ENSV OLI HEAOLUÜHISKOND

Arutasime täna Innoga, et tegelikult me elasime ju täielikus heaoluühiskonnas. Suur hulk inimesi sai endale kõike lubada. Söök oli odav, iga perekond suutis endale maja ehitada, kommunaalkulusid ei pannud tähelegi, mänguasju oli kõikidel lastel, kodud olid raamatuid täis. Keldrid ja garaažid olid kõikidel inimestel träni täis, nagu Inno meenutab. Kõik jaksasid kõike osta. Arstiabi oli tasuta, haridus oli tasuta. Liidu piires sai imeodavalt reisida. Bussi- ja rongipiletid ei maksnud sisuliselt midagi, kõik jaksasid käia kinos ja teatris... Elu oli lill! 

Ja tänane Eesti? Pisar tuleb silma. Inimesed on näljas. Hea, kui süüa jaksab osta lastele, raamatutest ja mänguasjadest võib vaid unistada. Reisida jaksavad vaid rikkad. Kommunaalid nöörivad kõri.
Samas on inimesed rahul, ei mässa. Miks, ei saanud ma tükk aega aru.

Samas on kõik väga loogiline - kuna paljud eestlased vihkavad Nõukogude Liitu, neid on ajupestud teda vihkama, siis nad vihkavad ka seda head elu, mis meil nõukaajal oli. Et kõik said kõike osta, et igaüks sai omale maja ehitada, et kommunaalarveid ei pannud tähelegi ja nõnda edasi.

Kuna see HEA seostub neile nõukaga. Kui keegi hakkab nõukaaja heast elust rääkima, käratatakse ta kohe vait, sõnadega: "Kas sa oled putinist?" 

Tavaline eestlane muidugi ei taha olla putinist, punastab hänenedes ning treenib end mõtlema stiilis: "Hea elu paha, halb elu hea." Ja kiidab takka Ligile, kes ütleb, et madal toiduhind viib hukatusse, kuna eestlased on liiga paksud. 

Seega, kui eestlane tahab hästi elada, peab ta esmalt lahti laskma mõttest, et nõukaajas ei olnud mitte midagi head.

Pildil mina koos emaga 70ndate lõpus :)