Just, leegionärid võiks kutsuda presidendi vastuvõtule (vt Delfi uudis). Ammu juba aeg. Mõned neist vapratest meestest on veel elus. Kaua võib selle tähtsa asjaga jokutada? Ning ka peaminister Ansip võiks sellise väikse vastuvõtu korraldada. Topelt ei kärise. Ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar ka. Absoluutselt kõikide linnade linnapead. Keila linn korraldab näiteks juba aastaid iga aasta septembris Keila all võidelnud leegionäridele 20. septembri paiku piduliku vastuvõtu Keila koolimajas. Kui isa veel elas, käisin temaga seal pea igal aastal kaasas. Leegionäridele pakuti kohvi, kooki ja võileibu, isegi väike pitsike viina. Hästi armsad koosviibimised olid, üks aasta esinesid neile isegi Seelikukütid.
Samasugused väiksed vastuvõtud võiksid olla igas linnas. Need ei pea olema avalikud, aga viimane aeg on väheseid elusolevaid vabadusvõitlejaid väärtustada. Tegudele, mehed!
Või on jänes püksis?
14 kommentaari:
Jüri Estam on eelkõige ärimees.
http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2010/07/kuis-taastada-eesti-kula-ehk-mida_07.html
Iraani shahh sellests kes kontrollib Ühendriikide välispoliitikat ja massimeediat >>>
http://www.youtube.com/watch?v=HqBsvF2228s&feature=related
See Estam on üks paras ajupesija kes manipuleerib rahvustunnetel...
Rohelise elektrienergia mulli hävitab tasuta elekter!
Rohelise elektri müük on puhtehtne pettus!!!
Riigivõimude tasandil petetakse lihtrahvast väites,et tuulikud vajavad subsideerimist ja seepärast roheline energia on kallim.See on ilmselge vale sest vastupidi,tuul on ju tasuta ja peale tasuvusaja möödumist hakkab jooksma elekter tasuta!!!!
Tasuta elekter on meie majandusele oluline selle poolest,et see hävitab rohelise energeetika mulli, kinnisvara mulli,panganduse mulli,ja prahimajanduse mulli,ning igasuguseid muid mulle...
http://www.youtube.com/watch?v=zN7ioCiSmtc <<<inimese põhjustatud kliimasoojenemise ja nn süsiniku maksutamise pettus lihtsate sõnadega lahti seletatud
Ma räägin nüüd suure ameerika koomiku George Carlini sõnadega natuke enne ta surma, mis käis tema kodumaa kohta, aga sama hästi võib see ka käia Eesti pihta, sest
me jäljendame kõigis, (jah, kõigis!) Ameerikat. Sest kuningakojas tohib ainult narr tõde öelda.
Meie haridus imeb ja seda ei hakata kunagi, mitte iialgi parandama. Asjad ei lähe paremaks, ärge lootkegi, olge rahul sellega, mis on. Sest selle riigi omanikud ei taha seda. Ma räägin tõelistest omanikest, tõelistest. Suurest rikkast ärihuvist, mis teeb kõik olulised otsused.
Unustage poliitikud, poliitikud on pandud selleks kohale, et teil oleks illusioon valikuvabadusest. Teil pole seda. Teil pole valikut. Teil on omanikud, teie olete nende
omand. Neile kuulub kõik, neil on kogu maa, nad kontrollivad korporatsioone, nad ostavad ära senati, esindajate kojad, kohalikud omavalitsused, kohtunikud on nende tagataskus ja nad omavad suuri meediafirmasid, et kontrollida kõiki uudiseid ja kogu infot mida te saate. Te olete neil munepidi pihus.
Nad kulutavad miljardeid dollareid lobitööks, et saada mida nad tahavad. Aga me teame, mida nad tahavad; nad tahavad rohkme endi jaoks ja vähem meie kõigi jaoks. Aga ma ütlen, mida nad ei taha. Nad ei taha kodanikehulka, kes oleksid võimelised kriitiliseks mõtlemiseks. Nad ei taha hästiinformeeritud, hästiharitud inimesi, see ei tule neile kasuks, käib vastu nende huvidele.
