Ja tänane Eesti? Pisar tuleb silma. Inimesed on näljas. Hea, kui süüa jaksab osta lastele, raamatutest ja mänguasjadest võib vaid unistada. Reisida jaksavad vaid rikkad. Kommunaalid nöörivad kõri.
Samas on inimesed rahul, ei mässa. Miks, ei saanud ma tükk aega aru.
Samas on kõik väga loogiline - kuna paljud eestlased vihkavad Nõukogude Liitu, neid on ajupestud teda vihkama, siis nad vihkavad ka seda head elu, mis meil nõukaajal oli. Et kõik said kõike osta, et igaüks sai omale maja ehitada, et kommunaalarveid ei pannud tähelegi ja nõnda edasi.
Kuna see HEA seostub neile nõukaga. Kui keegi hakkab nõukaaja heast elust rääkima, käratatakse ta kohe vait, sõnadega: "Kas sa oled putinist?"
Tavaline eestlane muidugi ei taha olla putinist, punastab hänenedes ning treenib end mõtlema stiilis: "Hea elu paha, halb elu hea." Ja kiidab takka Ligile, kes ütleb, et madal toiduhind viib hukatusse, kuna eestlased on liiga paksud.
Seega, kui eestlane tahab hästi elada, peab ta esmalt lahti laskma mõttest, et nõukaajas ei olnud mitte midagi head.
Pildil mina koos emaga 70ndate lõpus :)
8 kommentaari:
Ajupesu on tõesti võimas vahend. Lisaks kõigele materiaalsele oli nõukaliidus veel kuhjaga mittemateriaalset head: võrratult heal tasemel haridus,;võrratu kasvatus, kus kõiki õpetati üksteisega arvestama; võrratult kaunid ja moraalselt kõrgel tasemel inimsuhted; ühiskondlik vastutus kõigi eest, kus ühiskond sõna otseses mõttes kasvatas lapsi ja tegi sellega vanemate töö palju lihtsamaks; sõpruse, töökuse, headuse ja abivalmiduse ülistamine igal tasandil.
Ja praegu mis on? Hunnik betooni ja klaasi (jah, kvaliteetsemat kui nõukaajal), üleüldine iga kuuga süvenev inimvihkamiskultuur, jälitamisühikond (millest nõukaajal unistadagi ei osatud) ja sotsiaalsektor (politsei, pääste, arstiabi ja haridus), kust peaaegu et mitte kunagi abi ei saa.
Jäle on see ingliskeelsete okupatsiooni all elamine, aga protesteerida pole mõtet. Ühes riigis, kus praegu sõda lahti, põlvitavad inimesed tänavatel laibaautode ees ja peidavad ennast sõttavärbajate eest kodudes "rotiurgudesse". Ja ülistavad ikkagi ennastunustavalt selle riigi võimu.
Mu tuttaval koolidirektoril võeti pärast kolmandat koroonavaktsiini jalg maha, aga ikka koogutas võimu ja HM-i ees. Keksis karkudel ühel jalal mööda koolimaja treppe ja täitis vastuvaidlematu täpsusega käiki HM-i käsulaudu.
Nii alaväärne on tegelikult inimene.
Mind kasvatati nõukaajal inimest austama. Praeguses ühiskonnas tuleb kõiki vaid põlata ja eeldada kõigist vaid halvimat.
ega ikka ei olnd küll Poes ei olnd sittagi, korteri saamis elootust polnud, tarbekaup oli pask, reisida ei saanud
Mina ei tundnud 80. aastatel mitte millestki puudust! Kõik esmavajalik oli olemas, sh olid ka inimsuhted vapustavalt ilusad. Maale said kõik korteri, suuremates linnades käis ehk kaklus. Isegi eramaju oli palju ja neid ehitati pidevalt juurde. Me sõitsime NSVL-i pidi ringi ja saime kõike: Leningradi turgudelt viinereid ja asiaatide mahlast ja vitamiinidest pakatavaid puuvilju, müüsime oma köögivilja Leningradi turgudel ja ostsime selle eest kogu korteri sisustuse ja uue aasta riided-koolitarbed.
