Blogimise võlu ja valu

See oli peaaegu 4 aastat tagasi, kui Irja pakkus välja, et võiks hakata blogima. See oli siis 2006. aasta algul. Olin varem olnud blogide ja üldse blogimise suhtes väga skeptiline. Ma ei saanud aru, misasi see on ja miks seda vaja on. Et kas inimestel muud teha pole vabal ajal, kui mingeid jutukesi kribada kuskile, mida eriti keegi ei loe. Või, ok, loeb paarsada inimest, lähemad sõbrad ja tuttavad, ja see on ka kõik. Et mis naudingut see pakub? Samahästi võiks neile inimestele ju meili saata. Miks selleks mingit eraldi keskkonda vaja on?
Eks loomulikult polnud mul ajakirjanikuna ning hiljem ametnikuna aegagi selliste asjade jaoks nagu blogi. Töö oli pingeline ja pärast seda tahtsin lihtsalt puhata, ei jaksanud õieti raamatutki lugeda, rääkimata veel mingitest blogidest.

Ent Irja tõi mind veidi teise maailma. Sinna, kus lugejaid ei mõõdeta kümnetes tuhandetes, vaid kus 500 on ka suur arv. Ma mõtlen siin kirjandust, kohalikku kirjanduselu. Kus luuletajad on õnnelikud, kui nende 500ne tiraaž läbi müüakse. Harva jõuab asi kordustrükini. Kus tuhat on juba väga kõva sõna ja üle selle oled juba geenius. Või umbes nii.

Nii me siis alustasime, vaikselt, esimestel päevadel oli paarkümmend lugejat, kuni Ekspress avaldas väike nupu, et Inno ja Irja alustasid blogimist, mispeale tõusis lugejate arv mõnesajani. Parematel päevadel vast tuli tuhat ära. Olime äraütlemata õnnelikud. Kirjutasime esialgu endast ja oma tunnetest, mina oma elust Ingridiga. Tahtsin ära rääkida oma versiooni, mida olin ligi aasta hammaste taga hoidnud, aga siis ei pidanud kannatus enam vastu. Sest oli näha, et minu eksabikaasa Ingrid Tähismaa, kes juba 2005. aasta suvel meie lahutusest meediasündmuse tegi, asus 2006. aasta algul levitama minu kohta laimu, et ma olen paberitega hull, hullumajas arvel, ning rääkis seda Irja tuttavatele ja sugulastele. Samuti levitas ta Irja kohta lugusid, et ta on lits, kõigiga maganud või umbes nii. Lehtedes hakkasid ilmuma vastava alatooniga kirjutised ja kuivõrd ajalehed minu versiooni kuulda ei tahtnud (Ingrid olevat rääkinud, et kui minu lugu avaldada, siis sooritab tema laps enesetapu), siis hakkasin seda ise vaikselt kirja panema. Esialgu lihtsalt enda jaoks, et saan oma versiooni vähemalt välja öelda, selguse huvides, ja hiljem, kui huvi suurenes, siis kirjutasin lugejate soove arvestades. Seda on ju näha, kas mingi teema kogub lugejaid või mitte. Ja kui teema huvitab, siis miks mitte!

Mis oli minu jaoks üllatav, et ka blogijate turg oli ära jaotatud, kui nii võib öelda. Ning kui hakkasime Irjaga täiesti paha-aimamatult kirjutama ja meie blogi või päeviku populaarsus tõusis, siis hakkasime tundma teatud survet nö vanade olijate poolt. Stiilis, et kui ma midagi omast arust siiralt ja täiesti paha aimamatult kirja panin, siis tulid mitmetelt teistelt blogijatelt sapised kommentaarid. Stiilis, et midagi sellist, mida ma kirjutasin, ikka ühes blogis kirjutada ei tohi. Et ka blogide kohta käivad teatud reeglid. Näiteks see, et pole hea toon kirjutada oma nime all. Ennast eksponeerida. Tol ajal olid paljud blogid varjunimede taha peidetud. Oma nime all kirjutamist peeti edvistamiseks. Nagu ma aru sain, siis heideti ette seda, et me oleme Irjaga maru edevad. Aga see polnud üldse taotlus, ausõna! Ma olin ajakirjanikuna harjunud oma nime all kirjutama ja leidsin, et miks ei võiks ma seda teha blogijana. Enda arust olin pigem julge kui edev, sest oma nime all kirjutamine muutis mind ühelt poolt rünnatavaks, teiselt poolt pidin oma kirjutatu eest vastutama. See distsiplineerib, et igasugust soga ikka suust välja ei aja. Või umbes nii. Ma usun, et paljud blogijad olid meie peale lihtsalt kadedad, sest meie loetavus tõusis kiiresti ja jõudis juba mitme tuhande lugejani ühes päevas. Blogipuu blog.tr.ee lehel oli üksvahe seis, kus tipus olid kõik meie kirjutatud sissekanded. Eks see loomulikult ärritas paljusid. Aga ma vähemalt loodan, et meie entusiasm sundis ka teisi olema tublimad kirjutajad. Minu hinnangul on blogide sissekannete arv ja tase viimaste aastatega märgatavalt kasvanud. Ja üha enam inimesi on hakanud tavapärasele meediale - ajalehed, ajakirjad, raadio, tele - eelistama just blogisid. Kuna sealt saab palju vahetumat infot, ja enamasti ka kiiremini. Mis sunnib omakorda ajakirjanikke tavameedias olema tublimad. Juhul, muidugi, kui rong pole juba läinud, sest kohati on tunnetada tavameedia sellist minna-laskmise meeleolu, näiteks viimane, jõulueelne Eesti Ekspress oli väga mustades toonides ja plass väljaanne. Tavaliselt on see päkapiku-Ekspress olnud ikka aasta üks võtmenumbreid.

