Kui Nõmme raamatupoes enam ei ole, siis jookske Rahvusraamatukogus asuvasse poekesse. Üks kohvikuline andis lahkesti teada, et seal on ka müügil. Tänud! :)
Kas võiksid kirjutada uue raamatu Ökotalude ja Ökokülade teemal? Kirjuta sellisena millisena sina näeksid Ökoküla. Ökoküla ei tähenda (üksnes) tuulegeneraatoreid ja murukatuseid.http://www.arileht.ee/artikkel/450370 Ökoküla on nähtamatu (0) 29. november 2008 00:00
Ökoküla ei tähenda (üksnes) tuulegeneraatoreid ja murukatuseid. Ökokülas on vähemalt sama tähtis, kuidas inimesed omavahel ja loodusega suhtlevad, seletab ülemaailmse ökokogukondade võrgustiku president Jonathan Dawson ·otimaa Findhorni ökokülast.
Minult on küsitud, millal asutati esimene ökoküla. Tavaliselt olen vastanud, et see toimus 1931. aastal Islandil Sólheimeris. Meenutada võiks ka ajaloolisi utopiste ja visionääre šotlasest Robert Owenist ja 13. sajandi Prantsusmaal tegutsenud kataritest kuni 6. sajandil ·otimaa läänerannikul tegutsenud Iona mungakloostrini. Esitasin sama küsimuse ühele akadeemilisele ajaloolasele, kes arvas, et vanim näide võis olla Lõuna-Itaalia Pythagorase kogukond 5. sajandil enne Kristust.
Ökokülad on nn kavatsuslikud kogukonnad. See tähendab, et ökoküla elanikke seovad ühised ideaalid ja soov teenida eksperimendi kaudu laiema ühiskonna huve. Ökoküla termin võib tekitada segadust, sest seda seostatakse sageli säästvuse füüsilise küljega: tuuleveskid ja -turbiinid, säästlikud majad ja transport. Ent tegelikult on ökokülas võrdselt tähtis elu ökoloogiline, majanduslik, sotsiaalne ja spirituaalne külg. Elan Põhja-Šotimaal asuvas Findhorni ökokülas, mis on peaaegu 15 aastat vana. Sageli tulevad inimesed minu juurde küsima, kus nad saaksid ökoküla näha, pidades silmas tuulegeneraatoreid ja uut tehnoloogiat. Minu lemmikvastus on, et ökoküla on nähtamatu.
Vähemalt sama oluline kui tehnoloogiline külg, on see, kuidas kogukonna elanikud omavahel suhtlevad. Kui mul oleks valida hästi toimivate sotsiaalsete suhete ja tehnoloogia vahel, valiksin alati esimese variandi. Keskkonnasäästlikus kogukonnas, kus inimesed üksteist ei salli, ma elada ei tahaks. Oleme kindlasti tarbijakultuuri tekitatud vaimse vaakumi vastu. Aga mille poolt me oleme? Ökokülad annavad võimaluse katsetada oma ideid, öeldes, mida tahame muuta, ja pakkudes samal ajal ka positiivset programmi. Et protestida intelligentselt loodust ja ühiskonda kahjustava majandusliku globaliseerumise vastu, tuleb oma kogukond üles ehitada nii praktilisel kui ka teoreetilisel tasandil. Ökokülade rajamine võib olla seotud eri ideedega. Kõige varasem suur idee, mille nimel tänapäeval selliseid kogukondi on rajatud, on rahuliikumine.
Üks huvitavamaid näiteid on Colombias asuv kogukond San Juan de Apartadó, mis on üks paljudest mässuliste ja valitsuse vahelisel rindejoonel asuvatest küladest. Ehkki mõlemad vaenupooled tahavad, et külaelanikud valiksid ühe poole, teatab järjest rohkem külasid oma rahumeelsusest ja neutraalsusest. Et see oleks ohutum, elab nendes külades ameeriklasi ja eurooplasi – kui keegi neist saaks surma, jõuaks lugu lehtedesse ja sellest ei võidaks kumbki pool. Enamasti pööratakse öko-külades palju tähelepanu loovusele ja kunstile, mis on eriti tähtis laste puhul. Paljud ökokogukonnad on loonud lapsevanemad, kes otsivad alternatiivseid haridusmeetodeid, et mitte kasvatada lapsi tööstusmasina hammasratasteks. Nii tegutsevad mitmes ökokülas Steineri ja Montessori koolid või kasutatakse koduõpet. Sotsiaalne kaasamine on ökokülade loomisel samuti oluline eesmärk. Igaüks, kes on ökokülas viibinud, teab, et kulutame palju aega koosolekutele, konfliktilahendamisele ja ausa, kuid hooliva suhtlemise õppimisele. Me ei lükka probleemide lahendamist üksnes inseneride peale, vaid kasutame kollektiivi geniaalsuse abi. Ökokülade olemust aitab mõista Moskvast 300 kilomeetrit lõunas asuva KiteÏi küla.
