laupäev, 1. mai 2010

Inno ja Irja Tartus: Suudlevaid Tudengeid ei soovita vaenlaselegi

Nonii! Inno ja Irja alustavad nüüdsest Eestimaa kohvikute läbikäimist ning neile igati subjektiivse hinnangu andmist. Eelmisel nädalal käisime Crepis, mis pälvis meie ovatsioonid, kuna teenindus oli superhea ning meil oli võimalik tellida just seda, mida ise tahtsime. Menüüs oli küll tavaline hommikusöök, aga mulle toodi minu soovil praemuna, värske kurk, tomat ja lehtsalat. Kuna väljas oli kõle ilm, siis oli nii mõnus küünlavalgel teed/kohvi rüübata ning ajalehti lugeda.

Käisime ka eile Tartus asju ajamas ning tahtsime ka seekord Creppi minna, aga kahjuks kohvik polnud veel jõudnud toole ja laudu välja panna. Meil oli aga kange tahtmine just väljas istuda. Nii et seadsime sammud Suudlevatesse Tudengitesse, kus mäletasime varasematest aegadest küllaltki hea teeninduse olevat. Suur oli aga meie üllatus, kui pidime seal enne oma pool tundi passima, kui Innol kannatus katkes ning ta pöördus ühe ettekandjanäitsiku poole. „Kas peab seest tellima või?" küsis ta. Seepeale pöördus too ettekandjanäitsik ühe teise näitsiku poole, et miks too oma lauda ei teeninda. „See ei ole minu laud, see on Marko laud," ütles ta. Ootasime oma kümme minutit veel, siis tuligi Marko, üleolev naeratus näol, ja jäi meie laua ette seisma. Menüüd ei toonudki. „Paluks kohvi," ütles Inno.

„Kas ma saaks, palun, praemuna tellida?" küsisin mina. „Ei saa," vastas Marko, „meil on siin hästi kiire praegu ja selle valmistamine võtaks väga kaua aega. Ma tean, et mõned restoranid siin pakuvad sellist võimalust, aga meil on a'la carte, meil ei saa".

Ahah, selge siis. Vaatasin, et mitmed teised inimesed küünitasid ka pahaselt ettekandjate järele, keda ei tulnud ega tulnud, ning jätsin Marko rahule. Ilmselt juhtkonna otsus, et lihtsalt praemuna ei saa. Mõne aja pärast toodigi kohvid, mida oli üpris mõru juua. Mõtlesin, et kui oleks teadnud, et Suudlevad on nii alla käinud, siis oleks parem Mäksi läinud ja sealt endale papptopsiga kohvi kaasa ostnud. Ja Emajõe ääres ära joonud. Oleks vähemalt elamus olnud, oeh. Nüüd sitsi siin ja ole tänulik, et kelneril su jaoks viis mintsi aega jagus. Mnjah. Maksime arve ja tulime tulema.

Tagasi jalutasime Toomemäe kaudu ja see oli elamus. Kui 2005. aastal tuttavaks saime, siis jalutasime ka hästi palju Toomemäel. Nüüd jälle :). Tartust eemalolek on meile head teinud. Nüüd vaatame seda linna jälle teise pilguga.

Elu on mõnusasti paika loksunud jälle.

15 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Milleks üldse väljas söömas käia, kunagi ei tea kas kokk on su toidu sisse tatistand või mitte.

Seda enam, et on gripihooaeg.

Kõhugripi.

Anonüümne ütles ...

http://www.youtube.com/watch?v=N3XdMGVEtqY


see peets ei saa aru et ta best befoor on ammu möödas!

Anonüümne ütles ...

milla teie elu siis paigas ei olnud..kas el ajal, kui irja siin muudkui naeris ja rääkis, kui tore on teenida 40 tuhat kuus ja kui palju uusi sõpru on ja väljakutseid..megamuig
seda juttu, et pole paremat elu kunagi olnudki, on siit lugeda saanud kõik viimased aastad..
irja, miks sa nii palju ja pidevalt valetad, põhiliselt muidugi iseendale
iseendale valetamine on haleeee.....

Anonüümne ütles ...

Kunagi käidi välismaal 5 tärni hotelle väisamas, nüüd siis checkitakse Eestimaa kohvikuid!
Rahahulk muudab inimesi...nii on!

iluspoiss

Anonüümne ütles ...

ilusa ilma korral ongi parem näiteks coffeIN-ist kohv või chai võtta ja jalutada vanalinnas

elektritsaabtasuta.blogspot.com ütles ...

http://www.jt.ee/?id=256134&com=1&lk=3

lahendused

02.05.2010 07:49
1) Vaadake Saksa muuseumis olevat vertikaalset tuulikut, mis ehitati 18 sajandil puust, okstest ja pilliroost (pöörake tähelepanu konstruktsiooni äärmisele lihtsusele, primitiivsusele ja kasutatud materjalide käepärasusele):

http://www.woelkers-fotowelt.de/Navigation/Reisen/Deutschland/Muenchen/Deutsches_Museum/DMM-6-800.jpg

2) "Tehnilise taseme poolest" saaks tänapäeva Eesti kodudes midagi analoogset valmistada - pilliroo asemel võiks kasutada pooleks lõigatud plastist solgitorusid (kumeral pool-torul on väike tuuletakistus, nõgusal pool-torul on suur tuuletakistus - tuuletakistuste erinevuse tõttu hakkab vertikaalne tuulik ise pöörlema ühes suunas, sõltumata sellest mis suunast tuul on).