Nüüd, neli aastat hiljem võin öelda, et ma ei kahetse, et sai blogimisega algust tehtud. Olen küll saanud sõimata, ent nagu Irja ütleb, kui varem tituleeriti mind kui Ingrid Tähismaa abikaasat, siis nüüd on Ingridist saanud skandaalse blogija Inno Tähismaa abikaasa. Mis on muidugi edev tiitel, aga eks see ka kohustab enamaks. Olen end hakanud, oma tekste kõrvalt rohkem jälgima, et poleks asju, millest nö kinni hakata, mille kallal järada. Varem panin aeg-ajalt igasugu jura kirja. Võrreldes varasema ajakirjaniku-ametiga on blogija kutse, kui nii võib öelda, sest on lootus üks päev ka blogi pealt teenima hakata, kasvõi blogitekstide põhjal välja antud raamatute pealt, on see blogija kutse kordades põnevam. Kõige toredam on see, et sa saad olla ise algusest lõpuni protsessi sees ja seetõttu vastab tulemus enamasti sinu enda ettekujutusele, milline ta võiks olla. See ongi ehk suurim erinevus ajakirjanduse ja blogi vahel: ajakirjandus on meeskonnatöö, kus ajakirjanik on väike mutrike suures masinas, blogija on aga ise kogu see masin. Mis muudab blogija töö ühelt poolt raskemaks ja vastutusrikkamaks, teiselt poolt aga pakub palju enam tegemise mõnu. Näiteks lehes töötades sain vaid kirjutada, artikleid, ja neidki suht kitsas teemade valdkonnas. Blogis võin kirjutada kõigil teemadel, lisaks panna juurde oma pilte ja videoklippe. Ise kujundada. See pakub loomingulisele inimesele palju enam naudingut. Ja mis saab olla suurim nauding, kui tulemus on täpselt selline, nagu sa ise ette kujutasid. Ajalehes töötades juhtub seda haruharva, sest sinu töö kallal käib veel kümmekond inimest ning tulemus võib olla selline, kus sa oma tööd enam lõpuks äragi ei tunne.

Kuivõrd blogija vastutus on suurem, nö juhtub blogijaga selliseid asju, mida ajakirjanikuga kunagi ei juhtu. Näiteks ei tulda ajakirjaniku kodu läbi otsima tema kirjutatud tekstide põhjal. Küll võidakse seda teha blogijaga. Samuti on blogija, kui sa seda oma nime alt teed, pidevalt avalikkuse tähelepanu all. Iga vale liigutus tähendatakse üles ja see satub sageli ka suurde ajakirjandusse. Ma olen tähele pannud, et ajakirjanikud äsavad blogijatele mõnuga. Ilmselt jälle kadedusest, sest ma usun, et oma südames tahaks iga ajakirjanik olla blogija. Kui vaid saaks. Aga paljudel pole seda julgust või pealehakkamist, et blogimisega algust teha. Kuigi, olen tähele pannud, et paljud teiste riikide ajakirjanikud peavad blogisid, sama väljaande juures. Eestis teevad seda minu teada vaid mõned Äripäeva ja Õhtulehe ajakirjanikud. Kes siis kirjutavad oma töö telgitagustest. Mis annab minu meelest nende tööle väga palju juurde. Eks see nõuab jälle teatud kultuuri olemasolu ajakirjandusorganisatsioonis, sest kui ajakirjanikud töötavad nagu orjad, siis pole neil ka mingit entuasiasmi ega loovust põhitööd täiendavaid blogisid pidada. Pigem vastupidi, nad peavad varjunimede all blogisid, kus nad töö ajal oma tööandja ressursse kasutades kibestunult oma tööandjat sõimavad.

