Kui mitte kellelgi ei ole enam Langi üle võimu

Just siis, kui sa hakkad Langile südamest kaasa tundma, jõuab ta sind millegi täiesti ootamatuga üllatada. Nüüd nimetas ta ajakirjanikke arengupeetusega kirjatsuradeks ja võrdles meediaväljaandeid solgitorudega.

On selge, et Lang on solvunud. Väga solvunud. Tema hing on haiget saanud, ega ta muidu sedasi märatseks. Sest olgem ausad - ühel niivõrd kõrgel riigiametnikul lihtsalt ei sobi nõnda ajakirjanike kohta öelda, ükskõik mis ta neist ka arvaks. Lang tikub vahepeal ära unustama, et ta ei ole enam ajakirjanik, kellele oli selline sõim lubatud, sest ajakirjanik on valvekoer ning peabki haukuma. Tublil valvekoeral ei ole ka sageli mahti jälgida, kas ta haugub piisavalt viisaka tooniga ning ega ta üleliia kurjasti urise. Ja kui ta seda juba jälgima hakkab, siis olgem ausad - mis valvekoer ta enam on, tavaline ketipini.

Minister ei ole aga mitte mingisugunegi valvekoer. Mitte keegi ei ole volitanud Langi   inimesi valvekoerana ajakirjanike eest kaitsma. Teda on volitatud olema rahva teener, sest tuletagem meelde - ta on võimul rahva armust ning tema võim on ajalik. Lang ütleb küll, et tahab kaitsta üksikisiku huve ajakirjanike solvangute ja laimu eest, kuid sellisel juhul peaks ta rahvalt küsima, kas ajakirjanikele on vaja päitsed pähe panna või mitte. Siis on kohe selge, kas rahvas tunneb end kuidagi ajakirjanduse poolt ohustatuna või mitte. Kui ta seda teha ei taha, siis on ta jutt üksikisiku huvide kaitsmisest silmakirjalik.

Kui rahvas Langi ajakirjanike peale haukuma ei volita, siis tal ei ole ajakirjanduse piiramiseks mitte mingisugust õigustust. Ega ka õigust ajakirjanikke arengupeetusega kirjatsuradeks sõimata.

Kas te kujutate ette, et Ameerika Ühendriikide president Barack Obama lubaks endale kunagi sellist sõnakasutust? Isegi George W Bush ei lubanud, kuigi temast kirjutati kohati lausa mõrvarlikke juhtkirju. Nende riikide juhid, mille demokraatia ajalugu on pikk, mõistavad juba ametisse astudes, mis on nende roll. Et nad on võimul kõigest rahva ning jah, ka selle rahva ajakirjanike armust ning nende esmane kohustus on seda rahvast ning jah, ka see rahva ajakirjanikke teenida. Pidada suu ka siis, kui neile liiga tehakse, sest erinevalt ajakirjanikest, kelle vabadus tuleneb demokraatia olemusest, on nemad kammitsetud ning see kammitsetus tuleneb nende tohutu suurest võimust. Nendel on inimeste üle palju suurem või kui ajakirjanikel nende üle ning seepärast ei tohi nendel olla mitte mingisugust võimu ajakirjanike üle.

Keegi peab olema, kellel on võim kõige suuremate võimukandjate üle. Kes ei pea kõige suuremaid võimukandjaid kartma. Muidu lõppeks demokraatia, mõistate?

Delfis oli Langi sõnavõtu kohta üks huvitav kommentaar: kui vaba ajakirjandus on arengupeetusega, siis Lang on demokraatia vikatimees. 


Sõbrad, meil võib ajakirjandusele palju etteheiteid olla, ajakirjandus ei ole ega saagi olla ideaalne, aga kui me hakkame teda kammitsema, siis ühel hetkel ei ole enam kedagi, kel oleks Langi ja teiste temasuguste üle võimu. Mis olulisem - kes suudaks meid, tavalisi inimesi, tema ja teiste temasuguste eest kaitsta.

Sellesse majja, kus on koer ketti pandud, ei karda, muide, enam ka vargad tulla, röövmõrtsukatest kõnelemata. Mõelgem selle peale. Lang ka.