Kuidas saada täiuslikuks?

Väljavõte Delfi Naisteka veebist.

Delfi Naistekas on üks põnev lugu naisest, kellel on justkui kõik olemas, aga kes pole ikka rahul. Artiklis on seletatud, et see on ühiskonna poolt naistele peale surutud nö supernaise fenomen, millest aitab välja, kui end lõdvaks lasta.

Mina ei ole naine, ent ma tundsin end mõned aastad tagasi samasuguses olukorras: kõik oli justkui olemas, aga oli selline tunne, et midagi ei ole. Mõned nimetavad seda keskea kriisiks, aga minul algas see juba 27-aastaselt. Kus mul olid olemas kõik need asjad, mida üldiselt peetakse kaasaja mõistes nö õnneliku elu alusteks: naine, laps, hea töökoht, peres mitu autot, kõik kodumasinad jne. Ja edasi polnudki justkui enam millegi nimel elada. Kõik tundus tühine. Noh, naine rääkis, et õnnest on puudu veel uhkem maja, veel uhkem auto, veel paremad riided, veel rohkem raha panga-arvel, veel üks laps. Ma algul justkui uskusin seda juttu, aga mida aeg edasi, seda vähem. Ja see miski, millest ma puudust tundsin, andis end üha rohkem tunda. Ja ma ei suutnud ise ära mõistatada, mis see miski on. Mõistus ei võtnud seda kinni.

Alles peale Irjaga kohtumist mõistsin, mis see miski on. See on selline seletamatult hea tunne, kui saad koos olla inimesega, kellega sul on hea olla. Me oleme Irjaga vehl arutanud, et varem oli meil olnud mitmeid suhteid, kus me olime hoopis teistsugused inimesed, sellised tõredad ja kiuslikud. Ent Irja pole näinud sellist Innot, kuigi oleme juba pea 5 aastat koos olnud, ja Inno pole näinud sellist Irjat. See tõre, lootusetu tegelane on justkui surnud. Ja mis paradoks, pärast Irjaga kohtumist tundsin, et nüüd võin rahulikult surra. Oli selline naljaks vaba tunne. Kuigi tegelikkuses muidugi oli asi sellest kaugel, pigem vastupidi, ma hakkasin tähelepanelikult jälgima oma tervist, et seda erilist tunnet koos Irjaga nautida võimalikult kaua. Sellest ka kõik need jutud tervislikust toitumisest, millest ma varem midagi ei teadnud, ent millega ma nüüd väga hoolsalt tegelen. Kuulan oma keha üha tähelepanelikumalt ja reageerin igale häirekellale. Varem lihtsalt neelasin sel puhul tablette, või tarbisin alkoholi. Tuimestasin nõnda keha signaale, mis tegelikkuses on pigem sinu abilised, ja kui neid sugnaale kuulda võtad, siis on ka tervis palju parem.

Aga tulen tagasi artikli juurde. Minu arvates pole see super-fenomen ainult naiste "häda". See puudutab ka mehi. Ja seda süvendab kaasaja meedia, mis jälitab sind igal pool, järgneb sulle isegi magamistuppa, vannituppa ja vetsu. Kõikjale. Ja mis konstrueerib sinu jaoks uut reaalsust, uut sind, mida sa hakkad lõpuks uskuma, et see uus sina oled päris, ja päris sina pole õige sina. Kusjuures selle kõige juurde käib sõnum, et kui oled muutunud selleks uueks sinaks, ainult siis saad olla päris õnnelik. Paradoks on see, et sa ei saa kunagi päris õigeks uueks sinaks, ikka jääb midagi puudu, aint et sa saad sellest aru alles veidi aega enne surma, või ei saa seda kunagi teada. Kuna tunned end olevat sedavõrd jõuetuna, luuserina, et tapad kas iseenda, või tapetakse sind. Või jääd haigeks ja kaotad samuti lootuse, neelad elu lõpuni tablette ning rahustad end mõttega, et kui sa poleks teinud seda ja seda viga, siis oleks kõik läinud teisiti ja sa oleks saanud õnnelikuks. Niisiis elad elu lõpuni oma süütundega, tige ja kibestunud. Nii elab väga palju inimesi, see peegeldub vastu kasvõi kommentaaridest, kus oma sappi välja elatakse, kus juletakse öelda välja seda, mida mõeldakse. Sest teistele avatud elus ei saa isegi seda teha, öelda välja, mida mõtled. Kuna siis peetakse sind lihtsalt hulluks. Ja nii valetavad kõik endale ja teistele, ning saavad ausad olla vaid kommentaariumides. Ja see "ausus" on väga traagiline, kui olla aus.

