kolmapäev, 2. detsember 2009

Birkini kott või õnn?

Mina täiendaks Inno viimast kirjutist väikse väljavõttega viimasest Kroonikast (mis muide järjest paremaks läheb, tervitused Margusele :)), kus kirjutatakse Ülle Sildmäe kohta sedasi: "Ülle torkas silma läinud nädala neljapäeval, kui ta astus hinnalise kandekotiga (Hermes Birkin, mille hinnad algavad veidi enam kui sajast tuhandest kroonist - irja täpsustus) Reval Hotel Olümpia esimese korruse kohvikusse Café Boulevard. Pealtnägijad kirjeldavad Ülle laitmatut look'i ning nii mõnegi naise unelmatekotti, Hermes Birkini märgiga, kuid ometi näis naine murest murtud..."
Mnjaa, küll Hermese Birkiniga, aga ikkagi murest murtud.

Mis teie arvate, miks Ülle õnnetu on? Kui tal on ometigi miljonite naiste unistuste kott??

Põhjus ilmselt ses, et raha ei too tõepoolest õnne. Või mis teie arvate? Mul endal pole ühtki hinnalist käekotti, ei ostnud isegi miljonäripäevil, mil ma ei olnud sugugi õnnelikum kui nüüd, kus mul enam miljoneid pole. Kogu aeg oli üks mure: kuhu paigutada oma raha? Niimoodi võib isegi hulluks minna, sest neid kohti, kuhu raha paigutada, on nii-ii palju. Ja neid inimesi, kes vaatavad su poole alandlikult ja abipaluvalt. Või nõudlikult, justkui sa oleks kohustatud neile raha andma, sest sa oled ju rikas. Kas viia sõbrad Kanaaridele? Võis osta veel kinnisvara?? Anda heategevuseks??? Teha üks hullumeelne šopingutrett Pariisi??? Või Njuu Jorki???? Võimalusi on palju, aga aega vähe, sest ühel päeval saabub surm. Ja enne seda võiks ju vähemalt natuke õnnelik olla.

Nüüd, kus mul raha märksa vähem, olen palju rahulikum ja õnnelikum. On tunne, justkui ajujaht oleks lõppenud. Raha on, et mõnusalt ära elada, aga mitte ülemäära palju. Ja nii on kõige parem.

Rikas on jube väsitav olla tegelikult. Vaene on ka väsitav olla. Kõige parem on, kui sul on just täpselt nii palju kui vaja läheb. Ja mitte sentigi rohkem :)))

28 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sedasi siis peabki inimene ratsionaliseermia, et oma arutut k2itumist 6igustada. Annad p6rsale v6imaluse voodisse magama minna, ei tema p6rutab padavai ikka pori sisse aelema. Nii on ka vaese inimesega kes tahaba alati, nagu mustad USAs armastavad 6elda - "keep it real".

Ja nii Inno ja Irjaga ka, Keep it real! Nii tore on kaltsukast oma riideid osta ja Saastamarketi haisvat kalaletti nuusutada ...

Ja bussis6tiki on romantiline. Nyyd ju veel saatjad ka olemas.

P6hjakiht on see mis on reaalne ja arusaadav. Onju?

Anonüümne ütles ...

Järelikult ei ole sa vaba inimene :) Vabale inimesele toob raha ainult vabadust ja võimalusi juurde, mitte ei ahista ja ei paina. Ilmselt just seepärast enamik ootamatult rikastunuid oma raha kiiresti maha prassib, et nende jaoks on see koorem, mida ei suudeta taluda. Selle asemel, et selle abil midagi head teha, kas või natuke maailma muuta.

Anonüümne ütles ...

Peale järgmist korda kui Tom kätega rääkima hakkab kingib naisele Manolo Blahnik jalavarjud ja teeb annetuse naiste varjupaigale. Stiiliga tuleb lüüa!
iluspoiss

Anonüümne ütles ...

Küll sinu kallid kadund Ameerika-sugulased võivad rõõmustada (halleluuja!), kui nad sealt pilveservalt alla vaatavad ja näevad, kuidas sulle pärandatud raha kadus tänu viietärnihotellides ja lennuki äriklassis püherdamisele ja "majandusajakirjanik" Inno vahvatele investeeringutele kui kevadine lumi. Saabusid need kallid kadunukesed omal ajal sõjakeerisest purupaljana Ameerikasse, rügasid aastakümneid tööd teha, kraapisid ja kogusid, lõpuks surid ära ja hoplaa - Irjakesel-kullakesel ei kulunud sugugi aastakümneid, isegi mitte aastaid, kui oligi rahakesega tsiki-priki teinud. Kergelt tulnud, kergelt läinud, ja ongi hea, pole enam koormat kukil, võib rahulikult Jüri-türa-luuletuste kirjutamisele pühenduda.

