Eesti õigussüsteemist, olulist 3/100

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Täna räägiks oma kursusekaaslastest süsteemi sees.

Ja alustaks Martin Hirvojast. Sõbrast, kes on praegu ametis justiitsministeeriumi asekantslerina õiguspoliitika alal. Martin töötab siis Rein Langi alluvuses.
Kui vana establishment lõpuks minema pekstakse ja Eesti on jälle vaba, siis ma soovitaks uueks justiitsministriks just teda. Tema julguse, avatud meele ja inimlikkuse pärast.

Ma ütleks julgelt, et Martin oli meie kursusel üks targemaid, kui isegi mitte kõige targem. Püüdsin seminarides tema kõrvale istuda, sest ta teadis kõike, oli alati ette valmistanud ja üritas igal võimalusel õppejõu küsimustele vastata. Ka siis, kui talt ei küsitud ja õppejõud arvas, et vahelduseks võiks ka keegi teine vastata.

Ma ei imestanud, kui Martin kiiret karjääri tegema hakkas. Oli alustuseks prokurör Pärnus, kust ta pärit on, seejärel Riigiprokuratuuri nõunik, Tallinna Prokuratuuri vanemprokurör ja nüüd siis justiitsministeeriumi asekantsler.

Sest Pärnu-ajast mäletan, et olime kord koos koolitusel, selsamal, kus kohtunik Alari Möldre palus mul endast, Leo Kunmanist ja Valeri Lõõnikust vemmalvärsid kirjutada. Käisime Martiniga loengute vaheajal Sikupilli Prismas söömas. Ta süüdistas parajasti üht ärimeest nimega Rene Kuulmann, kes oli vist kuskil kellelegi kurikaga kallale läinud. Ja see Rene Kuulmann oli siis vist kuhugile kaevanud, millegi pärast oli Martin tema peale igatahes kole pahane. Ja turtsus: "Egas prokuratuur ei ole ometigi mingi kannupoiss!". See oli päris armas.

Kui ma prokuratuurist töölt ära tulin ja Suur-Karja hallis majas lahkumispeo korraldasin, tuli Martin mulle lilli tooma. Ta on hästi armas selline, tähelepanelik. Teised prokurörid panid siis pead kokku ja sosistasid, aga me olime tõesti vaid sõbrad.

Martin on selles mõttes täiesti ebatüüpiline prokurör, et ta oli kohe nõus tulema kaasa kõikidele luuleüritustele, kuhu ma teda vedasin. Küll Põhjamaade Luulefestivalile, küll Sotsiale. Ja ta vestles suurima heameelega kõikide purjus luuletajatega, kelle ma talle nina alla lükkasin. Samuti oli ta naksti kohal, kui tegime NAKiga ringreisi Tallinna ja kutsusime tedagi punti. Martin ei ebalenud hetkegi ning veetis meie seltsis kogu õhtu.

Kui räägitakse heast prokurörist, siis armastatakse rõhutada, et hea prokurör on see, kes oskab hästi hukkamõistvat hoiakut väljendada. Mina ei ole sellega nõus. Minu meelest on hea prokurör intelligentne, avara silmaringiga inimene, kel on huumorimeelt ja seda sisemist tarkust, mis laseb tal eristada head ja kurja, õiglast ja ebaõiglast. Kes ei tee kellelegi meelega kurja ning kel on hukkamõistva hoiaku asemel õiglane meel. Minu jaoks on selles mõttes ideaaliks mu juhendaja Dilaila Nahkur-Tammiksaar, kelle sarnaseks ma soovisin saada, kui veel Tallinna Prokuratuuris abiprokuröriks olin, aga temast ma kirjutan edaspidi.

Kuid ka Martinil on need omadused olemas. Teda võib suvel kohata Viljandi folgil, kus ta mõnuga head muusikat kuulab, ning ma loodan, et ta ei ole unustanud ka neid kirjandusüritusi, kuhu ma teda vedasin. Heas prokuröris peab veel olema pisutki sisemist sära, sest sära on prokuratuuri kõledate seinte vahel väga vähe. Kui 2000-aastal abiprokuröriks kandideerisin ja mind ametisse nimetati, siis ütles üks komisjoni liikmeid, Pärnu vanemprokurör Ly Tartu, et üks minu ametissenimetamise põhjuseid oligi mu sisemine sära.

Martinis on seda ka. Igav ja kuiv inimene ei teeks ju ettepanekut seadustada avalikus kohas õllejoomine ega seikleks Anu Saagimiga tualetis :)? Viimane uudis tema kohta oli, et ta pidas baaris kinni seal märatsenud purjus iirlase. Väga martinlik, ma ütleks.

Loodan, et Martin ministeeriumi seinte vahele ära ei sumbu, sest ühel päeval, mul on igal juhul selline tunne, on Eesti temasuguseid arukaid ja julgeid noori mehi väga vaja.

Jätkub


Tulekul: üksikasjalikud kirjeldused politseinikest, prokuröridest, riigiprokuröridest, kohtunikest, advokaatidest! Mõnusat lugemist kõigile Inno kriminaalasja uurimise ja kohtuliku arutamise ajaks.