Kuigi majanduslikult mõeldes oleks Eesti eurotsooniga liitumine hea (sama käib loomulikult ka Läti ja Leedu kohta), siis ei tohiks Euroopa Komisjon ja Euroopa keskpank veel Eestit eurotsooni lasta. Kohe põhjendan, miks.
Eesti, või õigemini selle valitsus on olnud, või käitub nagu koer, kes on valmis end, piltlikult öeldes surnuks hüppama, või kaela paigast sikutama, et kätte saada vorstitükike, mida peremees tema nina all hoiab, ja seda pidevalt kergitab, nii et koer seda kätte ei saaks. Samalaadne asi käib praegu Eesti liitumisel eurotsooniga, kus tingimused on masuaega arvestades otse põrgulikud, ent valitsus on sellele vaatamata otsustanud muudkui hüpata, tähele panemata seda, et inimesed kõrval kannatavad. Kus euro altarile toodavad ohvrid on selgelt ebaproportsionaalselt suured võrreldes eurost saadava võimaliku kasuga.
Ok, eestlane on harjunud kannatama, aga see pole vabandus selleks, et eestlast ikka ja jälle kannatama panna. Kui Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank võtavad Eesti eurotsooni vastu, siis nad justkui õigustavad selliseid kannatusi, mis lõhnavad otseselt inimõiguste rikkumise järele. Kus rahva keerulisse olukorda viinud riigi juhid võidakse tulevikus koguni kohtu alla anda. Kui Eesti nüüd eurotsooni vastu võetakse, legaliseeritakse kannatused ja fikseeritakse need veel pikkadeks aastateks ning inimestel puudub võimalus lähema kümnekonna aasta jooksul hinge tõmmata. See võib tähendada muu hulgas Eestist massilist väljarännet. Ning suurt suremust. Kuigi Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga ametnikel pole kohustust mõelda eesti rahva peale, ent inimlikult ilus oleks seda siiski teha. Lasta eesti rahval veidi hinge tõmmata ja kosuda enne euro-maratoni, kus paljud on sunnitud surnult tee kõrvale maha pudenema. Ja ma ei kujuta ette, kes need inimesed, nimetagem neid siis töötuteks või haigeteks, et kes need inimesed siis üles korjab.
Loomulikult on ka mitmeid majanduslikke argumente, mis räägivad euro kasutuselevõtu vastu. Esiteks valitsuse ühekordsed trikid eelarvega, mille kohta öeldi, et seda on teinud ka kõik teised. Kõige kuulsam trikitaja on olnud Kreeka, mille jamadega peavad nüüd maadlema kõik Euroopa riigid, maksma kinni seda trikitamist. Mistõttu on põhjust olla selliste trikitamiste suhtes väga ettevaatlik. Loomulikult võib siin öelda, et sellisel juhul ei pääseks enam naljalt keegi eurotsooni, aga tekib küsimus, kes võidab üha uutest ja uutest "kreekadest" sellest rahaliidus?! Sellest ei võidaks isegi need, kes seisavad veel ukse taga, sest kokkuvõttes tulevad uute liikmete nn eurotoetused ju ühest ja samast euro-rahakotist. Mis on ühine nii neil, kes eurotsoonis kui neil kes seal pole. Jamad eurotsoonis kahandavad võimalusi maksta välja misiganes eurotoetusi. Ilmselt pole kellegi huvides eurotsooni kollaps, millise võimalusega on juba spekuleeritud. Mis kasu oleks praegu Eesti vastuvõtmisest eurotsooni, kui mõne aasta pärast võib selguda, et Eesti vajab oma kohustuste katmiseks, näiteks arstide palkade või pensionide väljamaksmiseks, või siis töötute ülalpidamiseks miljardeid eurosid lisaraha?!
