Kohvik tutvustab tulevast Eesti presidenti

Väljavõte "now fuck you pay me" (nüüd, raisk, sa maksad mulle) veebist.

Kohvik tutvustab (tähelepanelike kirjasaatjate soovitusel) 9. klassis õppivat 16-aastast Mirjam Laurimäe'd, kes on juba varakult liitunud "õige" erakonnaga ning nagu näha, läbi käinud ka Peep Vainu "käe" alt. Kus siis, kõik mis vaja, paigas.

Aga nüüd lähemalt:
kõigepealt hüüdlause "Now fuck you pay me", ehk tõlkes, "Nüüd, raisk, sa maksad mulle", või ka "Kepi nüüd, maksa mulle", on vägagi, ma ütleks, reformierakondlik. Kõlab nagu Kanistri-Jürgeni suust. Selline on poliitika, mida Eestis praegu aetakse, ja selline on põhimõte, mida õpetatakse noortele raamatumüüjatele teatud programmides, sellistele peepvainudele, kes siis hiljem lähevad oma eesmärgi saavutamiseks kasvõi läbi halli kivi. No, ütleme, et oma "klienti" päris maha ei löö, aga ega palju puudu ka pole. Kelle jaoks eesmärk pühendab abinõu, ja inimene on vaid vahend.

Ent vaatame edasi, seda Mirjami asja. Ta on nagu noor Pentus. Taustaks niipalju, et on näha, et Mirjam pole neid asju, mis ta on üles tähendanud, ise välja mõelnud, vaid ta on neid kuskilt kuulnud, ja nagu võib aru saada, siis reformierakondlikel koosviibimistel.

Nõnda. Mirjamil hakkas igav, ja ta otsustas uurida, mida tähendab sõna "pragmaatiline". Ta oli nimelt valinud omale pragmaatilise suuna, ilmselt siis kellegi soovitusel, ise teadmata, mida see sõna tähendab. Ja, nagu ta välja uuris, tähendab see: praktilist külge rõhutav, kasu silmas pidav. Jälle vägagi reformierakondlik. Nagu rääkis mulle Talis Kitsing, enne kui ta siitilmast möödunud aastal lahkus, ajab reformierakond silmas ainult kasu, ja mitte rahva kasu, vaid omaenda kasu. Iga reformierakondlane peab silmas pidama oma kasu, ja selleks pole keelatud oma valijatele otse näkku valetada. See, mu armsad, on Reformi ametlik poliitika, ehk see, mis praegu on Eestis reaalsus, pole mitte õnnetus, vaid sihikindla tegevuse TULEMUS.

Edasi: siin matkib Mirjam oravat, oma lemmik-looma (kusjuures saab sellega üllatavalt hästi hakkama, ning ilmselt sobiks talle hoopis humanitaaria, näitekunst), ning kurdab, et ei viitsi õppida, sest ei saa matemaatikast aru. NB! Ise valis pragmaatlise suuna, aga arvutada ei oska. Kas ei tule nagu tuttav ette praegusest Eesti riigi poliitikast?! Kas valitsuses on kedagi, kes arvutada oskaks?! Aga kõik on suure kasu peal väljas! Pole siis ime, et riik lonkab kõiki nelja jalga.

Vaatame edasi.

Nagu näha, ei viitsi Mirjam eriti õppida. Aga tahab elus edasi jõuda ja häid hindeid saada. Ehk õpib juba noorelt kombineerima. Näiteks on koolis lahendus lihtsalt õpetaja välja vahetada, kes ei taha talle niisama 5-t panna. Jällegi, puhas kuld. Riigi tasemel on inimesed, kes asjast midagi teavad, kõrvale lükatud, ning asemel on tegelased, kelle ainus eesmärk on kohe kiiret kasu saada. Ja siis imestatakse, et asjad ligadi-logadi. Riiki juhivad need, kes õppida ei viitsinud, aga said hästi hakkama, koos sõprade üle bussi kõva häälega naermisega.

Edasi.

Järjekordne mõttekild: "Play by the rules, but be ferocious", ehk tõlkes: Mängi reeglite järgi, aga ole julm. Jällegi, Mirjam pole seda ise välja mõelnud. Talle on seda õpetatud. Teistest teerulliga üle sõitma, nii et sind ennast pole võimalik puutuda. Justnagu don Langi varasalvest.

Ja ongi parteisõdur valmis, tulevane Eesti president:

Selleks ajaks, ma kujutan ette, on loodud nö Uus Eesti, selline, kus üks osa on Mirjami-sugused pragmaatilised ametnikud ja teine osa (kes pole liitunud "õige" parteiga) lihtsalt vangid. Ning ongi paradiis maa peal. Olgem siis valmis ja ärge öelge, et teid pole hoiatatud!

Jääb ainult selgusetuks, kuidas neid noori ajuloputatakse. Olen täheldanud, et reformienoorte üritustel on tähtsal kohal alkohol. Nad joodetakse täis, ning siis algab ajupesu. Ilmselt käib see nii.