Dinosauruse ohe (Inno kommentaar Kadastiku artiklile)

Väljavõte Postimehe veebist.

Mart Kadastik, Postimehe grupi (kuhu kuuluvad muu hulgas telejaam Kanal 2, raadiojaam Kuku, suuremad kohalikud ajalehed, enamik ajakirju ning ajaleht Õhtuleht) juht kirjutab, kuidas internet on paha-paha ning trükimeedia oi-kui-hea. Vastandudes meediadoktorandi Indrek Ibrusega, kes kirjutas hiljuti meediaettevõtete ja vaba interneti konfliktist ja sellest, kuidas meediaettevõtted on jäänud ajale jalgu.
Kadastiku jutt mõjub kui dinosauruse ohe. Mitte viimane, sest ilmselt kiunub see dinosaurus, ja koos temaga kari jüngreid veel tükk aega, enne kui ajaloo hämarusse kaob. Ja sarnaselt dinosaurusega, kes viimaste uuringute järgi kadus maamunalt suht äkki, tabab samas saatus suure tõenäosusega ka vanast krampolikult kinni hoidvat trükimeediat.

Kadastik on leidnud oma väidete kinnituseks ka mõned uuringud, ilmselt selleks, et paista targemana, ent minu jaoks on asja iva puhtalt selles, et on teatud seltskond tegelasi, kes lihtsalt ei taha või ei viitsi end tehnoloogia saavutustega kurssi viia ja nendega kaasas käia ning mõjuvad pigem kui masinapurustajad kui mingist erilisest väärtuslikust kinnihoidjad. Kadastik keskendub ainult meediale, ja tema seisukohad oleks justkui võetud mingist trükimeedia vastutava väljaandja käsiraamatust, ent kui ta interneti ajalugu vähegi hoolsamalt tundma õpiks, siis teaks, et internet praegusel kujul sai alguse teadlaste suhtevõrgustikust. Kuhu siis üks teadlastest lõi lihtsasti kasutatava tööriista ehk brauseri. Mis võimaldas teadlastel üle kogu maailma oma ideid ja infot vahetada ning levitada, kiirendades sellega ühiskonna arengut. Mis kokkuvõttes on viinud inimese mugavama elu juurde, mis tähendab, et ta saab rohkem aega pühendada oma huvialadele, oma perele, aga ka, mis seal salata, ajalehtede lugemisele. Ehk seesama internet, mille vastu Kadastik võitleb, on loonud inimesele võimalused ajalehe lugemiseks, mille eest Kadastik võitleb.

Nõndaks. Miks siis ikkagi inimene, kelle tarbeks internet on andnud vaba aega, et näiteks lehte lugeda, ometi seda lehte ei loe. Vaatame jälle veidi ajas tagasi. Enne maagilist aastatuhande vahetust, mil oli käimas esimene tehnoloogiline buum, mil tekkisid ka Eestis sellised veebiportaalid nagu Delfi ja Mega, räägiti palju sellest, et kohe-kohe surevad paberlehed üldse välja. Sellest rääkis ka selline tehnoloogia-guru nagu Bill Gates. Ent siis kukkus tehnoloogia-mull kokku ning ajalehtede väljasuremisest enam mõnda ega ei räägitud. Hakati rääkima hoopis sellest, et internet kaob kohe-kohe ära, kuna ta jookseb umbe, muutub aeglaseks ja seal enam info ei liigu. See oli loomulikult hea aeg paberajakirjandusele, mil Õhtulehe ja Postimehe tiraažid ulatusid 70 000 eksemplarini. Ent see oli ka aeg, mil alustasid paljud tänased suured tegijad meediaturul, kaasa arvatud Google, mida Kadastik nüüd hirmsalt kirub. Mis elasid kriisiaastad üle ning pidid olema tublid, et võistelda pabermeediaga. Ja tõepoolest, kui võrdleme internetis avaldatud infot, selle esitamist, kasvõi eestlastele tuttava Delfi kaudu, siis erinevus on märkimisväärne. Erinevus on koguni nii suur, et inimesed on nõus loobuma harjumuspärasest paberlehest interneti kasuks. Sest internet pakub märksa rohkem infot kui paberleht. Võtame kasvõi needsamad kommentaarid, mis on tekitanud palju kirgi, ent mis annavad ometi lisaväärtust, mida paberlehest ei leia. Ja eestlastele, kes on aastakümneid pidanud oma arvamusi hammaste taga hoidma, et mitte saada represseeritud, on need kommentaarid eriti südamelähedased. Vähemalt ei tea ma ühtegi teist rahvast, kes nii aktiivselt kommenteeriks kui seda teevad eestlased. Tõeline kommentaari-rahvas. Ja sina, Mart Kadastik, ei võimalda sellisel andel kommenteerida omaenda artikleid internetis. Miks?

