Ühtse Eesti "kongressile" on tulnud reaktsioone seinast seina. Ühed, enamasti juhtivad poliitikud peavad seda täielikuks jamaks, teistel on kahju, et uut erakonda ikkagi ei sündinud. Ent kui vaadata asja pisut eemalt, siis on teater olnud juba aegade hämarusest üks vahend, kuidas juhtida tähelepanu valitsejate tegemistele, seda eriti siis, kui paljud teised žanrid, näiteks kirjandus, kaasajal ka ajakirjandus on tasalülitatud. Mida ta tänases Eestis ka on. Nii et teatril on ehk vabamad käed ühiskonna kitsaskohtadele tähelepanu juhtimisel, kuigi, nagu aeg näitas, üritati ka NO teatrile kaikaid kodaratesse loopida, ilmsest soovist see etendus ära jätta.
Ma ei saa kuidagi nõustuda Linnar Priimäe väitega, et Ühtne Eesti tappis viimse usu. Pigem taastas see rahvale hästi peale läinud teatri-etendus usu, et kõik pole veel kadunud. Et on siiski võimalusi juhtida tähelepanu ühiskonna kitsaskohtadele ja taltsutada poliitikute juhmust. Et aidata Eesti nimeline laevuke soost välja. Priimägi kui poliitik üritab Ühtse Eesti lahterdada kehva poliitika valdkonda, samas oli tegemist suurepärase teatrietendusega. Kasvõi juba seepärast suurepärasega, et meelitas kohale rekordarvu publikut. Ma ei tea Eestis ühtegi teatrietendust, millel oleks olnud korraga 7500 pealtvaatajat. Kõik nn muusikalid kahvatuvad selle kõrval. Ja kuidas saab kehv olla teater, mis pettis ära isegi vana teatri korüfee Priimäe enda!!!
Selle asemel, et peeglit kiruda, peaks poliitikud sinna sagedamini vaatama ja sealt nähtust oma järeldused tegema. Samuti pole selleks, et olemasolevat poliitikat kritiseerida, tingimata vaja uut erakonda luua, nagu eestlased on kilplaste kombel seda teinud, justkui selleks, et iga kord uuesti pettuda. Nagu mingid imbetsillid, kes idioodi järjekindlusega ühe ja sama reha otsa astuvad. Kes armastavad tegutseda, aga sellest mingeid järeldusi ei tee, ning tümitavad neid, kes nende tegevust kritiseerivad. Millegipärast peetakse kriitikat ja kritiseerimist Eestis põlastusväärseks ja kriitkute peale näidatakse näpuga. Kriikute kohta öeldakse: "Tegutse, ära virise!" Samas on see "virin" just inimkonda edasi viinud ja edukamad need ühiskonnad, kus virisemist rohkem. Kus tehtut analüüsitakse ning vajadusel oma käitumist korrigeeritakse. Kus tugev ajakirjandus, tegus parlament ja arenenud teadus. Sest mis need ajakirjandus ja parlament muud on kui kohad, kus "virisetakse" ja makstakse palka selle virisemise eest. Teadus omakorda vaidlustab ja ründab pidevalt kehtivaid tõdesid. Eestis, mis seal salata, on vähe virinat nii ajakirjanduses kui parlamendis, ning teadlased on enamalt jaolt lihtsalt vait, mistõttu on igati omal kohal, kui areenile astub teater. Selle sõna kõige paremas tähenduses.
1 kommentaar:
Kahju, aga mulle näib samuti, et eestis ollakse nüüd täielikus punnseisus. Ühtne Eesti näitas tõepoolest peegelpilti, kuid sealt paistiski olemasolev: kõik on süüdi, kõik on kõigi vastu, ka see, kes tulema peaks on ikka samasugune ja lootust meil ei ole. Ainuke võimalus "korralikul" inimesel hääletada, on ühekordsed projektid - tarandid ja ühtsed eestid ise, kes sõimavad küll teisi, ise samas mingeid kohustusi võtmata. Kes on süüdi? Nagu ikka, ajakirjandus. Siiani öördati keski ja vasakpoolseid, kui need just rehvi või irliga koalitsioonis polnud, nüüd ei saa ju nende poolt sõna võtta... Kui rehvorm ja irl on oma eurolootuses inimesed peenrahaks vahetas, tahaks nagu kellegi teise poolt olla, aga ei saa!
Loomulikult on ka sotside ja Rahvaliidu (meedia)ponnistatud ühinemine ainult vesi parempoolsete veskile ja kahjuks tuleb juba praegu tunnistada, et nad valitsevad kardetavasti ka järgmised aastad...
Posti mehes võttis täna sõna riigi esipröökur p. oja, kelle sõnum oli lühidalt selline: tra! fakk! mis te nii krdi kibestunud olete? savikas pane end põlema...
Tema puhul tundub alati vanasõna pinnust ja palgist asjakohatuna. Pigem juba pind ja mets...
Postita kommentaar