Anonüümne ütles ...

Mind küll raha mitte kuidagi ei ahista. Pigem olen nõus eelneva anonüümsega, et raha annab vabaduse :) Aga mingi Birkini kott pole küll kindlasti õnn... Inimene kes ostab nii kalli käekoti on ikka väga osavalt reklaami ja meedia poolt ümber käe väänatud :)

Inno ütles ...

Või müüb ise neid kotte.;)

Anonüümne ütles ...

Sari seks ja linn on mõjutanud...

Edmund ütles ...

"Vabale inimesele toob raha ainult vabadust ja võimalusi juurde, mitte ei ahista ja ei paina."

See inimene siin vaidleks vastu. :)

Inno ütles ...

21:54le:
ega see päranduse raha ka sealt suhu ei jooksnud, selle nimel oli Irjal ikka kõvasti rabelemist USAs, kust esialgu öeldi, et midagi ei ole ega saa. Irja tegi oma vendade eest kõva töö ära, pärast vennad keerasid talle noa selga. See on selline tänu Eesti moodi. Osa inimesi kaotab raha nähes aru.

Irja investeeris enamuse rahast oma isasse ja isa unistusse: Tartu maja korda teha (tegelikult oligi pärand mõeldud isale, kes sellest vabatahtlikult loobus laste kasuks). Ja isa nägi selle ära. See oli Irja jaoks kõige suurem rõõm. Ülejäänu investeeris ta oma silmaringi laiendamisse, reisimisse, elamustesse, raamatutesse, mida ei võta ükski kriis ega krahh ära. Minu meelest väga arukad investeeringud, näiteks Ardo Hansson ja Villu Zirnask teevad sedasama. Endasse investeerimisega ei saa kunagi puusse panna.

Loomulikult on raha kõigest vahend. Õnn on ikkagi kalli inimesega koos veedetud aeg, ja seda saab ka ilma rahata. Raha annab võimaluse tegeleda sellega, mis sulle meeldib, ent paradoks on see, kui tegeled sellega, mis meeldib, siis leiab sind ka raha.

Anonüümne ütles ...

Kuna Inno on jälle Irja suuvoodriks hakanud ja te oma elu nagunii lahkelt rahva ette laotate, ehk räägite lõpuks sellest ka, miks Irja ema, kes oli isast ju kõvasti noorem ja pealegi veel tööl ka ei käinud, ise oma abikaasa eest ei hoolitsenud, vaid kõik tütrekese hooleks jättis? Keelatud teemasid ju ei ole, nagu te ise pidevalt teatate.

Anonüümne ütles ...

Mul on Batja Mahno sisetunne, käin sellega uhkelt igalpool ringi ja laian jubedalt. Teeb ikka väga õnnelikuks mind:)

Anonüümne ütles ...

Seepärast ei anta näljasele inimesele leivapätsi tervelt kätte - kugistab end surnuks.

Nii juhtub ka eluaeg vaese inimesega. Raha toob sellistele ainult kannatusi.

Ja siin nad kirjeldavad juubeldades kui hea on uuesti ilma rahata olla. K6ik on kohe normaalne, täpselt nagu vanasti. Syda kohe sees soe kogu aeg.

Ja mis peamine, keegi ei ole enam kade vadi vastupidi, tundub, et tunnevad isegi kaasa. Parastamine on ju kaastunne? Mis muu tunne ta siis ikka saab olla, eksju?

Irja ütles ...

21:27 suhtub vaestesse üsnagi üleolevalt, mis on kurb, sest praegusel ajal on palju hädalisi, kes Säästukas seda kala ainult nuusutada saavadki.

Mina ostan Säästukast puu- ja juurvilja ning mitte ainult seepärast, et see on seal odav, vaid ka seepärast, et see on värske. Tegin seda enne, kui mul oli rohkem raha, ja teen seda nüüd, kui mul on vähem. Ma ei saa aru, miks seda peaks häbenema?

Ma ei pidanud oma kirjutisega silmas seda, et ma olen nüüd vaene ja et vaene on hirmus tore olla, vaid pigem seda, et mul on hea meel, et ma ei ole enam n i i rikas, kus mul on tohutult palju võimalusi valida. Ja ma ei suuda seda teha, sest valikuvõimalusi on ju nii palju. Mulle meeldib, et mu on just nii palju, kui mul eluks vaja, parajalt. Et ma saan käia nii Selveris kui Säästukas, osta endiselt raamatuid ja ajakirju ning käia vahetevahel reisimas, aga mind ei saada kogu aeg painav mõte: mida ometi oma rahaga teha?