Niimoodi. See Delfi Naisteka artikkel, mis tugineb ühe psühholoogi arvamusele, on küll põnev, aga kokkuvõttes ei pane mind uskuma, et see on lahendus, mida psühholoog pakub: et lihtsalt aeg maha võtta ja endasse vaadata. See aitab küll ületada suuremaid kriise, kuhu ilmselt paljud inimesed on praeguses olukorras langenud, ent ei aita kuidagivõrd pikemas perspektiivis. Ei aita välja sellest rattast, kuhu paljud psühholoogid ja psühhiaatrid inimesi tõmbavad: et neelad lõpuks hommikust õhtuni rahusteid, et saada mõneks tunnikski sõba silmale. Nagu juhtus lõpuks Michael Jacksoniga, kes oli täiuslikkusest vaid mõne "sammu" kaugusel.

Mis aitab? Minu meelest aitab see, kui end esiteks meediast välja lülitad. Ei loe lehti, ei kuula raadiot, ei vaata telekat, unustad interneti, kõik need orkutid, feisbukid ja reitid. Ei kasuta telefoni. Näiteks lähed tiibeti-reisile, või kolid sügavale metsa, või saare peale. Siis saad jälle kontakti iseendaga, mitte selle tegelasega, kelle meedia on sinu jaoks sinust loonud. Ja tegelt saabub see kontakt üllatavalt ruttu, juba pärast mõnepäevast eemalolekut meediaruumist. Saad jälle aru, mis on päris ja mis mitte. Ja saad ka aru, mida sa elult tahad ja mida mitte. Nüüd edasi oleneb sust endast, kas julged endale tõtt tunnistada ja talitada nii nagu ise õigeks pead. Või naased tagasi oma endisesse ellu, ning jätkad pärast väikest pausi selle meedia poolt loodud sinu poole püüdlemist.

Ma võin enda kogemusest öelda, et minul ei õnnestunud endale, ja ka teistele valetamist lõpetada enne, kui kohtusin Irjaga. Ma lihtsalt ei suutnud. Sestap arvan mina, et inimene ei leia enne rahulolu enda ega maailmaga kui kohtub elus sobiva partneriga. Minu enda kogemus ütleb, et siis kaotavad tähenduse kogu ümbritsev meedia, raha, asjad, välimus, karjäär jms, mida üldiselt peetakse oluliseks. Siis hakkad mõtlema selle peale, kuidas säilitada võimalikult pikalt seda heaolu, ehk mõtled nii enda kui oma partneri tervise peale. Ja muu tegelikult polegi oluline. Ning püüad ka maailma muuta, niipalju kui suudad, selliseks, et ta mõtleks rohkem inimeste tervise kui inimest ümbritsevate asjade peale. Ses mõttes täiesti vastandlik üldlevinud filosoofiale, et võitja on see, kel on surres kõige rohkem asju. Mis omakorda justkui kiidab takka ebatervislikele eluviisidele ja igasugu meeletustele. Hea näide on siin Britney Spears.

Kui nüüd eelmainitud artikli juurde taas tagasi tulla, siis tegelikkuses ei paku psühholoogid puntras inimestele mingit lahendust. Ok, õnn ei ole rahas, või asjades, lastes, karjääris, autos ega majas. Aga ei öelda ka, milles see õnn siis on. Kui inimeselt ära võtta kõik need asjad, mis talle siis järele jääb?! Enne olid vähemalt asjad, lapsed, positsioon ja karjäär, millest ta sai kinni hoida. Kui ta kõigest loobub, siis pole tal enam midagi ja selline inimene muutub ühiskonnas naerualuseks. Mis süvendab veelgi depressiooni.

Ja mis täiuslikkusse puutub, siis loomulikult on ka see "täiuslikkus" üks paras müüt. Inimene on täiuslik just sellisena nagu ta on. Nagu ta on siia ilma sündinud. Paradoksaalne, aga nii see on. Tõsi, inimest hakatakse juba lapsena pommitama sõnumitega, et ta pole sellisena täiuslik, ning hakatakse ette lükkama retsepte, kuidas saada täiuslikuks. Millega tehakse karuteene: inimesel ei lasta välja areneda sellisena nagu ta on. Mistõttu jäävad sageli välja arendamata ja kängu inimese tugevad küljed. Inimene hakkab lõpus päris ennast häbenema, ja liigub pidevalt selle kujuteldava enda suunas, mis on üks paras liikuv märklaud, sest meedia poolt konstrueeritud ideaalid pidevalt muutuvad. Piltlikult öeldes, oled lõpuks niisama täiuslik nagu see ära lõigutud nn kass-naine, nii väljast kui ka seest.

Delfi veebist.

Või Michael Jackson (dinandnoise.com veebist):