Teiseks muidugi Eesti suutlikkus tagada majanduslik areng. Praegust olukorda Eesti majanduses ei saa kaugeltki pidada normaalseks, sest ühelt poolt on teatud osa eraisikute ja ettevõtete säästud otsakorral, need on neelanud laenu tagasimaksed pankadele, teiselt poolt pole sääste omavad inimesed valmis neid investeerima, kuni olukord pole stabiliseerunud. Ent see stabiliseerumine võib kesta mitu aastat. Kus tööpuudus ja maksukoormus püsivad jätkuvalt kõrged ning majanduse struktuur hakkab alles kohanema muutustega. Võib võtta terve aastakümme, enne kui riik suudab koolitada välja majanduse uue struktuuri tarbeks vajaminevad spetsialistid. Võimalik, et euro kasutuselevõtu venimine aitab kiirendada majanduse kohanemist uue olukorraga. Sest euro kasutuselevõtt võib tekitada ajutise eufooria, mis lükkab edasi Eesti jaoks olulisi reforme, millena on enim nimetatud haridus- ning omavalitsusreformi. Mis siis maakeeli tähendab õpetajate palkade ja kooliõpetuse efektiivsuse tõstmist ning omavalitsuste tegevuskulude vähendamist. Mis peaks võimaldama suunada raha minupärast kasvõi töötute ümberõppe tarbeks, sest on selge, et olukorras, kus Eestis on hulganisti müümata kinnisvara, ja seda kogu maailmas, ei teki niipea vajadust varasemast tuttava suure hulga ehitajate järele. Ning niisama kodus istuda eesti mehepullid kah pikalt ei suuda. Neil on tegelikult kaks võimalust: kas minna kuritegelikule teele või õppida mõni muu tasuv amet. Esimene variant ei ole pikalt mõeldav, ning juba on üle Euroopa vangistatud palju eesti mehi, mistõttu jääbki see teine - ümberõpe. On selge, et euro kasutuselevõtuga seotud püksirihma pingutamise ajajärgul ei tule sellised ümberõpped kõne allagi. Valitsus soovitab küll asutada ettevõtteid, ent mis ettevõtlust sa teed, kui valitsus maksudena ja pangad intressidena kõik raha ära korjavad. Ettevõtluse aluseks on ikkagi säästud, ent olukorras, kus inimesed massiliselt pankrotis, tundub ettevõtjaks hakkamise soovitamine pigem inimeste üle irvitamisena. Või kui, siis soovitaks hakata ettevõtjaks hästi makstud riigiametnikel, sest sellega vabaneks oluline ressurss kogu ühiskonna jaoks.
Ning, last but not least, vaadata tasub Eesti positsiooni kaardil. Kuigi Eesti üritab end vägisi positsioneerida Põhjamaana, millel pole Läti ja Leeduga midagi ühist, on Eesti ikkagi üks kolmest Balti riigist, mis sai kiiremini turumajandusele üle mindud, paljuski tänu sidemetele soomlastega, ent kes sellele vaatamata on kaugel Soome või Rootsi ühiskonnamudelist. Olgem ausad, Eesti oli veel mõni aeg tagasi, ning on ka praegu veel suure osa maailma jaoks Venemaa, või osake Venemaast, mis mõni aeg tagasi eraldus. Mis ei ole samas üldse paha iseloomustus, sest praeguses kriisis nähakse just Venemaad kui üht maailma majanduse mootorit, koos Hiina ja Indiaga. Ent mis on siiski kaugel pikaajaliste demokraatliku ja turumajandusliku traditsiooniga riikidest nagu Soome või Rootsi. Eestlased küll irvitasid soomlaste üle, kelle areng oli aeglane, ent kelle tugeva vundamendiga ühiskond on kriisiga väga hästi toime tulnud. Eesti majandus on sama kiiresti alla tulnud nagu ta ka üles läks, ses mõttes sarnaneb Eesti rohkem Läti ja Leeduga. Ja see näitab ka nii Eesti kui teiste Balti riikide majanduste vähest stabiilsust ning suurt haavatavust, mis omakorda teeb neist riikidest praegu halvad eurotsooni kandidaadid. Eurotsoonile pole vaja võtta uut suurt riski, pigem tuleks nüüd kindla peale minna.
Kui aus olla, siis oli Eesti jaoks parim hetk liitumiseks eurotsooniga 2006-2007. aasta. Mil majanduslik olukord soosis sellist üleminekut. Ent kiirest kasvust eufooriasse sattunud Eesti valitsusel oli käimas võistlus tont teab kellega, ilmselt siis Läti või koguni Hiinaga. Kus peaminister Andrus Ansip ütles otse välja, et mingeid takistusi kiirele kasvule ei tehta, isegi kui see peaks tähendama euro kasutuselevõtust loobumist. See oli tolle hetke poliitiline otsus, mille eest peavad selle otsuse tegijad kandma nüüd poliitilist vastutust. Eurotsooniga liitumise edasilükkamine lihtsustab märkimisväärselt selle vastutuse kandmist.
6 kommentaari:
Millisest kriisist me räägime? Seni, kuni rehvormiringääling ja kinnimakstud trükimeedia leheusku eestlasele pädevalt hambasse puhub, ei ole meil mingit kriisi! Praeguse seisuga oleks irlrehvorm mäekõrguselt valimiste võitja...
Riik toetab põllumeeste koondumist Kibbutzi ja Ökoküladesse
http://www.maaleht.ee/news/maamajandus/maamajandusuudised/article.php?id=30719551
innu, kas sul on näljapaistetus või tuleb see sellest, et sulle mõjub pahasti, kui maal, kus sa elad ei lähe nii halvasti kui sina tahaks...?
Võru Seataja
Euroopa bossid olla aga pannud meie liitumisele kenasti baastoestusegi - kauni hoogustava klausli - jah, muidugi - kuid vaid siis, kui ... ka vene keel on kinnistatud teise riigikeelena kohalikku riiklikku statuutiga.
Michael Moore Capitalism Love Story
http://www.linecinema.org/newsz/drama-online/500863-kapitalizm-istoriya-lyubvi-capitalism-a-love.html
elektrik ära pritsi yhte ja sama tatti igasse postitusse!
unclefucker
Postita kommentaar