Nälja-aastad saabusid 90. aastatel, kui tõesti kõht oli igal teisel päeval tühi. Lisaks elasin üle 90 Tartust alguse saanud russofoobialaine, mis nüüdki on pead tõstnud.
Kui ajuloputatud peab inimese pea olema, et praegust saastaühiskonda nõukaaegsele eelistada?!!! Vahetada mõned reisid aastas nii vaimselt kui ka füüsiliselt prügimäeks muutunud Euroopa vastu tõepoolest nõukaaegse HEAOLUGA võrreldes?!!
Varsti jääte AI tõttu tööst päris ilma ja ikka kiristate hambaid nõukaaja suhtes?! Iga päev nuhib riik su pangakontol, su autonumbrite järel, korraldab massilist jälitamis- ja pealtkuulamistegemist, nuhib su arvutis! Ja sina ikka ulud, et nõõõõuuuukaaaaaeeeg paaaaahaaa?! Sellisel inimplanktonil tuleb tõesti lasta vaikselt oma s..a sisse ära uppuda!
Toetan pigem Kohvikut, kui 21:14't. Inimväärset ühiskonda ei saa määrata asjade kättesaadavuse põhjal.
Tglt pole ükski ühiskonnakord halb, halvaks muudavad selle ahned poliitikud.
Kahjuks ei kehti meil õige vabaturumajandus vaid ületarbimisega samaaegne põhivajaduste defitsiidiga kalk-postkapitalism :(
Lisaks oli kõigile garanteeritud töökoht ja suur valikuvõimalus.
Pisut kummaline lugeda nii blogis kirjeldatut kui ka kommentaare. Inimestel on meelest läinud, milline oli elu nõukogude ajal. Oli positiivset muidugi ka - usun et üldhariduskool oli päris ok tasemega. Pikapäevarühma süsteem oli teistsugune, parem ja õpetas lapsed süsteemselt kodutöid tegema. Minu enda lapsed Eesti Vabariigi ajal said kogeda õhtust vahetust ja iseseisva õppimise harjumuse tekkimisega oli probleeme. Samas koolitoit nõukogude ajal oli nagu ta oli - lapsed ei armasta pekitükkidega suppi, aga see-eest odav.
Samas puudu oli nõukogude ajal arvestatav kaubandus. Kui siin keegi väidab, et ta ei tundnud nõukogude ajal millestki puudust, siis ta oli kas endine kaubandustöötaja või nomenklatuurist või ei mäleta ta enam hästi. Polnud seal poest saada mööblit siis, kui oli vaja (tuli tellida ja oodata). Rääkimata riiete-jalatsite valikust. Sai osta, mis oli üldse saada. Õmmeldi ise, kui osati. Valikut sisuliselt ei olnud ja mäletan neid villi hõõrutud jalgu küll ja küll. Toidupoodi tuli minna kaubapäevadel, et midagi paremat saada. Järjekorrad poes olid tavalised.
Transport oli maal kehv (ega ta praegugi kiita pole) ja kohalikud kolhoosid-sovhoosid kandsid sageli ka sotsiaalset rolli inimeste veol. Samuti linnas ühistransport tihti tuubil täis. Maanteed asfalteerimata, tolm lendas tuulega kaugele, pressis akendepiludest sisse.
Tööd oli tõesti kergem saada, inimestel oli isegi töökohustus. Raskema tööga kohad olid sageli täitmata, masinad ebamugavad ja töö tuli teha teistel, oma puhkepäevade arvelt. Joodikuid ei parandanud muide ka siis muu peale haua.
Televisioonis polnud tõesti midagi erilist vaadata. Eriti kui oli partei kongressid. Kino, noh vahel isegi oli.
Reisida sai siis, kui sul oli tuusik ja neid ei jätkunud kõigile. Jagas ametiühing või ostsid Tallinnas ka ise, nn turismibüroost. Lennu-ja rongipiletite saamine oli veidi õnneasi. Igaks ajaks ei olnud piletit saada.
