. Artiklis on seletatud, et see on ühiskonna poolt naistele peale surutud nö supernaise fenomen, millest aitab välja, kui end lõdvaks lasta.

Mina ei ole naine, ent ma tundsin end mõned aastad tagasi samasuguses olukorras: kõik oli justkui olemas, aga oli selline tunne, et midagi ei ole. Mõned nimetavad seda keskea kriisiks, aga minul algas see juba 27-aastaselt. Kus mul olid olemas kõik need asjad, mida üldiselt peetakse kaasaja mõistes nö õnneliku elu alusteks: naine, laps, hea töökoht, peres mitu autot, kõik kodumasinad jne. Ja edasi polnudki justkui enam millegi nimel elada. Kõik tundus tühine. Noh, naine rääkis, et õnnest on puudu veel uhkem maja, veel uhkem auto, veel paremad riided, veel rohkem raha panga-arvel, veel üks laps. Ma algul justkui uskusin seda juttu, aga mida aeg edasi, seda vähem. Ja see miski, millest ma puudust tundsin, andis end üha rohkem tunda. Ja ma ei suutnud ise ära mõistatada, mis see miski on. Mõistus ei võtnud seda kinni.

Alles peale Irjaga kohtumist mõistsin, mis see miski on. See on selline seletamatult hea tunne, kui saad koos olla inimesega, kellega sul on hea olla. Me oleme Irjaga vehl arutanud, et varem oli meil olnud mitmeid suhteid, kus me olime hoopis teistsugused inimesed, sellised tõredad ja kiuslikud. Ent Irja pole näinud sellist Innot, kuigi oleme juba pea 5 aastat koos olnud, ja Inno pole näinud sellist Irjat. See tõre, lootusetu tegelane on justkui surnud. Ja mis paradoks, pärast Irjaga kohtumist tundsin, et nüüd võin rahulikult surra. Oli selline naljaks vaba tunne. Kuigi tegelikkuses muidugi oli asi sellest kaugel, pigem vastupidi, ma hakkasin tähelepanelikult jälgima oma tervist, et seda erilist tunnet koos Irjaga nautida võimalikult kaua. Sellest ka kõik need jutud tervislikust toitumisest, millest ma varem midagi ei teadnud, ent millega ma nüüd väga hoolsalt tegelen. Kuulan oma keha üha tähelepanelikumalt ja reageerin igale häirekellale. Varem lihtsalt neelasin sel puhul tablette, või tarbisin alkoholi. Tuimestasin nõnda keha signaale, mis tegelikkuses on pigem sinu abilised, ja kui neid sugnaale kuulda võtad, siis on ka tervis palju parem.

Aga tulen tagasi artikli juurde. Minu arvates pole see super-fenomen ainult naiste "häda". See puudutab ka mehi. Ja seda süvendab kaasaja meedia, mis jälitab sind igal pool, järgneb sulle isegi magamistuppa, vannituppa ja vetsu. Kõikjale. Ja mis konstrueerib sinu jaoks uut reaalsust, uut sind, mida sa hakkad lõpuks uskuma, et see uus sina oled päris, ja päris sina pole õige sina. Kusjuures selle kõige juurde käib sõnum, et kui oled muutunud selleks uueks sinaks, ainult siis saad olla päris õnnelik. Paradoks on see, et sa ei saa kunagi päris õigeks uueks sinaks, ikka jääb midagi puudu, aint et sa saad sellest aru alles veidi aega enne surma, või ei saa seda kunagi teada. Kuna tunned end olevat sedavõrd jõuetuna, luuserina, et tapad kas iseenda, või tapetakse sind. Või jääd haigeks ja kaotad samuti lootuse, neelad elu lõpuni tablette ning rahustad end mõttega, et kui sa poleks teinud seda ja seda viga, siis oleks kõik läinud teisiti ja sa oleks saanud õnnelikuks. Niisiis elad elu lõpuni oma süütundega, tige ja kibestunud. Nii elab väga palju inimesi, see peegeldub vastu kasvõi kommentaaridest, kus oma sappi välja elatakse, kus juletakse öelda välja seda, mida mõeldakse. Sest teistele avatud elus ei saa isegi seda teha, öelda välja, mida mõtled. Kuna siis peetakse sind lihtsalt hulluks. Ja nii valetavad kõik endale ja teistele, ning saavad ausad olla vaid kommentaariumides. Ja see "ausus" on väga traagiline, kui olla aus.

