Bäckmani fenomen

"Kõmudotsent" Johan Bäckman andmas intervjuud Tallinna halduskohtu ees vahetult pärast 8. detsembril toimunud kohtuistungit.

Läinud reedel, 15. jaanuaril tegi Tallinna halduskohtu kohtunik Elle Kask otsuse, millega lükkas tagasi Helsingi ülikooli õppejõu Johan Bäckmani taotluse tunnistada ebaseaduslikuks talle pärast pronksiööd kehtestatud sissesõidukeelud Eestisse, seda nö tundlikel kuupäevadel maipühade ajal ning sügisel MRP aastapäeval.
Kohtunik Kask tugines oma otsuses Siseministeeriumi esindajate (Kristel Mesilane ja Taimi Grauberg) väidetele, et Bäckman on ohuks Eesti julgeolekule, mistõttu võib Bäckmanile ka edaspidi kehtestada analoogseid sissesõidukeelde analoogsel viisil, see on siis Bäckmanit asjast ette teatamata, nii et ta alles piiril teada saab, et peab tagasi koju minema.

Kohus põhjendas oma otsust ajakirjanduses ilmunud infoga Bäckmani kohta, kus ta justkui õigustab küüditamist ning omab ametlikust kursist erinevat nägemust Eesti okupeerimise kohta. Ja kritiseerib liigselt Eestit, mistõttu võib tema tegevust pidada Eesti-vastaseks. Veelgi enam, Bäckmanit on sõimatud lausa stalinistiks, paljuski seetõttu, et ta on vaadetelt anti-fašist ja peab ka Eestis valitsevat režiimi fašistlikuks, ning kuna ka Stalin teatakse olevat anti-fašist, siis peetakse ka Bäckmanit stalinistiks ning Staliniga võrdselt ohtlikuks meheks, kellele seatud liikumispiirangud on õigustatud. Umbes nii, et kui su tuttav tsiteerib raamatut kurjategijast, siis võib ka su tuttava kuritegudes süüdi tunnistada ja talle karistuse määrata.

Kahtlemata on ka Bäckmanile määratud karistused, liikumispiirangud seotud sellega, et ta on kritiseerinud Eesti valitsust, eriti aga valitsuse otsust pronkssõduri eemaldamise kohta sellisel moel, et see tõi kaasa massilised rahutused. Sest, nagu Bäckman on ise seletanud, tõusis tema teravdatud huvi Eesti ja Eestis toimuva suhtes pärast pronksiööd, nii nagu ka paljudel teistel välismaalastel, ja ka teistel soomlastel, nagu näiteks Sami Lotila'l, kelle Õhtulehes ilmuvad kriitilised arvamused Eesti elu-olu kohta ei jää oma otsekohesuselt millegipoolest Bäckmanile alla. Vastupidi, Lotila on veelgi teravam. Ja saab selle eest ka tuld ja tõrva kommentaarides. Ent pole kuulnud, et Lotilat oleks keegi selle pärast piirilt tagasi saatnud.

Eesti kui demokraatlik ja vabadust armastav riik ei tohiks karta kriitikat, ka teravat kriitikat, ja seetõttu ei tohiks paljas kriitika olla selleks põhjuseks, miks mees aeg-ajalt piirilt tagasi saadetakse. Põhjus ei tohiks olla ka selles, et ta peab Eestis valitsevat režiimi fašistlikuks, sest fašism on arenenud maailmas üheselt hukka mõistetud, seda vaatamata asjaolule, et ka Stalin juhtumisi fašismi vastu võitles. Stalinismis ei saa samuti Bäckmani süüdistada, sest ta pole küüditamist õigustanud, vaid väitnud, tuginedes eri allikatele, et küüditamist ei saa pidada üheselt massimõrvaks. Paljud, näiteks ka Eesti ekspresident Lennart Meri on oma mälestustes kirjutanud, et leidis küüditamises koguni positiivseid momente. Võimalik, et juudi soost Meri jäi tänu sellele üldse ellu. Eestlase jaoks on see loomulikult tragikoomiline või isegi küüniline, ent see ei muuda ka selliseid stsenaariume olematuks. Bäckmani süüdistamine sellistele seikadele tähelepanu juhtimises on sama hea kui purustada peegel, kui sealt vastu vaatav nägu ei meeldi.