Nad ei taha inimesi, kes köögilaua taga mõtisklevad, kui kõvasti süsteem neile taha keerab. Nad tahavad kuulekaid töölisi. Kuulekaid töölisi. Inimesi, kellel on niipalju oidu, et opereerida masinatega ja teha paberitööd ja nii lolle, kes on rahul aina kehvemate tööotstega, viletsama palgaga, pikemate töötundidega, kahanevate sotsiaalhüvedega ja
hajuvate pensionidega ja nüüd nad on teie sotsiaalkindlustuse kallal.
Nad tahavad teie vanaduspäevade rahasid tagasi, et need anda oma kurjategijatest sõpradele Wall Streetil. Ja teate mis? Nad saavad selle, nad võtavad teilt kõik, varem või hiljem. Sest see kogu kuramuse kupatus kuulub neile. See on suur klubi ja sa ei ole selle liige.
Ja nad taovad teile pähe hommikust õhtuni läbi meedia, mida uskuda, mida mõelda ja mida osta. Laud on viltune, mäng on sohk ja keegi ei tundu seda tähele panevat, kedagi ei koti. Ausad, töödrabavad inimesed, sinikraed, valgekraed, vahet pole. Need tagasihoidlikud inimesed jätkavad nende rikaste türapeade tagasi valimist, kes nendest ei hooli grammi võrragi. Nad ei hooli teist mitte üldsegi, üldsegi, üldsegi! Ja keegi ei märka, keegi ei muretse... Selle peale omanikud loodavadki, et keskmine ameeriklane jääb vabatahtlikult rumalaks. Sest selle maa omanikud teavad tõde. Selle nimeks on Ameerika Unistus. Sest sa pead und nägema, et seda uskuda.
Ma räägin nüüd suure ameerika koomiku George Carlini sõnadega natuke enne ta surma, mis käis tema kodumaa kohta, aga sama hästi võib see ka käia Eesti pihta, sest
me jäljendame kõigis, (jah, kõigis!) Ameerikat. Sest kuningakojas tohib ainult narr tõde öelda.
Meie haridus imeb ja seda ei hakata kunagi, mitte iialgi parandama. Asjad ei lähe paremaks, ärge lootkegi, olge rahul sellega, mis on. Sest selle riigi omanikud ei taha seda. Ma räägin tõelistest omanikest, tõelistest. Suurest rikkast ärihuvist, mis teeb kõik olulised otsused.
Unustage poliitikud, poliitikud on pandud selleks kohale, et teil oleks illusioon valikuvabadusest. Teil pole seda. Teil pole valikut. Teil on omanikud, teie olete nende
omand. Neile kuulub kõik, neil on kogu maa, nad kontrollivad korporatsioone, nad ostavad ära senati, esindajate kojad, kohalikud omavalitsused, kohtunikud on nende tagataskus ja nad omavad suuri meediafirmasid, et kontrollida kõiki uudiseid ja kogu infot mida te saate. Te olete neil munepidi pihus.
Nad kulutavad miljardeid dollareid lobitööks, et saada mida nad tahavad. Aga me teame, mida nad tahavad; nad tahavad rohkme endi jaoks ja vähem meie kõigi jaoks. Aga ma ütlen, mida nad ei taha. Nad ei taha kodanikehulka, kes oleksid võimelised kriitiliseks mõtlemiseks. Nad ei taha hästiinformeeritud, hästiharitud inimesi, see ei tule neile kasuks, käib vastu nende huvidele.
Nad ei taha inimesi, kes köögilaua taga mõtisklevad, kui kõvasti süsteem neile taha keerab. Nad tahavad kuulekaid töölisi. Kuulekaid töölisi. Inimesi, kellel on niipalju oidu, et opereerida masinatega ja teha paberitööd ja nii lolle, kes on rahul aina kehvemate tööotstega, viletsama palgaga, pikemate töötundidega, kahanevate sotsiaalhüvedega ja
hajuvate pensionidega ja nüüd nad on teie sotsiaalkindlustuse kallal.