Niimoodi. See Delfi Naisteka artikkel, mis tugineb ühe psühholoogi arvamusele, on küll põnev, aga kokkuvõttes ei pane mind uskuma, et see on lahendus, mida psühholoog pakub: et lihtsalt aeg maha võtta ja endasse vaadata. See aitab küll ületada suuremaid kriise, kuhu ilmselt paljud inimesed on praeguses olukorras langenud, ent ei aita kuidagivõrd pikemas perspektiivis. Ei aita välja sellest rattast, kuhu paljud psühholoogid ja psühhiaatrid inimesi tõmbavad: et neelad lõpuks hommikust õhtuni rahusteid, et saada mõneks tunnikski sõba silmale. Nagu juhtus lõpuks Michael Jacksoniga, kes oli täiuslikkusest vaid mõne "sammu" kaugusel.

Mis aitab? Minu meelest aitab see, kui end esiteks meediast välja lülitad. Ei loe lehti, ei kuula raadiot, ei vaata telekat, unustad interneti, kõik need orkutid, feisbukid ja reitid. Ei kasuta telefoni. Näiteks lähed tiibeti-reisile, või kolid sügavale metsa, või saare peale. Siis saad jälle kontakti iseendaga, mitte selle tegelasega, kelle meedia on sinu jaoks sinust loonud. Ja tegelt saabub see kontakt üllatavalt ruttu, juba pärast mõnepäevast eemalolekut meediaruumist. Saad jälle aru, mis on päris ja mis mitte. Ja saad ka aru, mida sa elult tahad ja mida mitte. Nüüd edasi oleneb sust endast, kas julged endale tõtt tunnistada ja talitada nii nagu ise õigeks pead. Või naased tagasi oma endisesse ellu, ning jätkad pärast väikest pausi selle meedia poolt loodud sinu poole püüdlemist.

Ma võin enda kogemusest öelda, et minul ei õnnestunud endale, ja ka teistele valetamist lõpetada enne, kui kohtusin Irjaga. Ma lihtsalt ei suutnud. Sestap arvan mina, et inimene ei leia enne rahulolu enda ega maailmaga kui kohtub elus sobiva partneriga. Minu enda kogemus ütleb, et siis kaotavad tähenduse kogu ümbritsev meedia, raha, asjad, välimus, karjäär jms, mida üldiselt peetakse oluliseks. Siis hakkad mõtlema selle peale, kuidas säilitada võimalikult pikalt seda heaolu, ehk mõtled nii enda kui oma partneri tervise peale. Ja muu tegelikult polegi oluline. Ning püüad ka maailma muuta, niipalju kui suudad, selliseks, et ta mõtleks rohkem inimeste tervise kui inimest ümbritsevate asjade peale. Ses mõttes täiesti vastandlik üldlevinud filosoofiale, et võitja on see, kel on surres kõige rohkem asju. Mis omakorda justkui kiidab takka ebatervislikele eluviisidele ja igasugu meeletustele. Hea näide on siin Britney Spears.

Kui nüüd eelmainitud artikli juurde taas tagasi tulla, siis tegelikkuses ei paku psühholoogid puntras inimestele mingit lahendust. Ok, õnn ei ole rahas, või asjades, lastes, karjääris, autos ega majas. Aga ei öelda ka, milles see õnn siis on. Kui inimeselt ära võtta kõik need asjad, mis talle siis järele jääb?! Enne olid vähemalt asjad, lapsed, positsioon ja karjäär, millest ta sai kinni hoida. Kui ta kõigest loobub, siis pole tal enam midagi ja selline inimene muutub ühiskonnas naerualuseks. Mis süvendab veelgi depressiooni.