Väga palju räägitakse rahast. Ma pean ütlema, et minu jaoks pole raha oluline. See võib kõlada banaalsena, aga nii see on, ma pole raha-usku. Pole kunagi olnud. Minu jaoks on raha vajalik ainult niipalju, kui see aitab kaasa minu unistuste täitmisele. Seetõttu on mul raske teha ka palgatööd, mind on rahaga väga keeruline motiveerida. On töid, mida ma võin teha täiesti tasuta, vaid tegemise rõõmust, ja on töid, mida ma ei teeks isegi siis, kui mulle makstaks miljon krooni tunni eest. Olen selline kummaline tegelane. Samas on see ilmselt põhjus, miks ma olen suutnud nii kaua blogida. Sest blogimine pole asi, mis kohe ja palju sisse tooks. Õnneks on Irja samasugune, ta ei tänita mu kallal, et kui palju sa täna raha koju tõid. Minu ekskaasa Ingrid oli jälle täielikult raha-usku. Ta pidi iga päev täpselt teadma, palju tema tehtu talle sisse tõi. Mistõttu ei saaks temast kunagi ettevõtjat, kes peab võibolla mitu aastat nühkima, enne kui töö hakkab sisse tooma. Ja kui mina midagi ette võtsin, siis tavatses ta iga jumala päev minu käest pärida, et palju mu töö õhtuks sisse tõi. On loomulik, et selline tänitamine võtab igasuguse loovuse ja tahtmise midagi ette võtta.

Kuidas me Irjaga blogijatena hakkama saame? See on mulle endalegi mõistatus. Meie lootused, et investeeringud kinnisvarasse toovad meile kuhjaga tagasi ja võimaldavad mõne aasta jooksul lahedamat elamist, kustusid paar aastat tagasi seoses majanduse järsu jahenemisega. Sellest ajast alates oleme elanud päev korraga, ilmselt nagu paljud eesti pered. On selge, et mingil hetkel kasvas kohustuste koorem suuremaks kui olid sissetulekud ning hetkel tegeleme kohustuste vähendamisega. Loobume kõigest mittevajalikust. Blogimine on samas selline hea asi, mis ei nõua erilist ressurssi. Sest isegi, kui peame kulude kokkuhoiu käigus loobuma kodusest internetist, saab blogida ka mõnest kohvikust. Loodetavasti kaetakse suuremad asulad ja linnad Eestis peagi tasuta wifi-ga. Ja isegi kui seda ei juhtu, raamatukogudes üle Eesti on olemas tasuta interneti-punktid, kus saab samuti oma blogitekstid teele saata. Selles mõttes on blogindus väga masu-sõbralik asi. Kui ümberringi suletakse ridamisi ajalehti ja ajakirju ning tele- ja raadiokanaleid, siis blogisid, vähemalt nagu mulle tundub, tuleb üha juurde. Mille üle mul on ainult hea meel. Mulle meeldivad uued ja huvitavad asjad ning see, kui inimesed millegi uuega lagedale tulevad. Mulle meeldib ettevõtlikkus. Saan sellest ise inspiratsiooni ja energiat. Seetõttu olen julgustanud ja toetanud paljusid individuaalseid uusi algatusi, ükskõik kui hullumeelsed nad siis ka ei paistaks.

Meil on Irjaga olnud perioode, mil oleme mõelnud, et võibolla oleks blogida välismaalt lihtsam. See on olnud peale läbiotsimisi või muid sääraseid juhtumeid, näiteks anonüümseid ähvarduskõnesid või sms-e, või sitajunni postkastis. Meid on ähvardatud mitmel eri moel. Esialgu ehmusime sellest ära, nüüd on juba paksem nahk selga kasvanud. Eriti ägedakse läks pressing siis, kui Irja ilmutas teatud sõbralikkust Keskerakonna ja Edgar Savisaare suhtes. Siis läks sõim päris suure hooga lahti. Mina olin selles Keskerakonna-pooldamise suhtes esialgu skeptiline, ent kui olime mõned korrad kohtunud Edgar Savisaarega ja ta tundus täitsa normaalne mees, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Et võiks teha sellise eksperimendi ja vaadata, mis saab. Nüüd on see eksperiment käimas ja ma ütleks, et väga põnev on. Elu on läinud väga huvitavaks. Oleme saanud kohtuda inimestega, kellega ma muidu kunagi poleks kohtunud, ka ajakirjanikuna mitte, ning käinud kohtades, kus muidu poleks saanud käia. Mis on juba ise omaette väärtus. Samuti oleme saanud näha poliitika-elu telgitaguseid, kuhu ajakirjanikke ei lasta. Seetõttu leian, et blogija elu nuusutamine tasub end igal juhul ära. Kasvõi seetõttu, et ajakirjanikuna ei lasta sul minna kunagi ühe teemaga sedavõrd süvitsi kui seda võimaldab blogi. Vähemalt Eestis küll mitte. Mõnel pool välismaal on nii, et ajakirjanik saab ühe teemaga tegeleda mitu aastat järjest, Eestis on see mõeldamatu. Samas blogijana on see täiesti võimalik.

