pühapäev, 9. mai 2010

Natuke ka minu vanaemast

Kirjutasin enne emast, aga mul on ka väga vahva vanaema, kes on juba 89-aastane, aga ikka väga traks. Ja väga terane.

Helistasin täna vanaemale ja soovisin: "No hyvää äitienpäivää sinulle!"

"Mitää äitienpäivää?" naeris mu vanaema. "Ethän sinä ole äiti!"

Kümme punkti vanaemale, mina tõepoolest ei ole ema. Veel. Tal endal on kolm last, tütar ja kaks poega ning kõik ta lapsed armastavad teda väga. Vanaema ongi võimatu mitte armastada. Kui mehed tavaliselt oma ämmasid ei salli, siis minu isa ütles alati, et temal on ämmaga hirmsasti vedanud, sest tal ei ole tema kohta mitte ühtki halba sõna öelda. 

Ka vanaema oli isast väga heal arvamusel ning manitses mu ema, et ta isale liiga ei teeks. Ja ta on ka minu mehest väga heal arvamusel. Paneb mulle alati südamele, et ma teda ei kiusaks :). Kui mehega vanaemale külla läheme, siis vanaema tormab kohe pliidi juurde ja asub meile kartuleid keetma või mune praadima ega tee väljagi meie protestidest, et meil kõht juba täis. 

Mu vanaemal on olnud mitu ametit. Kui mina väike olin, siis oli vanaema köögitädi ja koristaja. Selle sama asutuse koristaja, mille direktor oli minu isa. Kui ma väike olin, siis isa võttis mind hommikul tööle kaasa ja ma olin seal vanaema hoida, kuni isa sööklasse lõunat sööma tuli. Siis tuli isa ja ma sõin temaga tähtsalt lõunat. Pärast läksime vanaemaga tema poole, kus vanaema hakkas peenraid rohima ja kanu talitama ning mina tilpnesin tal lihtsalt sabas ja vaatasin huviga, mida ta teeb. Vanaemaga oli hiiglama tore, sest ta ei kamandanud mind kunagi ja lasi teha seda, mida ma tahtsin. Ega mind ei olnud eriti võimalik keelata ka. Mulle meeldis näiteks isa töö juures mööda treppe joosta ja trepi käsipuudel liugu lasta. Vanaema kartis, et ma kukun alla, ja keelas, aga ma ei kuulanud ja mäletan, et see oli ainus kord, kui vanaema oli minu peale tõsiselt pahane. Minu hulljulguse pärast.

Neid vanaema kasvatatud maitsvad maasikaid, mida ma tema aias sõin, ei lähe mul kunagi meelest. Ega ka need korrad, kus ma olin väike ja ta võttis mu kukile, et mind läbi metsa koju, isa ja ema juurde viia. "No see kott mõistab küll ise kõndida!" hüüdsid metsamehed mu vanaemale, kui meid tulemas nägid. Vanaema naeris, aga mind maha ei pannud. Seda lugu on ta mulle mitu korda naerdes meelde tuletanud.

Mulle väga meeldis vanaema juures olla ja ma üldse ei pahandanud, kui ema ja isa mu temale hoida viisid. Vanaema ei keelanud ega käskinud mind kunagi, vaid võttis kui võrdset ja lasi mul olla mina ise. Eks see ongi vist üks põhjuseid, miks ta lapsed, mu ema ja onud teda nii väga armastavad :). Vanaemaga on lihtsalt nii lahe koos olla. Ta on ülimalt tolerantne ja liberaalne inimene ning võimeline mistahes tänapäevasel teemal kaasa rääkima, isegi kui pole sellest mitte kui midagi kuulnud. Näiteks arvutit nimetab vanaema järjekindlalt "naputtimeks". Ja kuigi ta ise seda kasutada ei oska, on tal ikkagi täielik ettekujutus sellest, mida see endast kujutab ja mida sellega teha saab. Kuidas ta nii targaks sai, on minu jaoks siiani müsteerium.

Mulle meeldib ka nüüd aeg-ajalt vanaema pool käia. Ta on küll vanem ja jaksab vähem, aga tema mõistus on küll täpselt niisama erk kui mu lapsepõlves. Kuna vanaema on (ingeri-)soomlane, siis me räägime omavahel soome keeles ja see mulle meeldib, sest soomlus on osa minust. 

Minu vanaema sündis ühes väikeses külakeses Peterburi lähedal 1920. aastal. Sellest maast ja rahvast,  mille hulka ta kuulub, ei ole küll enam suurt midagi järel, see rahvas on segunenud teiste rahvastega, aga vanaemal on nooruspõlv sellegipoolest eredalt meeles. Tal on näiteks meeles, kuidas talle meeldis Peterburis pidudel käia. Vanaema pole kunagi olnud eriline koduskonutaja. Talle on alati meeldinud linna peal käia ja inimestega suhelda. Varem, kui ta noorem oli, käis ta kogu aeg turu peal midagi müümas. Kahtlustan, et ta tahtis lihtsalt inimestega suhelda. Nüüd, kus tal jalad haiged on, ta enam suurt väljas ei käi, aga inimestega meeldib vanaemale suhelda endiselt. Tal lähevad alati silmad särama, kui talle külla lähen. 

Kui mu onu parasjagu arvutit loeb, siis ta võib vanaemale öelda, et ma kirjutasin naputtimes, et ta on mulle hästi kallis ja et ta võib rahulik olla, ma ei kiusa oma meest. 

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mis ei ole ema? Ei tahagi ju.

Anonüümne ütles ...

Tundub tore vanaema olema! Natuke arusaamatuks jäi, kuidas 1920 aastal sündinult saab veel 88 aastane olla.. Aga need on ainult numbrid..

Anonüümne ütles ...

10:09 - jah, see numbrivärk kisub kahtlaselt sinna faktide kapsamaale. Faktid on aga teadupärast Urro/Türja - Vincenti/Irene suured sõbrad, neid nad ei puutu.

Anonüümne ütles ...

no kui sa täpsemalt lugenud oleks, siis teaksid, et vanaema on 89 aastane ja ilmselt saab käesoleval aastal 90...

Anonüümne ütles ...

Vanaema praadis kartuleid ja mune, kuidas need siis allergiat ei tekitanud???

iluspoiss