See küsimus, miks, ongi võti, miks maailma trükimeediat on tabanud löök löögi järel. Põhjus on selles, et pole osatud, tahetud ega suudetud kaasas käia arengutega. Ja see ei puuduta üldse info vaba levikut, millele Kadastik püüab oma juttu juhtida, sest nii nagu muus elus ei ole ka internetis kõik võimalik. Internet on veel piiratum kui trükimeedia, sest erinevalt trükimeediast on internetis võimalik info edastaja suhteliselt kiiresti ja täpselt tuvastada. Räägitakse hoopis sellest, et internetis on võimalik inimese tegevust kontrollida, et internet ongi võimustruktuuride poolt selliseks kontrollimiseks loodud. Kadastik kui võimustruktuuridele lähedal seisev isik peaks seda ometi teadma. Põhjus, miks trükimeedia, või trükimeedia väljaanded kiduvad on üha süvenev huvide konflikt, kus ühelt poolt ei taheta lasta veebiväljaannetel lämmatada trükimeediat, mistõttu piiratakse veebiväljaannete arengut, teiselt poolt hoitakse kinni trükimeedia vanadest traditsioonidest. Sellist olukorda võib võrrelda ajaga, mil Euroopas hakkas levima Hiinas leiutatud trükikunst, mis tekitas vastuseisu kirikuringkondades, kellele oli seni kuulunud raamatukirjutamise monopol, ning mis viis lõpuks kirikulõhe, reformatsioonini, mis võimaldas piiblit mitte ainult trükkida vaid anda seda välja eri keeltes, mis omakorda viis paljude rahvaste, kaasa arvatud eestlaste rahvusliku ärkamiseni. Seda paralleeli edasi arendades interneti ja veebi peale võib ennustada, et interneti areng, mis võimaldab veelgi väiksemate kulutustega ja kiiremini infot levitada, loob võimalused veelgi väiksemate rahvusgruppide ärkamiseni. Mis kindlasti rõõmustab mulke, setusid, võrokesi, saarlasi, kihnlasi jms rahvaid, kellele on seni käinud üle jõu, piltlikult öeldes, omakeelse piibli väljaandmine. Internetis võib seda teha iga inimene. Kadastiku jaoks võib see olla äärmuslik ja antidemokraatlik, ent ma kordan veel, sellistele protsessidele võlgneb oma eksistentsi terve eesti rahvas.

Lihtsustatult võib öelda, et trükimeedia arengul ei seisa ees mitte internet, vaid Kadastiku-sugused tegelased, kes on lihtsalt rumalad ja kes oma rumaluse tõttu kramplikult vanast kinni hoides takistavad üldist arengut. Kes siis omakorda koondavad enda ümber samasuguseid harimatuid mõttekaaslasi. Kes siis koos sisendavad omale, et see, mis nad teevad on ainuõige ja kõik teised ümberringi on rumalad. Noh, iseenesest on nad huvitavad vaadata. Näiteks see Ingrid Tähismaa, kes ei jaga veebiajakirjandusest mõhkugi, ent kes sellele vaatamata asutas internetiportaali, sellega haledalt kõrbes, ning kelle Kadastik lõpuks üles korjas. Ma kujutan ette, et Kadastik on enda ümber koondanud terve trobikonna selliseid. Kes istuvad nagu ahvid puuris, keda siis aeg-ajalt uudistamas käiakse.

Vastupidiselt Kadastikule arvan ma, et internet on andnud kogu meediale hoopis paremad võimalused arenguks kui seda oli paberleht. Meediaettevõte tegeleb informatsiooni kogumise ja levitamisega ning kanalina annab internet samasuguse võimenduse nagu on hobuse ja auto vahel. Tarbija on sellest juba aru saanud, ja istunud autorooli, aeg oleks ka meediaettevõtetel sellest lõpuks aru saada, hobuse seljast maha tulla ning autosõit ära õppida. Mis muigugi ei tähenda, et hobusega enam üldse ei võiks sõita, kaugel sellest, ent transpordivahendina on hobune oma aja ära elanud.