Tõeline vaesus ei ole aga mingi häbiasi ning selle üle on inetu irvitada.

Raha ja vabaduse kohta - nooh, selle kohta ma arvan, et liigne raha ei tee mitte vabaks, vaid kohustab. Ka vabu inimesi, muide :)

Irja ütles ...

Jah, aga vaadale, need mu "kallid sugulased" elasid väga õnnetut elu ja ka surid õnnetult. Too täditütar, kes meile need miljonid jättis, kooles WC-poti peal majas, mis oli maast laeni asju täis, rahusteid täistopituna. Nii palju said nad oma rügamise eest.

Oleks ta kodus konutamise ja oma asjade valvamise asemel reisima läinud, võib-olla elaks siiani. Ja oleks õnnelik. Nagu mina.

Irja ütles ...

23:02, mu ema hoolitseski isa eest. Aga ühe poollagunenud maja remontimise kohustust ei saa vast ühele üle 60-aastasele naisele panna, või kuidas?

Anonüümne ütles ...

Rahast - tunnen mitmeid eesti tädisid, kes suudavad ka praegusest eesti "suurest" pensionist tuhat või kaks kuus kõrvale panna. Vabariigi-aastatega ongi nii kas panka või lausa koju kogunenud sada või paarsada tuhat, miljoneid ehk siis, kui maja on tagasi saadud ja üüri korjatud, aga investeerida ei ole raatsitud. Seda näeb praeguses eestis väga palju, et raha kaotab lademes seistes väärtust iga päevaga.
Varsti tuleb ju jälle rahafeform niikuinii - kui mitte euro, siis devalvatsioon igal juhul.
Sellises ebastabiilsetes poliitilistes tuultes on ülim lollus püüda säilitada raha.
Nii on irjal täisõigus olnud - mis käes, see käes.
Hale on vaadata nei a la sildmägesid, kes on rahalises mõttes elanud nagu sõites ameerika mägedel.

Anonüümne ütles ...

aga mul on plaanid olemas vähemalt 50 miljoni euro jaoks. kuluks siuhti ära, poleks pead vaevatagi vaja, et mis teha.mõned annetused väärikatele ülikoolidele, paar eset ja väike sulatagavara ning ongi läinud.
100 milli peal peaks juba mõtlema hakkama. ja siis vihastama, et nii väikse raha eest ei saa isegi mitte üht kuulsat maali ega ontlikku jahtlaeva. parem kah kusagile heategevusse panna. pimedatele töökohti luua vms.

Anonüümne ütles ...

Oma viimastes "vastustes" Irja valetab jälle nagu tolmab ja nagu ikka. Või teine võimalus - valetas varem. Omal ajal sai siit küll ja küll lugeda, KUi lahe inimene oli tema täditütar, kuidas ta elas vaba inimese elu nagu tahtis, reisis muudkui ringi jne, selle kõige nautimiseks ei tahtnud abielludagi jne jne - ja nüüd äkki nii õnnetu, nii õnnetu...
ja mis puudutab kõdumaja putitamist, siis see oli ju isaga seotu üks külg, aga seda, kuidas Irja isiklikult muudkui tegeles isaga, teda sõna otseses mõttes hooldas infarkti järel (oli isegi väljend: surmasuust välja kiskus), sellest rääkisid mõlemad Tähismaad siinsamas blogis pikalt-laialt ja mõnuga. Emakesest samal ajal mitte üht sõnagi, v. a see, et Irja ei saanud temaga ühe katuse all viibida, sest ema lähedus kutsus temas esile allergiahoo.
Nii et Irja, kõigil inimestel siiski ei ole haugimälu.

Anonüümne ütles ...

No nii. Kirjutas Irja detsembris 2007 peakirjaga "Benazir ja Ene".
Esimene siis Bhutto ja teine irja täditütar, kes pärast "suri kempsupoti peal pärast eluaegset rügamist, rahusteid täis topituna".

Mu täditütar Ene Susi tundis Benazir Bhuttot ja oli tast väga heal arvamusel, lausa vaimustuses. Ene nimelt käis sageli Pakistanis ja Afganistanis, ta töötas Peshawaris ühe põrandaaluse ajalehe juures aastatel 1992-1993. Pakistani ja Afganistani vabadus olid talle südameasjaks, niisamuti nagu ka Eesti vabadus. Pea pooltel piltidel, mis tast tehtud, on Ene kas kuskil demonstratsioonil, uljalt lipu või loosungiga vehkimas, või mõnel poliitilisel kongressil, kuhu ta mindki, kui ma Ameerikas olin, kaasa katsus tirida. Ta kirjutas kirju Ronniele ja Nancyle, nõudes, et nad Afganistani vabaduse heaks midagi ette võtaksid, ja valis protestiks Ross Perot´d (tema isa Ruudi oli vabariiklane). Oma hingepõhjas igatses Ene olla nagu Benazir, aga ta oli oma õnnetuseks pagulane, kes ei saanud võidelda oma kodumaa vabaduse eest ja pidi seepärast võitlema võõraste maade vabaduse eest. Afganistan oligi peaaegu nagu Eesti, sest ka Afganistani ründasid venelased.

