Kuuendat korda stenbokkimas. Kuidas tige Lang mu eest põgenes

Otsustasin, et nimetan seda me iganädalast Stenbock'i maja juures hängimist nüüdsest stenbokkimiseks. Mis võiks hakatagi tähistama ülbetelt võimuritelt face to face arupärimist, neil niiütelda käisest võtmist ning rahvale oluliste küsimuste esitamist.

Lähenesime Stenbock'i majale südame põksudes. Sest kaua see Ansip ikka pujäänitseb? Mis mõte on meid mitte sisse lasta, kui me esitame needsamad küsimused, mida küsiksime pressikal, nii või teisiti ukse taga? Ära me ju ei kao ning tuleme uuesti ja uuesti. Ehk oleksime sees isegi vähe viisakamad kui väljas, seal ju turva ja puha.

Astusime julgelt uksest sisse. Kuid ohoo - uks oli seekord lukus! Kõik varasemad korrad on uks olnud lahti ja ajakirjanikud on võinud sest vabalt sisse ja välja astuda, kuid nüüd peab ajakirjanik või kestahes enne ukse taga kellakest helistama, kuni blond valvelauatädi ta sisse lubab. Egas midagi, helistasime ka kella.

Tädi silmitses meid klaasi tagant, kuid ust lahti ei teinud.

Kuna koridoris on ka telefon, siis helistas Inno sellega.

Tädi vastas.

"Tere, ma olen ajakirjanik Inno Tähismaa ja tulin vabariigi valitsuse pressikonverentsile," ütles Inno.

 "Teile öeldi ju, et ei saa. Miks on vaja käia nalja tegemas?" küsis ta rutiinset tööd tegeva inimese tüdind häälega.

"Aga miks ei saa?" küsis Inno.

Seepeale astus läbipaistva klaasiga uksest välja kirjus kampsunis muheda olemisega noormees, kes ütles, et meil pidi ju Inga Jagomäega "mingi teema" olema, et ta oli meile meili teel kõik ära seletanud.

"Aga sellega ongi nüüd sedasi, et minu viimasele meilile ta enam ei vastanud. Me tahakski nüüd temalt need küsimused ära küsida. Kas te võiksite ta siia kutsuda?"

Kampsunis mees läks asja uurima ja Inga Jagomäge otsima.

Ta tuli viie minuti pärast tagasi ja ütles, et Inga Jagomäge ei ole majas, aga ta meilib mulle.

Ütlesin kampsunis mehele, et Inga Jagomäe mu viimasele meilile ei vastanud.

Inno küsis, kes on Inga Jagomäe asendaja.

Kampsunis mees ütles, et Inga Jagomäe asendaja on Kateriin Leini.

Inno ütles, et kutsugu mees siis Kateriin Leini.

Mees läks Kateriin Leinit otsima.

Ta tuli viie minuti pärast tagasi ja ütles, et Kateriin Leini on küll majas, aga ta ei saa meiega praegu vestelda, sest ta valmistub vabariigi pressikonverentsiks, aga me võime talle helistada.

Mees läks minema ja Inno helistas Kateriin Leinile.

Vastas keegi teine.

Inno küsis, kas ta võiks Kateriin Leiniga rääkida.

See teine ütles, et võib küll, aga helistagu ta tema mobiiltelefonile.

Inno helistas, aga Kateriin Leini ei vastanud. Oli ilmselt juba pressikonverentsil.

Vahepeal astus Stenbock'i majast sisse morniilmeline Tõnis Lukas.

Siis Ligi. Ka tema oli sunnitud kellakest helistama.

"Tere, härra Ligi!" hüüdsin.

"Tere," ütles Ligi.

"Kas me võiksime teiega kaasa tulla?" küsisin.

"Mis teemal?" küsis Ligi, arvates vist, et tahan midagi küsida.

"Kas me võiks ka pressikonverentsile tulla?"

"Oot, räägime pärast," ütles Ligi.

"Aga te olete liberaal!" hüüdsin mina.

"Mis? Jah, ma olen liberaal," ütles Ligi, uks avanes ja ta astus uksest sisse.

Seejärel tuli hoogsal sammul Rein Lang, kustumatu irve suunurgis.

"Tere, härra Lang!" hüüdsin.

"Tere-tere!" ütles Lang, kes oli samuti sunnitud mõnda aega klaasist ukse taga passima.

"Kas me võiks ka pressikonverentsile tulla?" küsisin.

"Noo, seda ei otsusta mina," ütles Lang kavalalt.

"Aga te olete justiitsminister. Te olete liberaal!" hüüdsin mina.

Seepeale pani Lang ukse kinni.

_ _ _

Passisime kuni kella poole üheni Stenbock'i maja ukse taga ja ootasime Ligi ja Langi.

Esimsena tuli Ligi ja tahtis autosse istuda.

Inno küsis talt euro kohta ja Ligi siis seletas pikalt ja laialt. Ütles, et devalveerimist ei tule.

Kas annate oma pea, küsis Inno.

Ligi lubas oma pea anda.

"Kui just valitsust suvel maha ei võeta, aga ma arvan, et ei võeta."

Siis tuli Lang, kelle näolt oli irvitus haihtunud.

Tal oli peas väga tige nägu, nagu ta oleks pressikonverentsil peksa saanud.

"Härra Lang, kuidas teie liberaalina suhtute sellesse, et vabariigi valitsuse pressikonverentsidel tohivad küsimusi esitada vaid meediaväljaanded?" küsisin.

"Hästi!" ütles Lang, tuiskas must mööda, istus autosesse ja lõi autoukse kinni.

Tahtsin veel küsida, et miks vabakutselised ajakirjanikud küsimusi küsida ei tohi, aga ei jõudnud. Juba viis must auto tigeda Langi minema.

Tal ei olnud vist kõige parem päev.

Vapper stenbokkija Irja: