Kolm ema

Mul on olnud elus põhjalikum kokkupuude kolme emaga. Alustan vanaemast. Tema oli see, kellelt sain kõige rohkem hellust ja kel oli minu jaoks kõige rohkem aega, kuna olin suures suguvõsas pea ainus lapselaps, kes teda raatsis ja viitsis külastada, kaugel metsa sees nagu ta armastas elada pärast seda, kui vene võim oli vahetult pärast sõda ära viinud tema esimese mehe, kes suri kaugel vangilaagris ning pärast teise mehe, oma elukaaslase surma. Vanaema oli inimene, keda ma lapsena alati imetlesin, tema julgust elada üksipäini keset metsa. Ning vaprust end ise ära elatada, kasvatades loomi ning müües piima ja villa. Samuti metsast ämbritäite viisi marju korjates ning neid Tartu turul müütades. Saadud raha eest toetas vanaema nii oma lapsi kui lapselapsi, ka neid, kes teda vaatamas ei käinud. Ta lihtsalt oli selline hea inimene.

Mis mulle vanaema juures meeldis, et temaga oli alati hea koos olla. Mul oli võimalus teda külastada ainult koolivaheaegadel ning alati olid pisarad silmas nii mul kui temal, kui pidin jälle bussi peale minema ja linna ära sõitma. Ma imestan siiamaani ja pole päriselt aru saanud, miks mul maal vanaema juures oli alati kuidagi kergem ja parem enesetunne, kuidas kadusid köha ja nohu ning kust tuli jõud, et vanaema aidata nii sõnnikuviskamise kui heinatööde juures. Tegime kahekesi ära sama töö, mis teised traktori abil. Mis polnud eriti keeruline, sest nõuka-aegsed traktorid olid enamuse ajast katki. Olen mõelnud, et võibolla oli see vanaema valmistatud toit, millel olid justkui tervendavad võimed. Igatahes maalt linna tulles oksendasin esialgu mitu päeva jutti linnatoitu välja, enne kui see lõpuks sisse jäi.

Naljakas oli see, et mul polnud vanaemaga kunagi mingeid konflikte, mõistsime teineteist justkui poolelt sõnalt ning ma ei saanud aru, miks vanaema lapsed, kaasa arvatud minu isa pidevalt vanamaga kurjustasid, kui nad oma ema vahetevahel vaatamas käisid. Ma ei suutnud ette kujutada, et ma karjun inimese peale, kes mind on toetanud ja olnud minu vastu hea. See tundus nii kummaline.

Siis ema. Oma emast ei oska ma palju kirjutada, sest sain temaga kahekesi koos olla üpris vähe aega. Me elasime viiekesi, isa, ema ja kolm last kitsukeses korteris ning nõnda ei tulnud omavahelised jutuajamised eriti kõne allagi. Olin lastest vanim ning seetõttu jätkus ka ema hellust rohkem noorematele vendadele. Mind pandi juba noorelt teiste eest vastutama, olin kodus tihti ise nii ema kui isa eest, kui nad olid tööl. Ning kui ema lõpuks töölt tuli, olin sellest vastutusest juba ise nii väsinud, et sõin kõhu täis ja läksin magama. Või kui und ei tulnud, siis unistasin sellest ajast, kui saan vanaema juurde maale minna või siis, kui saan 18 täis, saan omaette elu alustada. Mul oli kange tahtmine sellest kodusest hullumajast välja pääseda, sest ema ja isa tülitsesid pidevalt omavahel ning lapsed olid enamasti need piksevardad, kelle peal oma emotsioone välja elati. Mind häiris ka see, et ema lasi end isal peksta ja mõnitada, ilma et oleks midagi vastu teinud, näiteks minema läinud või miilitsat teavitanud. Ta kannatas vaikselt ning nõnda kannatasid koos temaga ka lapsed. Igal juhul ei tekitanud selline kannatamine mingit haletsust ega kaastunnet. Kannatuse ja alistumisega ema justkui kiitis heaks kogu koduse vägivalla. Lastel oli temast raske eeskuju võtta, samuti ei soovinud ema, et lapsed teda aitaksid. Ta oli justkui leppinud oma elu ja valikutega ning ootas surma, mis saabuski tema jaoks varakult. Ma ei saanud emaga arutada pooligi asju, mis ma olin arutanud vanaemaga. Ka vanaema ei saanud aru, miks mu ema jätkas kooselu isaga. Hoolimata sellest, et isa oli mu vanaema lihane poeg.

Kolmas ema mu elus on olnud mu laste ema. Kelle valikul oli mul silme ees vanaema, selline lahke ja hea. Ning kelle ma enda arust ka leidsin. Või kes tundus olevat täpselt nagu mu vanaema. Mind tegi küll ettevaatlikuks see, et ta polnud huvitatud ei minu vanaema ega emaga kohtumisest, ent tal olid ka mitmed tervisehädad, nii et ma pühendasin kogu oma aja talle, lootuses, et saan sama vastu, nii nagu see oli olnud minu vanaemaga. Mu laste ema saigi terveks ning me saime ise lapsed ja ma pühendasin end lisaks ka lastele. Olin laste ema kõrval siis, kui ta lapsi ootas, olin kaasas sünnitusmajas ning aitasin väikeste lastega toimetulemisel, mulle lausa meeldis lapsi vannitada, nende mähkmeid vahetada, neid magama kussutada, neile süüa teha, nendega koos mängida. Tundsin end koos lastega õnnelikumana kui kunagi varem. Seda ei saanud aga öelda laste ema kohta, kes vastupidiselt minu ootustele muutus justkui kadedaks meie perekondliku õnne peale. Kes oli alati vihane minu peale, kui olin koos lastega kodus olnud ja nendega tegelenud. Kodune õhkkond muutus väljakannatamatuks ja laste emale näis lõpuks valmistavat tuska iga samm, mille ma astusin. See oli muidugi kaugel sellest ideaalist, millest ma olin kord unistanud. Ning ühel päeval, kui mu laste ema oli taas endast väljas, tuli kallale ja röökis üle maja, nii et lapsed nuttes üles ärkasid, kordasin oma varasemat sammu seoses lapsepõlvekoduga ja tulin tulema, samamoodi, kaks kätt taskus.