3) YouTube kubiseb videoklippidest stiilis "vertical wind turbine", kus saab näha paljusid kodus tehtud vertikaalseid tuulikuid (enamasti rauast raam ja pooleks lõigatud plasttorudest tiivik):

http://www.youtube.com/watch?v=Vojd9VQtvLA

4) Vertikaalse tuuliku võimsus on määratud tema mõõtmetega (andmed vastavate kommertstoodete kirjeldustest):
0.3 KW = 1.2 m läbimõõt, 1.4 m kõrge, kaal 55 kg
1 KW = 2 m läbimõõt, 2 m kõrge, kaal 140 kg
5 KW = 4 m läbimõõt, 4 m kõrge, kaal 370 kg
10 KW = 6m läbimõõt, 7m kõrge, kaal 620 kg.

Pöörlemiskiirus on neil nõrga tuulega 60 pööret minutis, tugeva tuulega 120 pööret minutis.

Tuulikute poolt antav võimsus on võrdeline tuule kiiruse kuubiga - nimivõimsus saavutatakse tuule kiirusel 10 m/s - seega pole eriti tähtis "minimaalne tuule kiirus" (näiteks 3 m/s), kuna nõrga tuule korral ei anna nad niikuinii eriti võimsust.

Näiteks tuulik, mis tuule kiiruse 10 m/s korral annab 1000W, annab nõrgema tuule korral võimsust:

10 m/s = 1000 W
9 m/s = 729 W
8 m/s = 512 W
7 m/s = 343 W
6 m/s = 215 W
5 m/s = 125 W
4 m/s = 64 W
3 m/s = 27 W


5) Seega peaks olema täiesti võimalik valmistada Eesti kodudes lihtsate vahenditega 0.5 KW vertikaalne tuulik, mis on 1.5 m läbimõõduga (vineeri, plasti ja pleki tahvlid on 1.2 kuni 1.5 meetrit laiad) ja 1.5 meetrit kõrge - vajadusel saaks neid teha mitmeid ja nii katta kodu energiavajadus.

Samalt IP-aadressilt on siin varem kommenteerinud ka lahendused(14:04 01.05).

Anonüümne ütles ...

Elektrikalkun: Seega peaks olema täiesti võimalik...
Kuule jobu. TEE MIDAGI VALMIS JA NÄITA. Möliseda oskab igaüks, teha väga vähesed.

Anonüümne ütles ...

Paraku teie puhul ei saa teha üldistusi kõikidele. See, et teid teenindada keegi ei taha, on normaalne. Mina söögikoha omanikuna keelduks teid üldse teenindamast- teie viibimine minu söögikohas viiks selle maine alla. Nii, et Irja prae oma muna kodus ja irise vähem.

Anonüümne ütles ...

Vaata Irja, mina olen tõepoolest söögikoha omanik. Sain siit blogist idee ja KEELASIN oma personalil sind ja Innot teenindada. Te kaks rõvetiku ei ole mulle kuuluvas asutuses teretulnud!

Anonüümne ütles ...

to 15:54
kas arvad, et see söökla omamine tagab automaatselt sulle mingi erilise seisuse, et sõna võtta?
kas sa arvad, et need, keda sa oma sööklas näha ei soovi, hakkavad nüüd nutma? ole mureta, on palju erinevaid sööklaid, kuhu minna. või siis üldse mitte minna, sest sööklad ei ole usaldusväärsed. eriti sinu oma.
sinu olemuse panevad paika sinu suhtumine ja mõtlemine, mitte asjad, mida sa omad.

vaatleja

Anonüümne ütles ...

Ajuinvaliide ei tohi söögikohas diskrimineerida! Irja annab su kohtusse!

iluspoiss

Anonüümne ütles ...

söögikoha omanik ei valda õigekirja

rõvetik

Anonüümne ütles ...

Vaatasin kommentaare. On võimalik, et Ülemjuhataja ise kirjutas selle. Huvitav , millist lõpueksamit ta maha ei kirjutanud?
Suudlevad Tudengid on kõrts, ei lokaal ega kohvik. Järgmine kord telliga parem kärutäis sõnnikut nende ukse ette - roosivaiba kasvatamiseks.

Anonüümne ütles ...

muna võib kodus ka praadida, väljas sööks ikka midagi huvitavamat

a kui ma mõnes söögikohas I&Iga kokku satuks, siis põgeneks päkkade välkudes ja enam sinna ei läheks... nii et kohvikuomanikul õige suund. normaalsed kohad võiks lausa tähistada temaatilise kleepsuga. nt "innoirjavabadus" või "I&Id siin ei teenindata". isegi kui blogi poleks lugenud, on paar lihtsalt nii ebameeldiva välimuse ja olekuga, et ei tahaks nende lähedusse sattuda.

Anonüümne ütles ...

hei söögikoha omanik!
Sa unustasid öelda, millist söögikohta sa omad!
kuidas inno ja irja teavad nüüd,
kuhu nad ei tohi tulla?