Ja mis täiuslikkusse puutub, siis loomulikult on ka see "täiuslikkus" üks paras müüt. Inimene on täiuslik just sellisena nagu ta on. Nagu ta on siia ilma sündinud. Paradoksaalne, aga nii see on. Tõsi, inimest hakatakse juba lapsena pommitama sõnumitega, et ta pole sellisena täiuslik, ning hakatakse ette lükkama retsepte, kuidas saada täiuslikuks. Millega tehakse karuteene: inimesel ei lasta välja areneda sellisena nagu ta on. Mistõttu jäävad sageli välja arendamata ja kängu inimese tugevad küljed. Inimene hakkab lõpus päris ennast häbenema, ja liigub pidevalt selle kujuteldava enda suunas, mis on üks paras liikuv märklaud, sest meedia poolt konstrueeritud ideaalid pidevalt muutuvad. Piltlikult öeldes, oled lõpuks niisama täiuslik nagu see ära lõigutud nn kass-naine, nii väljast kui ka seest.




Või Michael Jackson (dinandnoise.com veebist):

15 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Muuseas - naised püüavad olla ise nn super, super aga meestele suruvad just needsamad naised superiks olemist peale. Kui palju kordi olen ma kuulnud seda, et "mis mees sa küll oled!" See algab juba lasteaiast ja koolist. Pole ime, et paljud mehed eelistavad veeta aega sõpradega...

Inno ütles ...

Kas sõbrad siis ei suru seda super olemist peale?

Anonüümne ütles ...

Õnn on iga inimese jaoks erinev. Aga selles suhtes on sul täiesti õigus, et väga paljud inimesed ei ole leidnud kontakti iseeenesega, ning pööravad liialt tähelepanu tühjale tähjale. Minu jaoks näiteks oleks õnn oma maja, müra teeb mind õnnetuks. Samuti oleks õnn hea töökoht, kus ma saaks ennast teostada, niisama istumine tekitab kasutu tunde. Ka oleks õnn saada lapsi oma naisega, et eestlaseid rohkem saaks, ja et oleks keegi, kes jätkaks minu geneetilist "liini". Aga mitte sellepärast, et kusagil keegi nii kirjutas, vaid et nii ma tunnen, et on õige.

Anonüümne ütles ...

_Kui palju kordi olen ma kuulnud seda, et "mis mees sa küll oled!"_

Nii küsivad tavaliselt rumalad, primitiivsed inimesed. Võimalik, et nad ei saagi siiralt aru, mis mees sa oled. Sel juhul tuleb küsijale kannatlikult seletada et näiteks: "olen üks õige eesti mees". Kui sa oled muidugi. Küsija suu pihta ei lööda. Või noh, kui väga ilusti küsib, siis võib lüüa kah :)

Inno ütles ...

Ma mõtlesin ka, et õnn on oma maja ja hea töökoht ning lapsed oma naisega. Kusjuures ma tundsin, et nii on õige.

Aga ikka oli midagi puudu.

Tegelt, ma lisaksin siia, et sobimatu kaaslasega ostetud majast ja lastest võib saada lõpuks suur õnnetus. Seda ei korva isegi hea töökoht. Ja kui kodus asjad korrast ära, siis on üha raskem ka seda töökohta pidada. Ekstreemsete juhtumitena tooksin siia hiljutised peretulistamised, ning muu perevägivalla. Lähisuhtes õnnetu inimene muutub vägivaldseks, nii enda kui ka teiste suhtes. See ei juhtu üleöö, vaid järk-järgult. Olen seda ise kõrvalt näinud.

Anonüümne ütles ...

Sa oleks võinud küll jäädagi pihku lööma, mitte siia ilma lapsi soetama, õudne, mida need lapsed kõik kuulma ei pea.
Nemad pole ju süüdi, et nad sündisid, selles oled sina süüdi. Keegi ei saanud sulle vägisi lapsi tegema.
Ja kui nad on juba olemas, katsu siis kuidagi inimeseks jääda, ela oma elu ja ära süüdista teisi, et sa valesti elasid.

Anonüümne ütles ...

