Miks on alfa-naised õnnetud?

Väljavõte Marie Claire (USA) mainumbrist.

Irja tutvustas mulle huvitavat artiklit "What do Alpha Women Really Want?" (Mida alfa-naised tegelikult tahavad?) värskest ajakirjast Marie Claire, kus kirjanikust autor Judith Newman kirjutab alfa-naistest (nagu ta ise) ning sellest, et kuigi naiste sissetulekud on viimase 40 aastaga kasvanud ligi 60% ning Washingtoni Pew Institute'i uuringu põhjal teenib 22% abielus naistest vanuses 30-44 rohkem kui nende mehed, võrreldes 4%ga 1970. aastal. Niisiis on feminism (nii vist nimetatakse alfa-emasuse diskursust- Inno märkus) oluliselt tõstnud naiste elatustaset, andes neile rohkem võimalusi võrreldes meestega. Ent, nagu kirjutas Wharton School'i professor Betsey Stevenson oma uurimustöös "Naiste õnne allakäigu paradoks", on naised vaatamata elatustaseme tõusule oma eluga üha õnnetumad. Naiste õnnetunne on kukkunud nii absoluutarvudes kui ka võrreldes meestega. Mis meestesse puutub, siis on nemad sama õnnelikud või õnnetud kui aastakümneid tagasi. Ja õnnetud pole mitte ainult abielus naised või kõrge palgaga naised, vaid kõik naised.

Newman toob artiklis mitmeid näiteid, kus naised räägivad, et nad pole sugugi rahul sellega, et nad rohkem teenivad. Mis ongi kummaline: et ühelt poolt nad tahavad rohkem teenida (kui mehed), mis annab neile rohkem võimalusi, ent teiselt poolt pole nad sellega üldse rahul.

Betsey Stevenson väidab, et naistel on küll palju raha, ent nad on segaduses, milline peaks olema nende roll. Üks paariteraapiaga tegelev psühholoog väidab, et kui mees teenib rohkem, käivad vaidlused perekonnas raha kulutamise üle, kui aga naine rohkem teenib, vaieldakse võimu üle, ehk selle üle, kes ja mida otsustab.

Ühe 2007. aasta uuringu põhjal teevad naised nädalas 12 tundi vähem kodutöid kui 40 aastat tagasi, samas mehed teevad kodutöid vaid 4,5 tundi rohkem. Kuhu jäävad need vahepealsed 7,5 tundi? Kahtlus on, et naised seda tööd ei tee, kuigi tahaksid seda teha, ja tunnevad end süüdi.

Mulle tuli see artikkel väga tuttav ette. Ma nägin kõrvalt, et minu eks Ingrid maadles täpselt sama asjaga: ühelt poolt tahtis ta teenida rohkem kui mina, ent teiselt poolt polnud rahul sellega, kui mina temast vähem teenisin. Küllalt perversne olukord, millele mina ei leidnudki lahendust, kuigi püüdsin seda otsida. Teisalt ega ma eriti vaeva ka ei näinud, sest see polnud minu probleem. Mind näiteks ei häirinud absoluutselt, et naine rohkem teenis. Mul oli pigem hea meel, kui nägin, et naine saab end tööalaselt teostada ja ka teenistus on korralik. Ma kohanesin ilusti sellise olukorraga, olin valmis võtma lisaks koduseid töid ja tundsin end väga hästi. Minu üllatuseks aga muutus naine kõrval üha närvilisemaks, ilmselt sellest, et tegelikult tahtis ka tema teha neid koduseid töid. Aga samas tahtis teha ka hästitasuvat palgatööd. Ta oli ikka väga puntras oma asjadega, ma küll püüdsin teda aidata, aga mis kummaline, ta ei soovinud ka seda, et teda aidatakse.

