Sõjast Afganistanis

Väljavõte New York Times'i veebist.

Üks mõtlemapanev artikkel üha mõttetumast kodusõjast Afganistanis, kus on osaline ka väike Eesti oma rahva kohta suurearvulise kontingendiga. Ning mida finantseerib väike eesti rahvas oma niigi nappidest säästudest, ligi 300 miljoni krooniga aastas. Rahva elatustaset arvestades panustab väike eesti rahvas sellesse sõtta kõige rohkem.

Armastatakse küll öelda, et Eesti täidab Afganistanis, ja täitis Iraagis oma püha kohust, aga võib ka küsida, et kui kaugele ja mil määral see püha kohus ulatub?! Ajalugu teab seda, et väikse eesti rahva reetsid juba teise ilmasõja ajal needsamad Inglismaa ja USA, kes nüüd eestlasi enda sõtta meelitavad. Võib küsida, kas selline ohver on eesti rahva jaoks õigustatud, kui selle sõja põhjuseks on suures osas Juudiriigi kuriteod nende rahvaste kallal, kelle territooriumile see Juudiriik pärast mitme tuhande aastast vaheaega vägivaldsel teel loodi, ning mida pideva vägivallaga elus hoitakse ja laiendatakse. Pole ilmselt saladus, et USA osaleb selles sõjas seetõttu, et ameeriklased on võtnud juudid oma kaitsva tiiva alla ning inglased toetavad ameeriklasi seoses ühiste kultuuriliste ja äriliste huvidega (näiteks Briti õlifirma British Petroleum, mis parasjagu Mehhiko lahte reostab, on üks suuremaid USA sõjaväe kütusetarnijaid).

Ent Eesti. Mis sunnib eestlasi sedavõrd ennastsalgavalt osalema selles ristisõjas. Kas teatavad süümepiinad selle eest, et eestlased õigel ajal ristiusku ei pöördunud ning pidid seda tegema väevõimuga, mis aastasadadeks rahva oma kuningatest ilma jättis. Ning oma kuningate ja jumala puudumisel kummardatakse nüüd võõraid kuningaid ja jumalaid, püüdes olla usklikumad ja truualamlikumad kui võõraste vallutajate esindajad. Näiteks kirjeldas hiljuti Helsingin Sanomate ajakirjanik eestlasi kui kõige "paremaid" sõdureid Afganistanis, pidades silmas eestlastest snaiprite külmaverelisust afgaanide tapmisel. Võib vaid imestada entusiasmi üle, millega eestlased igatsevad omale kalleid lahingutanke, selleks, et veelgi tõhusamalt sõtta saadetavaid tapjaid ette valmistada.

Sellest pole Eestis palju räägitud, aga hakatakse ilmselt rääkima varsti, olude sunnil, mis neist tapjatest hiljem eraelus edasi saab. Osa neist on juba oma pereliikmete ja tuttavate peal oma kätt harjutanud, võib arvata, et need juhtumid ei jää ainsateks sellisteks. Sõda kandub peagi ka Eesti tänavatele ja kodudesse, ühel, teisel või kolmandal moel. Selleks paratamatuseks tuleb väiksel eesti rahval valmis olla.