Tõesti õudne sedasi rääkida.Kusjuures KOGU AEG tuleb teemaks kuidas ise oleks justkui lilleke keset pasamerd :) Kõik teised on lollid ja koledad ja paksud.Või siis elavad ja tunnevad valesti või oleks võind koguni sündimata jääda jne.Liig-kõrge enesehinnang on üks äärmiselt tüütu asi..See kangekaelne usk, et õigus on alati MINUL ja mitte kunagi kellelgi teisel kes teisiti arvab ja tunneb.

Anonüümne ütles ...

Inno, I feel you, I ve been there, believe me...We are soulmates...
prettyboy

Anonüümne ütles ...

Suur David Icke võttis selle postituse ühe lausega kokku, mis oli ka ühe ta raamatu pealkirjaks:

"Ainult armastus on tõeline, kõik muu on illusioon"

Ma tean, mida inimesed nüüd selle peale mõtlevad, kuid soovitan seda teost tähelepanelikult lugeda inimestel, kes tahavad proovidagi eelarvamustest üle olla...

Anonüümne ütles ...

Ekstreemsete juhtumitena tooksin siia hiljutised peretulistamised


Peretulistamised olid ju ikka puhtalt poliitiline teema, põhirõhuga osalejate poliitilisel kuuluvusel?

Arstitädi ju ütles, Inno, et tablette võta kindlas järjekorras. Näed nüüd ise, kuidas sa kõik jälle sassi ajad, kui sõna ei kuula!

Inno ütles ...

Laste sündimine pidi ime olema, nüüd tuleb välja, et hoopis minu süü.

Inno ütles ...

Lisan veel niipalju, et õnnetus pole mitte lapsed, vaid nende kasvatamine koos sobimatu kaasaga. Mul oli väga tore lastega seni, kuni naine koju ilmus. Siis läks põrgu lahti, nii et tahtsin ära minna, et päris kreisiks ei läheks olukord. Ma käisin niimoodi kümneid kordi ära, ja tulin tagasi. Ma kujutan ette et kui ma poleks lahkunud, oleks võind ka tulistamiseks minna. Sest asi läks üha hullemaks. Naine juba kukkus ähvardama, tuli kallale. Sellises olukorras võib mida iganes juhtuda. Üks vale liigutus ja ongi õnnetus käes. Ja siis oleks mina süüdi jäänud.

Anonüümne ütles ...

ülemisel pildil inno ilma oma rõveda habemeta ja alumisel irja oma loomulike karvadega

Anonüümne ütles ...

Hm... "naine juba kukkus ähvardama, tuli kallale" - kirjutas Inno. Millest seekord küll selline tagasihoidlikkus väljendustes - alles hiljuti saime siitsamast lugeda neljal käel ehk Inno&Irja ühiselt toksitud tekste, mis väitsid, et Ingrid PEKSIS Innot. Ja pidevalt, ja valusalt, ja julmalt, ja lisaks rusikatele igasuguste esemetega jne jne.
Ah, ma ei saa rohkem kirjutada, nutt tuli peale!

Anonüümne ütles ...

KOGUJA KOMMENTAAR:

Mina vana ja väsinud Kroonik analüüsin nüüd Inno ja Sauli juhtumit, Inno juhtumist ei ole palju rääkida, spetsialistide arvates on tegu seksuaalselt väärkoheldud mehega, kes ilmselt ka füüsiliselt(seksuaalselt) haige ja elab oma komplekse ekside peal välja. Lisaks sellele, et ta oma lastele elatusraha ei maksa, nagu seadus nõuab. Irja ise kinnitas nimetatut oma blogis, väites, et Inno ei peagi maksma, kuna jättis ühisvara Ingridile. SIC! Uus lähenemisnurk perekonnaõigusele, suisa doktoritöö vääriline teema.


Laim, mida ta loobib on ületanud juba igasugused mõõtmed. See selleks, eks igal oinal ole oma Mihklipäev ja ei jää Innolgi see tulematta. Vanajumal on pikaldane, kuid õiglane. Isiklikult tean, et Inno oma tervisehädadega on juba selle matsu saanud, kahjuks on tema iseloomake (iseloom) selline, et mats peab ikka hästi tugev olema. Muidu ei mõju. Omajagu kahju, et keegi ei ole Inno ja Irja vastu laimuhagi esitanud, kuid küll see tuleb. Leedo juhtum annab julgust.