Ingrid pole kindlasti ainus selline naine. Täpselt samad probleemid olid tema korporatsioonikaaslasel Veronika Elmetil, kellega me elasime kunagi Tartus ühes majas (see oli 15 aastat tagasi) ja koguni ühes trepikojas ja kes käis aeg-ajalt meie juures kurtmas, kuidas tema mees, noor arst üldse ei teeni. Et arstide palgad on ikka väga väiksed jne. Kusjuures ta rääkis seda ka siis, kui mees oli seltskonnas. Ma nägin, kuidas mees tundis end ebamugavalt ja vajus üha enam kössi, mistõttu püüdsin olukorda lahendada nõnda, et ütlesin, et igal pool maailmas teenivad arstid väga hästi, nagu ka advokaadid ja küll Eestis saab see niimoodi olema. Mispeale hööritas Veronika vaid oma suuri silmi ja ütles, et tema seda küll ei jõua ära oodata. Mis oli üllatav, sest tema mees tegi kõvasti tööd ja pidevalt öövalveid, et rohkem teenida, lisaks ehitas töö kõrvalt Tartusse maja, ja ainus tänu oli vaid naise tänitamine.

Hiljem kuulsin Ingridilt, siis kui me olime juba Tallinna ära kolinud, et Veronika oli mehe asjad ukse taha tõstnud ja läks mehest lahku, kuna mees olevat öövalves olles teda ühe teise naisega petnud. Või, nagu veel hiljem välja tuli, tegelikult ei olnud ka petnud, aga Veronika oli sellele vaatamata mehe asjad ukse taha tõstnud, mistõttu mees koliski minema ja lahutas naisest ära. Ja elas pärast seda mõnda aega sootuks üksi, kuni leidis uue naise. Mille peale oli Veronika veel õnnetum ja painas Ingridit, et las Inno otsib talle EÜSist mõne uue mehe. Mina mõtlesin selle peale, et džiisös, sellist õnnetust nüüd seltsikaaslastele veel vaja!!! Hiljem olin veel enam üllatunud, kui sellestsamast Veronika Elmetist oli saanud paariterapeut. Mõtlesin, et appi!!! Minu meelest peaks ta ise abi saama, mitte teisi abistama, aga Eesti on kord juba selline imede maa, kus juhtub kurioosumeid nagu see, et kurjategijad juhivad riiki ja süütud istuvad vangis.

Irja on samuti alfa-emane, kui nii võib öelda, väga emantsipeerunud naine, ja seda juba mitmendat põlve, tema vanaema oli Eesti üks esimesi naiskoolidirektoreid ja tädi töötas end keskkooli matemaatikaõpetajana üles USAs. Irja puhul pole ma täheldanud sellist puntrasse jooksmist, isegi siis mitte, kui ta sai välismaalt suure päranduse (ma kujutan ette, et Ingrid oleks mind kodust välja tõstnud, nii härga täis läinud, kui ta oleks mingi päranduse saanud). Irja ütleb, et kannab heameelega seelikut edasi. Ja on rahul sellega, kui saame kõik otsused teha koos. Seejuures on tähelepanuväärne, et juba tema vanaisa ei teinud oma naisele mingeid takistusi karjääri tegemisel, ning juba vanaisa peres ei tuntud kehalist karistust, see on siis ligemale 100 aastat tagasi.

Oleme Irjaga arutanud, et kaasaegse feminismi üks põhilisi vigu on see, et naised üritavad iga hinna eest saada meesteks, ent see ei õnnestu, sest see on loodusega vastuolus. Naine pole loodud olema mees. Ta on naine ja peab jääma naiseks, isegi siis, kui teenib mehest rohkem. Tundub, et mehel on olnud lihtsam jääda meheks, kui on võtnud omale kodutöid ning isegi siis, kui teenib naisest vähem ja laseb naisel teha olulised otsused. Mees on olnud kohanemisvõimelisem. Kuigi naised on väitnud, et neile pole tulevikus enam mehi vaja, sest teadus võimaldab lapsi saada ka ilma meest omamata, on see ometi kaheldav, kui naised on sellisena üha õnnetumad. Nad siiski vajavad meest, selleks et olla naine. Kelleks nad on loodud.

Mis aga meestesse puutub, siis on nemad juba aru saanud, et paarisuhtes võimu tagaajamine ei tee kedagi õnnelikumaks, paljudel naistel tuleb see tee veel läbi käia.