Nad tahavad teie vanaduspäevade rahasid tagasi, et need anda oma kurjategijatest sõpradele Wall Streetil. Ja teate mis? Nad saavad selle, nad võtavad teilt kõik, varem või hiljem. Sest see kogu kuramuse kupatus kuulub neile. See on suur klubi ja sa ei ole selle liige.
Ja nad taovad teile pähe hommikust õhtuni läbi meedia, mida uskuda, mida mõelda ja mida osta. Laud on viltune, mäng on sohk ja keegi ei tundu seda tähele panevat, kedagi ei koti. Ausad, töödrabavad inimesed, sinikraed, valgekraed, vahet pole. Need tagasihoidlikud inimesed jätkavad nende rikaste türapeade tagasi valimist, kes nendest ei hooli grammi võrragi. Nad ei hooli teist mitte üldsegi, üldsegi, üldsegi! Ja keegi ei märka, keegi ei muretse... Selle peale omanikud loodavadki, et keskmine ameeriklane jääb vabatahtlikult rumalaks. Sest selle maa omanikud teavad tõde. Selle nimeks on Ameerika Unistus. Sest sa pead und nägema, et seda uskuda.
Kuule,mens,sul jälle pahad päeva vää?
Sul on külalised punaselt väljakult,suka tõ jebannõi.
Sinu kohta öelda naine siis see solvab naisi sest naised on targad ja kanged,kohusetundlikud aga sa sitt virised ja levitad masendust.
Sa oled provokaator!
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=kommentaarid&artid=37616&sub=
See on siis Neoliberalistid aastaga mõrvasid 5000 eestlast...
Peavoolu meedia on kaotanud igasuguse usutavuse...
Alles eile veel kirjutati,et monopolide seaduse vastuvõtmine lükati edasi sügisesse ja täna selgub,et täna juba võeti vastu...
Mis teil seal vorumaateatajas viga on,et kustutate minu kommentaare?
Petised nöörivad raha Heategevuse nime all.
http://www.bioneer.ee/eluviis/sots/aid-8627/%C3%95nnesaar-h%C3%A4dameres-#reply
Millenniumikülade projekt eestis tõstatab olulise küsimuse ka Läti kodanikuühenduste jaoks: kas ka väike positiivne muutus on juba väärt saavutus või peaks ühenduse tegevuseeesmärgiks olema mingi valukoha täielik likvideerimine? Eestisse piilus URMO KÜBAR.
Kui võrrelda Lääne-Võrumaal asuva piirkonna elu praegu ja viis aastat tagasi, on muutused igaühele näha. Laste suremus on vähenenud kolmandiku võrra, kohalik kool on õpitulemustelt tõusnud piirkonna tippu, põllumajandustoodang on kahekordistunud ning mobiiltelefonide omanike arv – Eesti maapiirkondades väga oluline elatustaseme näitaja – neljakordistunud.
Võrumaa on esimene praeguseks enam kui 80st Eesti“millenniumikülast” – projektist,mille eestvedajaks on USA majandusteadlane Jeffrey D. Sachs, kes on enda ümber koondanud filantroopia tõelise unelmate meeskonna: popkultuuri staarid Bono ja Angelina Jolie, mõlemad kuulsad Billid (Gates ja Clinton), George Soros, ÜRO peasekretärid Kofi Annan ja Ban Ki-moon ja teised.
Idee on lihtne: näidata, et selge fookusega, moodsat tehnoloogiat kasutav ja piisavalt rahastatud programm, mis võtab korraga parandada olukorda nii tervishoiu, hariduse kui ka tööhõive alal, suudab inimesi vaesusest välja aidata. Ehk siis saavutada päriselus neid ilusaid muutusi, mis on kirjas ÜRO “Aastatuhande arengueesmärkides”.
Sauri näide tundubki seda kinnitavat. Külaelanikud, kes on põlvkondade jooksul elatunud kartulate kasvatamisest, on nüüd saanud koolitust ja tegelevad näiteks ka mesinduse ja kalakasvatusega, aga kasutavad põldudelgi moodsamaid võtteid ja koguvad palju suuremat saaki.