Tegelik põhjus, miks Bäckmanit Eestisse ei lasta, seda pärast pronksiööd, näikse olevat ikkagi asjaolu, et valitsus kardab pronksiöö kordumist. Ning Bäckmanis nähakse üht uue pronksmäsu korraldajat, ninameest, nagu neid nimetati, kelle valitsus kohtu alla andis ja kelle kohus õigeks mõistis. Sest tegemist polnud korraldatud meeleavalduse, vaid stiihilise mäsuga, sarnasega, mis toimus Lihulas mõned aastad varem, kui Eesti valitsus öö varjus leegionäridele püstitatud samba eemaldas. Kus asjast teavitas lausa ETV uudistesaade, mille peale rahvas kohale sammast kaitsma tõttas. Kas ETV oli siis Lihula mäsu ninamees või korraldaja?

Või kui oletame, näiteks, et mõni hullunud riigijuht kavatseb öö varjus Vabaduse platsilt minema viia vabadussamba. Kas selle takistamiseks on vaja midagi organiseerida? Ja kas sinna esimesena jõudnud inimesi saab pidada ninameesteks ning neid järgnevas mäsus süüdistada? Ja kas neid välismaalasi, kes samba minemaviimist kritiseerivad, saab hiljem tunnistada Eestile ohtlikeks ja neid piirilt tagasi saata? Eestis on küll hiljuti võetud vastu seadus, mis võimaldab sellises aktsioonis osalejaid vangi panna, ent kas see seadus ka sellistel puhkudel inimesi takistab? Kas üks õige eestlane jätab välja minemata, kui neile olulist sammast liigutatakse? Niisamuti tulevad välja venelased, kui valitsus midagi pronksiöö sarnast korraldab, seda ka ilma Bäckmanita.

Pronksiöö tegelikud ninamehed, kui nii võib öelda, olid need Eesti valitsuse liikmed, kes võtsid vastu otsuse ausammas just sellisel ajal ja sellisel viisil minema viia. Ehk siis, peaminister Andrus Ansip, kes olevat tol otsustaval ööl pea kaotanud ja olnud passiivne nagu uppund kukk. Ning siseminister Jüri Pihl, kes on lihtsalt rumal mees ja kelle võimetest jäi olukorra lahendamiseks väheseks. Sest oli ilmne, et kui info samba minemaviimise kohta oli lekkinud avalikkusse ning kohale tulnud tuhandeid inimesi sammast kaitsma, oli täielik rumalus selle aktsiooniga sellisel kujul edasi minna. Seades sellega suurde ohtu Eesti pealinna elanike ja külaliste turvalisuse. See oli selge ämber, samasugune, millega Pihl nüüd hakkama sai, kui oma erakonnakaaslaste eest salajas Andrus Ansipi, Rein Langi ja Urmas Paeti kohta kaitsepolitseile riigireetmise-teemalise avalduse kirjutas. Huvitav, et nüüd lubas Pihl küll nimetatud trio ees vabandada ja ei kaevanudki edasi, et kapo tema avaldust menetlusse ei võtnud. Pärast pronksiöö-ämbrit oli Pihl vabandustest kaugel ja härga täis, loopides süüdistusi sinna ja tänna ning kehtestades massiliselt sissesõidukeelde. Pannes teised sööma enda kokku keedetud suppi. Valitsus oli lubanud venelastele selge sõnaga 9. mai ära oodata. Et nad saaks kasvõi viimast korda sümboolselt oma harjunud paigas oma kadunukesi mälestada. Näiteks jaanipäeva paiku poleks samba eemaldamine äratanud suuremat tähelepanu ja selleks ajaks oleks venelased asjaga ka leppinud, kui nagunii oli samba ümbrus üles kaevatud ja selle eemaldamisest oldi teadlikud. Sellega harjumine vajas lihtsalt aega.

Eesti riigil oleks aeg tunnistada, et pronksiöö oli viga, ning kõik sellele järgnenu oli viga. Praegu Eesti küll tümitab Bäckmanit, ent ei saa aru, et just Bäckmani-sugused julged mehed võivad raskel hetkel olla Eestile toeks. Sest nad julgevad ka tegelikult seista inimõiguste eest ja on valmis võitlema ennastsalgavalt inimõiguste rikkumiste vastu. On näotu, et Eesti riik ei näe või ei ole võimeline tunnistama pronksiöö käigus toimunud inimõiguste rikkumisi. Nii nagu ei saanud Eesti riik aru, et need venelased, kes pronksiöö käigus ära hirmutati, võiksid tegelikkuses sellesama Eesti riigi eest ennastsalgavalt seista. Kes on tõelised Eesti patrioodid ja löönud kaasa selles Eesti eduloos, mille poolest on Eesti üle ilma kuulus ja mille tõttu käiakse Eestist kogemusi hankimas. Pronksiöö ja sellele järgneva olukorra lahendamine näitab, kas Eesti edulugu ka tegelikkuses paika peab või uppub see ennast täis söönud ja rahvast kaugenenud poliitikute ego-trippidesse.