Vene teleajakirjanik Dmitri Morassov külastas töö asjus lastekodusid, oli seal nähtust nii šokeeritud, et lahkus töölt, müüs maha oma Moskva korteri ja kolis metsa elama. Sinna rajas ta küla, et pakkuda orbudele asenduskodu. Valdava osa ökoküladest on rajanud kangekaelsed ja „terve mõistuse” vastu käituvad inimesed. Morassov ei mõelnud sellele, mis on seadusega lubatud ja kust rahastajaid leida – küla lihtsalt tuli rajada. Väike on ilus Veel üks idee, mis paneb inimesi ökokülasid rajama, on põlvkondadevahelise sideme säilitamine. Olen enamiku oma karjäärist veetnud Aafrikas ja valisin Findhorni seetõttu, et see on noorte ja eakate vahelise suhtluse mõt-tes Euroopa kõige aafrikalikum paik. Oluliseks peetakse metsade ja laiemalt looduse taastamist. Lõuna-India kuulus Auroville’i ökoküla on 40 aasta jooksul istutanud kolm miljonit puud. ·otimaal püütakse taastada Kaledoonia metsa, siiani oleme istutanud üle poole miljoni puu.
Tais tegutseb budistlik klooster, kes pühitseb puid munkadeks, et kindlustada nende ellujäämist. Colombia Sasardi kogukond loodi merekilpkonnade pesitsuspaiga kaitseks. Paljudes ökokülades on käibel oma valuuta ja enamasti seatakse eesmärgiks sõltumatus maailmamajandusest. Siin kehtib reegel „väike on ilus”. Näiteks Findhorn on sedavõrd energiatõhus, et meie toodetud energiast jääb üle 40%. Kuigi supermarketites on toit odavam, püüavad ökokülad oma toitu ise kasvatada. Esiteks selleks, et taastada side loodusega, teiseks selleks, et tagada külade kestmine ka siis, kui globaalne kaubandusvõrk kokku kukub.
Tänapäeval on ökokülade põhieesmärk inimeste harimine. Tegeleme nende eksperimentidega eeskätt üldise hüvangu nimel. Üks esimesi selliseid algatusi oli programm „Elavad juured”, mille kaudu saavad üliõpilased ökokülades ainepunkte omandada. Kuue-seitsme aasta jooksul, kui mina olen tudengeid juhendanud, olen märganud, et nende hilisema koolist väljakukkumise tase on kõrge. Asi on selles, et noortele on vaja haridust, mis keskenduks lisaks ajule ka südamele ja kätele. Enamik tänapäeva ökokülasid on rajatud 1960.–1970. aastatel. Liikumise rajajad olid tollal üksikud erandid, moodsa ühiskonna arengut kritiseerisid vähesed. Viimase kümne aasta jooksul on olukord oluliselt muutunud. Olen Findhornis elanud kaheksa aastat ja märganud, et kui vanasti peeti meid segasteks hipideks, siis nüüd peab ·oti valitsus meiega nõu.
See on ülemaailmne suundumus. Ökokogukondade võrgustik peab nüüd nõu ÜRO-ga, osalesime Johannesburgi säästva arengu tippkohtumisel ja võtame osa ka tulevasest Kopenhaageni kliimakohtumisest. Järjest enam nõustavad ökokülade eksperdid linnaplaneerijaid, sealhulgas Londoni omasid. Vanasti oleks see tähendanud võimuesindajate jaoks poliitilist enesetappu.
Lühendatult Von Krahli akadeemias 15. novembril peetud loengust
7 kommentaari:
Kas võiksid kirjutada uue raamatu Ökotalude ja Ökokülade teemal?
Kirjuta sellisena millisena sina näeksid Ökoküla.