Info kogus, mida blogija valdab ja mida saab edastada on samuti kordades suurem kui ajakirjanikul. Ajakirjanik saab teada ja teab seda, mida tahetakse, et ta saaks teada ja teaks, blogija näeb aga sündmusi otse, vahetult, saab teada ja teab seda, mismoodi asjad tegelikult on. Vahetevahel näilisus ja reaalsus kattuvad, aga enamasti mitte. On selge, et sellisele infole juurdepääs nõuab ja eeldab blogijalt suuremat usaldust. Mis on teine suur asi, mis eristab blogijat ajakirjanikust: ajakirjanikku enamasti ei usaldata, kuna ta esindab paljusid inimesi, tervet organisatsiooni, blogija esindab vaid iseennast, seetõttu on teda kergem usaldada. Blogija vastutab isiklikult oma töö ja tegevuse eest, ajakirjanik ei vastuta tegelikkuses mitte millegi eest, ja ei saagi vastutada, sest ajakirjanduse töö on kollektiivne ja vastutus hajub samuti kollektiivi vahel. See on ka üks põhjusi, miks ma arvan, et pikemas perspektiivis jäävad ajakirjanikud blogijatele alla: ajakirjanikke lihtsalt ei usaldata. Ajakirjanikud on muidugi närvis ja üritavad väita vastupidist, et hoopis blogijaid ei saa usaldada, nagu kisas üksvahe oma kinni makstud telesaates Hans H. Luik, ent kisab mis ta kisab, ajakirjandust ei saa tõesti usaldada. Mitte niivõrd selle tõttu, et seal avaldatakse ebaõiget infot, vaid selle tõttu, et ajakirjanikule usaldatud konfidentsiaalne info võib väga kergesti lekkida ja jõuda ringiga näiteks sinu vaenlase kätte. Ning tekitada sulle sellega paksu pahandust. Blogija, kes vastutab ise oma tegevuse eest, ei saa endale sellist reetmist lubada. Blogijale usaldatakse infot, mida ajakirjanikule ei usaldata. Ja usaldatakse seda enam, mida rohkem suureneb blogide lugejaskond.

Samuti on võimalik nüüd, kus loetumaid blogisid neelab mitukümmend tuhat inimest (näiteks Inno ja Irja kohvikul on ligi 30 000 lugejat), äratavad blogid ka reklaamiandjate tähelepanu. Esimesi sellekohaseid kokkupuuteid on juba olnud ning tulevik on lootustandev. Kui masu läbi saab ja ettevõtjatel jälle lahedamad võimalused ning ambitsioonid arenemiseks, siis küllap leiavad nad sobivate turustus- ja teavituskanalitena üles ka blogid. Sest, mis seal salata, blogide kaudu on võimalik jõuda kõige lihtsamini teatud kindla sihtgrupini. Samuti ei kao reklaam blogides teiste vahele ära, nagu suuremate veebisaitide puhul. Seni, kuni reklaamiturg on kidur, saab blogi kasutada edukalt turunduskanalina.

Mis on blogimise puhul veel hea, eriti praegusel masu ajal: sa oled ise enda tööandja ning seetõttu pole kartust või pidevat hirmu kinga saamise ees. Eestis on hetkel probleem veel see, et ettevõtjatesse on suhtumine negatiivne, kõiki nö ärikaid peetakse pättideks, nii nagu nõuka ajal, ja õige töö on palgatöö mõnes suurfirmas või riigiettevõttes, ent ma loodan, et selline suhtumine hakkab muutuma, eriti praegusel masu-ajal, kus tööandjad tõusevad hinda ning riigi seisukohalt on ka iseendale tööandja juba tegija. Seetõttu ei saa ma aru, miks sunnib riik FIEsid vägisi äriregistrisse, ma usun, et paljud FIEd, eriti need, kes ei jaksa maksta buumiaegadest pärit sotsiaalmaksu, löövad ettevõtlusele lihtsalt käega. Võtavad end hoopis töötuna arvele. Ja riigi kohustused suurenevad hüppeliselt.

Tervitan siinkohal kõiki blogijaid, soovin neile jätkuvat visadust nende raskes, ent põnevas töös ja edu ning kordaminekuid tuleval aastal.