Õhus on 1988. aasta hõngu

Vabariigi aastapäeval Tartu kesklinnas.

Mul oli õnne kohal olla 1988. aasta 24. veebruaril Tallinnas Tammsaare pargis toimunud miitingul ning ka 2010. aastal Tartu kesklinnas toimunud miitingul ning ma võin öelda, kätt südamele pannes: õhustik on väga sarnane.

Nii nagu ka siis, nii ka täna, on üks osa ühiskonnast eraldunud suletud uste taha, kus neid kaitsevad võimuorganid, kunagi nõukogude miilits, nüüd eesti politsei. Ent pole vahet, lõhe rahva ja valitsejate vahel on kärisenud sama suureks. Ning pole ka vahet, kui palju on neid inimesi, kes välja tulevad. Neid polnud palju 1988. aastal ja polnud palju ka täna. Mis veel, nii nagu 1988. aastal, nii ka täna oli märgata "organite" esindajaid, kes siis filmisid ja pildistasid kõiki kohalolnuid. Ning nii nagu 1988. aastal, nii ka täna püütakse miitingulisi diskrediteerida, nimetades neid marginaalideks, kes on alkoholist julgust kogunud. Ent ei 1988. aastal ega ka täna ei märganud ma nokastanud inimesi. Küll aga nägin seda, mida pingviinide paraadil ei näe: MA NÄGIN ELU ENNAST.

Ma tunnistan, et mind on alati paelunud tegelik elu, oma karmis tooruses, mitte aga ilus fassaad, mis kunagi ei peegelda reaalsust.

Üks asi veel. Ma poleks 1988. aastal, toona 17-aastase noormehena mitte kunagi osanud uskuda, et vabariigi aastapäevad on tulevikus just sellised, kus üks, väike osa rahvast end kusagile isoleerib ja seal oma aastapäeva tähistab ning ülejäänud rahvas vaatab seda näljase näoga pealt. Minu nägemuse järgi on aastapäev kogu rahva püha, mida rahvas KOOS tähistab. Kõik koos õlg õla kõrval. Küll aga uskusin 1988. aastal, nii nagu uskusid ilmselt paljud teised, et Eesti saab ükskord vabaks.

Palju õnne, armas Eesti!

P.S.
Täna olin ühtlasi tunnistajaks, et kõned rahva seas, Emajõe orus, hernesupi kõrval olid sisukamad ja entusiastlikumad ning laulud säravamad kui üleval mäe peal soojas saalis, šampuse ja kaaviari keskel.