Loen praegu ta kirju ja mäherdune huvitav elusaatus sealt avaneb! Ene kirjutab, kuidas ta oli Peshawari hotellis, ootas oma armukest Ismaeli ja kuulas, kuidas pommid ümberringi kärgatasid. Ega kartnud põrmugi. Tal oli seal Pakistanis palju mehi. Ene oli ilus naine. Nagu Benazirgi.

/.../
Olgem tänulikud iga inimese eest, kes tuletab meile meelde, kui tähtis on olla ise, võidelda õiguse ja õigluse eest mistahes hinnaga, mitte alistuda autoriteedile, sest nemad õpetavad meile, mis ja kui kallis on vabadus. Olgem tänulikud, sest selliseid inimesi on vähe.
kirjutas Irja kell 00:44

Kumb jutt siis tõele vastab? Ja miks mina selle siia üles panin? Aga sellepärast, et need inimesed, kes on hakanud seda blogi lugema suht hiljuti ja kellele ehk mõne sissekande põhjal võib jääda mulje, et tegu ongi üdini ausate tõe ja õiguse eest võitlejatega, ka silmad lahti teeks.

Inno ütles ...

See Benaziri-asi oli aastakümneid tagasi.

Kohati tundub, et mõni lugeja teab meie elu paremini kui meie ise.

Anonüümne ütles ...

Mõni lugeja lihtsalt ei salli valetamist, suuvooder Inno!

Anonüümne ütles ...

Aga Tartu maja ei ole ju korda tehtud. Väga haltuuralt on siit-sealt natuke kõpitsetud, põhiliselt fassaadi. Üldine mulje on ikka väga kiibakas.

Anonüümne ütles ...

tegelt lõite sugulase tööga teenitud raha paari aastaga läbi nüüd elate luulutades Rakvere kuuris,kerjate Savisaarelt ja bäkmanitelt raha...
nii kaob selle maailma hiilgus.

Irja ütles ...

10:04, vastan lühidalt :), oled ikka jube tigedik küll :)

1. Elas täpselt sellist elu nagu ma kirjeldasin, aga surm oli kole. Tal oli ilus noorus, aga vanas eas hakkas millegipärast asju koguma ja pärast mattus nende asjade alla. Maja oli sõna otseses mõttes asju maast laeni täis. Citizen Kane'i olete vaadanud? Umbes midagi sellist siis. Vandusin endale seal majas, et ei hakka iial asju koguma.
2. Isa sai infarkti Tartu majas, kui olime seal kahekesi, ema oli sel ajal Rakveres ja tal oli kopsupõletik. Mispärast ta ei saanud tulla Tartusse ja isa eest hooitseda. Ka vanaemal oli sel ajal ränk kopsupõletik, üle 39 palavik. Seepärast hoolitsesin isa eest mina.

Aga nüüd ma muidugi jälle valetasin :). Vahet pole, kes mind usub, see usub niikuinii, kes ei usu, see ei hakka ilmaski uskuma.

Irja ütles ...

10:40-l on õigus, selline oligi Ene elu, kui ta oli noor. Ta oli noor ja idealistlik, aga kui sai vanaks, muutus paranoiliseks ja hakkas koguma asju. Minu eeskujuks on Ene noorena, tema hilisem elu on pigem hoiatavaks näiteks, mis võib juhtuda, kui omistad sedavõrd suurt tähtsust asjadele.

Irja ütles ...

21:22-l on täielik õigus, aga jätsid lisamata veel ühe meie rahaallika: Venemaa ja Kremli :)))

Anonüümne ütles ...

Irjat äkitselt tabanud kirjutamishoog näitab, et kommijad on märki tabanud.

Anonüümne ütles ...


21:22-l on täielik õigus, aga jätsid lisamata veel ühe meie rahaallika: Venemaa ja Kremli :)))


Unistage edasi. Erinevalt nimetatuist on Venemaal ja Kremlil piisavalt eneseuhkust, et teiesuguste väärakatega suhtlemise tasemele mitte langeda. Venemaal on siiski ohvitserikasvatus au sees, eriti Kremlis ja Dzherzinski väljakul.