See isemoodi eesti rahvas

Ma olen kuulnud paljude inimeste suust väljendit, et rahvas on loll. Jutt käib siis eesti rahvast. Kes justkui ei tea, keda või mida valida, kuidas olla, kes ei oska istuda ega astuda. Ma vaidleks sellele vastu.

Võrukesed armastavad end nimetada ummamuudu ehk isemoodi rahvaks, ent tegelikkuses võib seda laiendada kogu eesti rahvale. Kelle kohta võib öelda, et ta on aastasadade jooksul sedavõrd karastunud, et isegi siis, kui teda satuvad juhtima lontrused, ei kao ta kuhugi.

Piltlikult öeldes istub Eesti riik igas eestlases, see on talle antud verega, emapiimaga kaasa. Vajalikud teadmised iseseisvana toimetulekuks. Pole siis ime, et see rahvas, ka ka mitmed teised rahvad suutsid seljatada maailma üle aegade kõige võimsama impeeriumi - Nõukogude Liidu. Mis tundus veel paarkümmend aastat tagasi täiesti uskumatu. Ja mis on praegune majanduskriis elu kõrval Nõukogude Liidus? Lapsemäng. N Liidu lõpuaastail oli pidevalt üks suur kriis ning selles pole midagi üllatavat.

Mind on alati meeldivalt üllatanud eestlaste iseteadlikkus. Selline sisemine teadmine, mis on õige, mis vale, mis hea ja mis halb. See istub igas eestlases sügaval sees, rohujuure tasandil. Igapäevaelus seda niiväga ei tarvitata, aga kui elu läheb raskemaks, siis läheb see teadmine käiku. See on üllatav, ja on imetore seda kõrvalt kogeda. Sama kehtib muidugi ka lätlaste kohta, kellele ennustati veel hiljaaegu kindlat hukku, ent kes on suutnud end lausa imetabaselt kokku võtta. Pole midagi öelda, need rahvad on karastunud aastatuhandete jooksul ja ei võta neid ka mingi kriis. Ega ka Euroopa Liit. Niikaua kuni on elus kasvõi põlvepikkune poisike, või kuidas see lugu käis. Eestlases on olemas samasugune sisu kui soomlases.

Võib muidugi küsida, mis eestlasega nihu läks 1939. aastal, kui ta võõrad, ja pealegi veel vaenulikud väed sisse lasi. Võib arvata, et eestlane lasi end ära petta. Kõigepealt oma juhtidel, kes olid aidanud Eesti riiki luua, ning kellest ei usutud, et nad võivad selle riigi niisama lihtsalt käest ära anda. Ja teiselt poolt ka venelastel, kes olid eestlastele iseseisvuse andnud ning mesimagusalt naeratades oma abi pakkunud. See abi osutus aga Trooja hobuseks.

Nüüd on näha, et eestlane end enam niisama lihtsalt ära petta ei lase, ei oma juhtidel ega ka võõrastel valitsejatel. Igasugu abistajatel-kabistajatel. Iga asja kontrollitakse ja väga paljudel juhtudel sõditakse juba eos vastu. Mis on iseenesest hea, selline konseravtiivne joon. Areng on ehk küll aeglasem (aga kuhu meil kiiret, eksole?!), ent suuremad vead saavad juba eos välditud. Hea näide oli europarlamendi valimised, kus eestlane justnimelt ei valinud neid, keda talle kümnete miljonite kroonide eest pähe määriti, vaid eelistas OMA kandidaati. Eesti rahva enda esile tõstetud meest. Või siis see, kuidas inimesed on reformidest väsinud. Mida näitab ilmekalt ka IRLi populaarsuse jätkuv langus. Ning Reformierakond, mis on reformide rajalt maha astunud, naudib jätkuvalt suurt toetust. Ses mõttes on Reformierakonna nimi ehk tõesti ebaõnnestunud, peletab pigem valijaid eemale, sest viimasel ajal on Reform vähemalt avalikult reformide vastu seisnud.

Aga miks valib rahvas end esindama rumalad? Miks ei valita rahvast juhtima filosoofid, nagu Vana-Kreekas? Kas sellest, et rahvas ise on rumal? Raske uskuda. Ma arvan, et rahvas tahab ise valitseda, ja nagu teada, on tarku raske valitseda, nad tahavad seda ise teha. Ja võivad seetõttu muutuda ohtlikuks, väikerahvale koguni saatuslikuks. Rahvas valib omale hobused, aga ohje tahab hoida enda käes. Nii on see ilmselt kindlam.