Ökoküla ei tähenda (üksnes) tuulegeneraatoreid ja murukatuseid.http://www.arileht.ee/artikkel/450370
Ökoküla on nähtamatu (0)
29. november 2008 00:00
Ökoküla ei tähenda (üksnes) tuulegeneraatoreid ja murukatuseid. Ökokülas on vähemalt sama tähtis, kuidas inimesed omavahel ja loodusega suhtlevad, seletab ülemaailmse ökokogukondade võrgustiku president Jonathan Dawson ·otimaa Findhorni ökokülast.
Minult on küsitud, millal asutati esimene ökoküla. Tavaliselt olen vastanud, et see toimus 1931. aastal Islandil Sólheimeris. Meenutada võiks ka ajaloolisi utopiste ja visionääre šotlasest Robert Owenist ja 13. sajandi Prantsusmaal tegutsenud kataritest kuni 6. sajandil ·otimaa läänerannikul tegutsenud Iona mungakloostrini. Esitasin sama küsimuse ühele akadeemilisele ajaloolasele, kes arvas, et vanim näide võis olla Lõuna-Itaalia Pythagorase kogukond 5. sajandil enne Kristust.
Ökokülad on nn kavatsuslikud kogukonnad. See tähendab, et ökoküla elanikke seovad ühised ideaalid ja soov teenida eksperimendi kaudu laiema ühiskonna huve. Ökoküla termin võib tekitada segadust, sest seda seostatakse sageli säästvuse füüsilise küljega: tuuleveskid ja -turbiinid, säästlikud majad ja transport. Ent tegelikult on ökokülas võrdselt tähtis elu ökoloogiline, majanduslik, sotsiaalne ja spirituaalne külg. Elan Põhja-Šotimaal asuvas Findhorni ökokülas, mis on peaaegu 15 aastat vana. Sageli tulevad inimesed minu juurde küsima, kus nad saaksid ökoküla näha, pidades silmas tuulegeneraatoreid ja uut tehnoloogiat. Minu lemmikvastus on, et ökoküla on nähtamatu.
Vähemalt sama oluline kui tehnoloogiline külg, on see, kuidas kogukonna elanikud omavahel suhtlevad. Kui mul oleks valida hästi toimivate sotsiaalsete suhete ja tehnoloogia vahel, valiksin alati esimese variandi. Keskkonnasäästlikus kogukonnas, kus inimesed üksteist ei salli, ma elada ei tahaks. Oleme kindlasti tarbijakultuuri tekitatud vaimse vaakumi vastu. Aga mille poolt me oleme? Ökokülad annavad võimaluse katsetada oma ideid, öeldes, mida tahame muuta, ja pakkudes samal ajal ka positiivset programmi. Et protestida intelligentselt loodust ja ühiskonda kahjustava majandusliku globaliseerumise vastu, tuleb oma kogukond üles ehitada nii praktilisel kui ka teoreetilisel tasandil. Ökokülade rajamine võib olla seotud eri ideedega. Kõige varasem suur idee, mille nimel tänapäeval selliseid kogukondi on rajatud, on rahuliikumine.
Üks huvitavamaid näiteid on Colombias asuv kogukond San Juan de Apartadó, mis on üks paljudest mässuliste ja valitsuse vahelisel rindejoonel asuvatest küladest. Ehkki mõlemad vaenupooled tahavad, et külaelanikud valiksid ühe poole, teatab järjest rohkem külasid oma rahumeelsusest ja neutraalsusest. Et see oleks ohutum, elab nendes külades ameeriklasi ja eurooplasi – kui keegi neist saaks surma, jõuaks lugu lehtedesse ja sellest ei võidaks kumbki pool. Enamasti pööratakse öko-külades palju tähelepanu loovusele ja kunstile, mis on eriti tähtis laste puhul. Paljud ökokogukonnad on loonud lapsevanemad, kes otsivad alternatiivseid haridusmeetodeid, et mitte kasvatada lapsi tööstusmasina hammasratasteks. Nii tegutsevad mitmes ökokülas Steineri ja Montessori koolid või kasutatakse koduõpet. Sotsiaalne kaasamine on ökokülade loomisel samuti oluline eesmärk. Igaüks, kes on ökokülas viibinud, teab, et kulutame palju aega koosolekutele, konfliktilahendamisele ja ausa, kuid hooliva suhtlemise õppimisele. Me ei lükka probleemide lahendamist üksnes inseneride peale, vaid kasutame kollektiivi geniaalsuse abi. Ökokülade olemust aitab mõista Moskvast 300 kilomeetrit lõunas asuva KiteÏi küla.