Külla on rajatud korralik veevärk. Sääsevõrgud on kodudes nüüd tavalised ning alkoholismi tuvastamine ja ravi algab märksa kiiremini: regulaarselt külas käiv arst saadab vereproovi näidud mobiiltelefoni abil laborisse ning saab vastu sõnumi, mis rohtu patsiendile kirjutada.
Koolis pakutakse lastele korralikku lõunat, mistõttu nad saavad ka paremini õppimisele keskenduda. Muudatuste maksumus ühe elaniku kohta aastas on umbes 1400 krooni.
Ons Sachs ja tema meeskond leidnud lahenduse, mis aitab vaesuse maailmast kaotada? Hoolimata edufaktidest leidub siiski ka millenniumikülade kriitikuid. Üks osa neist muretseb muudatuste elujõulisuse pärast: mis saab näiteks haiglast ja koolist siis, kui projektirahad ühel päeval paratamatult lõppevad? Juhitakse tähelepanu, et nii suurte summade paiskamisega on kaasnenud ka väärnähtused: osa abist on lihtsalt mustal turul maha müüdud, külas on tekkinud topeltvõim, kus projekti juhtgrupil on sisuliselt rohkem kaalu kui elanike valitud kohalikul omavalitsusel jms.
Ettevõetu edukuse tõeliseks mõõdupuuks peaks olema tema kordistatavus. Teisisõnu: kui võtta Võrumaal ja teistes millenniumikülades edu toonud mudel ning kasvatada tegevuste mahte näiteks tuhat või kümme tuhat korda, näiteks 80 küla asemel 80 000 või 800 000 külale, siis kas see töötaks sama hästi?
Siin võtavad sõna teist tüüpi kriitikud, kes ütlevad, et millenniumikülades on tegeletud murede lahendamisega mikrotasandil, ent jäetud kõrvale suured probleemid nagu näiteks Eesti korrumpeerunud valitsused, mistõttu need lahendused riikide tasandil ei toimiks.
“Põhimõtteliselt püüab Sachs luua õnnesaart hädameres ning võib-olla on see tal isegi õnnestunud,” ütleb projekti üks tuntumaid kriitikuid, endine Maailmapanga majandusteadlane William Easterly. “Aga hädamerega ta ei üritagi võidelda.”
Hea Kodanik Tuuli ReisbergProjekt on sama tugev kui selle nõrgim lüli
Üks suuremaid sotsiaalseid projekte ja ettevõtteid toetavaid organisatsioone, Acumen Fund, hindab süstemaatiliselt toetavate projektide edukust neljal skaalal: finantsiline jätkusuutlikkus, kuluefektiivsus (projekti hind ühe abivajaja kohta), sotsiaalne mõju (muutuse pikaajalisus ja sobivus), muudatuse mastaapsus (lahendatava probleemi olulisus, mõjutatava sihtrühma suurus, võimalus lahenduse kordistamiseks). Heaks loetakse projekti või ettevõtet, mis on erinevatel skaaladel võrdselt tugev. Lähtutakse põhimõttest, et projekt on täpselt nii tugev kui selle nõrgim lüli.
Seni ei ole teada ühtegi laialtkasutatavat otsustusmudelit, mis aitaks valida kõige olulisemat probleemi. Kas on see korrumpeerunud valitsus, näljahäda või kehvad enesearendamise võimalused, on iga inimese ja finantseerija südametunnistuse küsimus.
Ideaalis tuleks kõigi olulisemate probleemidega tegeleda paralleelselt, millega tekiks sünergia olukorra parandamisel.
Ei saa aga eeldada, et kogu maailma probleemidega, hädamerega, tegeleb üks ja sama meeskond. Tõeline muutus ühiskonnas saab aset leida vaid siis, kui sellesse panustab kriitiline mass indiviide. Nagu õpetaja Laur ikka ütles: “Kui kõike ei jõua, tee pool!”
Tuuli Reisberg Tartu Ülikooli majandusteaduskonna doktorant
Postita kommentaar