Juhan Saul Gross on aga poole huvitavam juhtum. Ta esitab ende võitlejana tütre eest. Tegelikult ei hooli ta lapsest kopka eest. Loe siit. Seksuaalpsühholoogide arvates on tegu samuti kuritarvitustega tema suhtes lapsepõlves.


Koguja Kroonik sai tuvidelt teada järgmist. Täna 20-30 aastat tagasi tegutses Juhan poiss Viru hotelli varsovsikuna (tõlge-alama astme ärikas). Nojah, aga KGB, ehk Viru eriteenistus sai jaole. Ilmselt oskab härra Kalle Klandorf sellest pikemalt pajatada. Tulemuseks kohus ja vabaduskaotuslik karistus Rummus, kus ta ka Moskva Kinematograafia Instituuti astus ja ka vastu võeti. Müstika ütlete? Oh ei, ka vanal Kroonikul oli au teenida NSVL sisevägedes Siberis aega ja ma tean täpselt, kuidas sellised imelised asjad võimalikud on. Talle tehti ettepanek, millest keelduda ei saa, õigemini oleks saanud, aga mitte temasugune iseloomutu olend.
Ettepanek oli hakata "koputajaks", koos teatavate hüvedega.(Mul on päris head allikad, kahjuks ei saa ma neid paljastada). Edasi läks aga sedasi, et info imbus välja tsooni või immutas selle eriosakond ise, ega nemadki koputajaid ei sallinud, kuigi need olid kasulikud.
Nehh ja siis saabus salgas saatuslik öö! Valvega oli ilmselt kokku lepitud, sest keegi ei tulnud segama. (ma jätan diskreetsusest kirjeldamata, mis siis juhtus - head lugejad kasutage oma kõige hullemat fantaasiat, taustateadmiste hankimiseks lugege Gulagi Arhipelaagi!).


Igatahes hommik koitis Jussile nais-mehena, või mees-naisena. Ei, ega ta soovahetust läbi ei teinud vaid hiljem täitis salgas vastavat rolli, koos kõige kaasnevaga, kaaslaste põlgus, eraldi laud sööklas, koos teiste omasugustega, ka valve üleolev ja põlastav suhtumine jne. Osakond oma lubaduse täitis, Juhan sai kooli astuda ja võeti ka vastu.

Türmist väljudes sai Juss kokku vanade kamraadidega. Koguja Kroonik ei ole tema võlgade suurust viitsinud täpsustada, kuid tolle aja mõistes olid summad suured, mis Juss ärikaaslaste tagant virutas. Ta viidi metsa ja anti ikka üks igavesti korralik ketukas. Peale seda jäi ta onupoja Indrek Sauli sõnul veidi imelikuks ja hakkas ennast suureks filmiprodutsendiks pidama. Kuigi tegelikkuses oli viimastel aegadel tema karjääri tipuks Kristliku supiköögi juhtimine, mille asutas tema ema ja mis tänaseks on tegevuse võlgade tõttu lõpetanud.

Kroonik tuhnis veidi kohtutoimikutes ja sai huvitavat teavet, täna, kui mälu mind ei peta pidavat tal olema järjekordne kohus. Usun, et kirjutised Inno ja Irja blogis on kantud samuti soovist kohut mõjutada. Näib, kas toimib? Ma usun, et mitte.

Koguja arvab, et ahistajale tuleb korrale kutsuda või allutada ja kutsub EW kohut ja teisi õigusorganeid temaga põhjalikult tegelema. Sellise taustaga mees on sügavalt haige isend ja kaasinimestele ohtlik. Arvestades tema loomuomast sarmi võib ta ää võluda järjekordse ohvri. Inimesed olge ettevaatlikud.


Kui kellegil on veel avaldamist väärivat teavet nimetatud ahistaja kohta, siis kirjutage aga Koguja Kroonikule.