Vene teleajakirjanik Dmitri Morassov külastas töö asjus lastekodusid, oli seal nähtust nii šokeeritud, et lahkus töölt, müüs maha oma Moskva korteri ja kolis metsa elama. Sinna rajas ta küla, et pakkuda orbudele asenduskodu. Valdava osa ökoküladest on rajanud kangekaelsed ja „terve mõistuse” vastu käituvad inimesed. Morassov ei mõelnud sellele, mis on seadusega lubatud ja kust rahastajaid leida – küla lihtsalt tuli rajada. Väike on ilus Veel üks idee, mis paneb inimesi ökokülasid rajama, on põlvkondadevahelise sideme säilitamine. Olen enamiku oma karjäärist veetnud Aafrikas ja valisin Findhorni seetõttu, et see on noorte ja eakate vahelise suhtluse mõt-tes Euroopa kõige aafrikalikum paik. Oluliseks peetakse metsade ja laiemalt looduse taastamist. Lõuna-India kuulus Auroville’i ökoküla on 40 aasta jooksul istutanud kolm miljonit puud. ·otimaal püütakse taastada Kaledoonia metsa, siiani oleme istutanud üle poole miljoni puu.
Tais tegutseb budistlik klooster, kes pühitseb puid munkadeks, et kindlustada nende ellujäämist. Colombia Sasardi kogukond loodi merekilpkonnade pesitsuspaiga kaitseks. Paljudes ökokülades on käibel oma valuuta ja enamasti seatakse eesmärgiks sõltumatus maailmamajandusest. Siin kehtib reegel „väike on ilus”. Näiteks Findhorn on sedavõrd energiatõhus, et meie toodetud energiast jääb üle 40%. Kuigi supermarketites on toit odavam, püüavad ökokülad oma toitu ise kasvatada. Esiteks selleks, et taastada side loodusega, teiseks selleks, et tagada külade kestmine ka siis, kui globaalne kaubandusvõrk kokku kukub.
Tänapäeval on ökokülade põhieesmärk inimeste harimine. Tegeleme nende eksperimentidega eeskätt üldise hüvangu nimel. Üks esimesi selliseid algatusi oli programm „Elavad juured”, mille kaudu saavad üliõpilased ökokülades ainepunkte omandada. Kuue-seitsme aasta jooksul, kui mina olen tudengeid juhendanud, olen märganud, et nende hilisema koolist väljakukkumise tase on kõrge. Asi on selles, et noortele on vaja haridust, mis keskenduks lisaks ajule ka südamele ja kätele. Enamik tänapäeva ökokülasid on rajatud 1960.–1970. aastatel. Liikumise rajajad olid tollal üksikud erandid, moodsa ühiskonna arengut kritiseerisid vähesed. Viimase kümne aasta jooksul on olukord oluliselt muutunud. Olen Findhornis elanud kaheksa aastat ja märganud, et kui vanasti peeti meid segasteks hipideks, siis nüüd peab ·oti valitsus meiega nõu.
See on ülemaailmne suundumus. Ökokogukondade võrgustik peab nüüd nõu ÜRO-ga, osalesime Johannesburgi säästva arengu tippkohtumisel ja võtame osa ka tulevasest Kopenhaageni kliimakohtumisest. Järjest enam nõustavad ökokülade eksperdid linnaplaneerijaid, sealhulgas Londoni omasid. Vanasti oleks see tähendanud võimuesindajate jaoks poliitilist enesetappu.
Lühendatult Von Krahli akadeemias 15. novembril peetud loengust
Tõlkinud Kaarel Kressa
elektritsaabtasuta.blogspot.com
oi, inksul läheb raskeks, et kõik poed läbi helistada
seda raamatut pole ära keelatudki. see on lihtsalt autori poolne haige fantaasia ja reklaamitrikk. tal hirm, et äkki keegi seda saasta muidu ei osta.
5:44-le
Loe Publikut,seal on pikk joru ärakeelamisest...
Ingrid püüab end võõraste sulgedega ehtida ja kuulsust koguda. Ei lähe läbi rsk!
Postita kommentaar