Inimesed olid elukohas sissekirjutussüsteemi alusel ja see süsteem oli selline, et ega ikka ei saanud elama minna küll sinna kuhu tahtsid. Tallinnasse ei saanud üldse mujalt Eestist nii lihtsalt. Tegelikult polnudki ette nähtud, et Eestist saad. Ei olnud lubatud Tallinnasse sisse kirjutada. Teistesse kohtadesse vist sai, kuid pidi ju kuskil elama (legaalset üüriturgu sisuliselt polnud). Eluaseme saamiseks tuli olla kuskil korterijärjekorras, ka aastaid. Alustati tihti sellest, et tööle mindi ettevõttesse mis andis ühiselamutoa ja see oli juba hea algus.
Kuidas need individuaalmajad küll ehitati - plaanimajanduse tingimustes oli ehitusmaterjalide saamisega probleeme ja individuaali ehitajal tuli kontrollimiseks ette näidata ka ehitusmaterjali ostu tšekid/arved. Et ei ole materjali kuskilt varastanud. Linnades inimesed moodustasid kooperatiivid, et aastate jooksul korter saada. Igaüks ei saanud eramu ehitamiseks ei krunti ega ka elamukooperatiivi liikmeks. Ja ehitamine kestis siis kaua.
Telefone ei olnud ja inimesed olid telefonijärjekorras aastaid.
Meditsiin oli nagu ta oli. Midagi raviti, kuid mitte alati tulemuslikult. Jõudsin krooniliste kurgumandlipõletike tulemusena saada aastate jooksul südamereuma, mis Eesti Vabariigi ajal diagnoositi ja lõpuks sain siis ka kurgu korda. Tutvusi meditsiinis oli vaja ka nõukogude ajal, et hea tohtri juurde saada.
Ja vene meelsuse surve oli ikka küll selline, mida enam ei taha. See käis muuseas, vene keele kaudu.
Mis oli nõukogude ajal tunduvalt parem praegusest - see oli huumor ja satiir. Eino Baskin, Meelejahutaja ja Priit Aimla on ikka ületamatud.
Igal ajal on probleeme. Ega praegune aeg teistsugune pole, aga probleemid on teistsugused.
Ja aeg ei ole probleemides süüdi. Ikka inimesed, kes ajas suhted kujundavad.
Ma oli sovietiajal siiski 99% antisoviet, aga nüüd, praeguse Eestiga võrreldes, ma pakun ka 50/50 rahulolu. Režiim mulle ei meeldinud ja seda ka ei varjanud, aga samas ma sain kõrgendatud stipendiumi ja sain endale lubada Saksamaal ja Jaapanis väljalastud/publitseeritud suht haruldasi raamatuid (raamatupoodide müüjatega pidi ka hästi läbisaama, muidugi). Ka sai käidud Leningradis ja Moskvas näitustel ja esmalavastustel (viimaste jaoks oli tutvusi tarvis). Isegi Eesti teatrietenduste ja klassikaliste kontsertide jaoks olid migid hooaja piletid (neid nimetati kuidagi spetsiifiliselt, enam ei mäleta). Praegu Eestis aga vihatakse kõrgkultuuri, kui kõrvaltvaataja pilguga jälgida.
Ma lisan veel. Nagu ma kirujtasin, ma olin antisoviett. Samas oli meil oma maja ja aed ning sugulased maal, kust sai aedvilju, juurviljadest puuviljadeni, +metsamarjad (mustikad, sinikad, jõhvikad, pohlad, metsvaarikad, põldmarjad ja murakad), maapiim ja või ning mesi.. Linnas olid sugulased seotud parimate võimalustega nii kodumaise toodangu kui impordi osas... - aga oli idoloogiline surve ja suletud piirid. Nagu siis elasid ca 75% eestlasi/eestimaalasi paneelelamutes, nii ka nüüd. Ma mäletan, kuidas millagi paljud minu klassikaasled tahtsid mulle koju külla tulla ainult sel põhjusel, et näha, kuidas inimesed elavad oma majas.
Nüüd on enamus eestlasi ilmselt treenitud rahulolevaks, kes paneelelamutes üksteise kõrval ja all ning peal pesitsevad. Aga inimesed pole ju putukad - kuidas saab sellega rahul olla?!? Miks eestlased ei taha elada inimväärset elu?
Postita kommentaar