Viis aastat tagasi näis olevat tipp. Kus online-meediaväljaanded paiskasid üksteise järel välja sõnumeid, mis pidanuks tooma juurde elektroonilise meedia valuutat - klikke. Loomulikult tähendasid klikke ka kommentaarid, mis olid justkui paisu tagant välja pääsenud ja kus igaüks võis välja paisata kõike, mida sülg või okse olid suhu toonud. Sestap kogusid tähtsust just need sõnumid, mis eeldatavasti kogunuks rohkem klikke. Oluline polnud enam informatsioon ise, ajakirjanduse alustala, vaid viis, kuidas ka olematut infot välja paisata. Seda kõike klikkide nimel, sest klikid tähendasid raha. Ükskõik mil viisil need klikid siis olid saadud.
Loomulikult ei pääsenud selline areng ohvriteta. Halastamatult said peksa need, kelle nimi ühel või teisel moel online meediasse pääses. Pätid ja kaabakad, poliitikud, arvamusliidrid, kolumnistid, noored emad said ühe mõõduga ja nii mis tolmas. Kellelegi hinna-alandust ei tehtud. Lõpuks enam keegi oma nime ajakirjanduses näha ei tahtnud ning seadusandja pani kommentaariumis laiamisele piiri. Klikiajakirjandus varises kokku niisama kiiresti kui see oli Delfi varjus sündinud. Kommentaarium, see peldikusein suri välja, kuna ühelt poolt ei juleta sinna karistuse hirmus enam kõike kirjutada, väljaanded rehitsevad ise, samuti karistuse hirmus kommentaariumi, ning peldikusein on kaotanud oma uudsuse, kui suur osa arvutiklahve toksida mõistvast massist on liikunud edasi uutele jahimaadele - nn sotsiaalmeediasse.
Ajakirjandusest, sellest, millest kõik alguse sai, on pärast kliki-tsunamit alles vaid tühjaks jooksnud õhupall, nagu Nodsul, kui tuua paralleel Puhhi-lugudega. Klikke pole, ja pole ka enam midagi lugeda. Väljaanded püüavad küll endist klikkide taset säilitada nipitades, varem eraldi asunud infot ühtekokku kuhjates, eri saite ühendades, lehekülgi lugemise ajal automaatselt uuendades, ent sellest pole suuremat abi. On selge, et klikiajastu on ajakirjanduses lõppemas ning algab taas tavapärane töö - info hankimine ja sellest paeluvate artiklite kirjutamine. See on küll vahepeal unustusehõlma vajunud ja meediaväljaannetes teevad ilma hea näpuosavusega kopi-peist tüübid, ent peagi on nad sunnitud ruumi tegema neile, kes kirjutada oskavad.
See pole aga võrguajakirjanduse lõpp. Vastupidi, kvaliteetne sisu annab ka võrguajakirandusele tiivad. Sisule on võimalik üles ehitada mida iganes. Esialgu pakutakse seda va paremat ainult paberil, nii nagu vanal heal ajal, aga see ei jää niimoodi igaveseks. Vahepealne ajastu ununeb kui halb unenägu.
4 kommentaari:
Ei tea, kas Vincenti kõrgkultuursed väljendid artiklis tõi suhu sylg või okse või midagi hullemat või on see nyyd järsus põhimõtete muutuses refomlik KVALITEETAJAKIRJANDUS:
"Igal juhul võiks uurida, kas mees tegeles sama asjaga ka Gruusias, sest eks ole sealgi nikunäljas beibesid, kes tahaks Euroopasse parema palga peale." - ???
ma pole siin vist oma 5 kuud käinud ja ma ei usu, mida loen.Mis juhtunud on? Kas Tühismaad hakkavad reformierakonda astuma või? J mis imelik jutt see klikiajakirjandusest on? Nagu poleks see sein siin olnud kõige jubedam sõimukoht.
Kas on vahepeal mingi kohtuasi lõppenud, mis Innoirja ää kohitsenud?
Või on rahad viimseni otsas?
Noh, Tähismaad pidasid ise oma kohvikupidamisega neile teadaolevatel põhjustel liiga pikka pausi ja kõige krooniks päris pikka aega ei saanud ka anonyymselt kommenteerida ning tagajärg oligi käes. Ei kylastajaid, ei klikke.Kui nad aga oma meeltesegaduses loodavad, et poliitprostitutsioon asja päästab, siis nad eksivad rängalt.
Kui aga lugeda veel nende yllitisi uues töökohas "Võrumaa Teatajas", siis tundub nagu loeks sygava stagnaaja "Sädet" või "Pioneeri", isegi loosungid samad, ainult peremeheks reform.
Ja selline oli KUNAGI lootustandev majandus-poliitiline ajakirjanik!!!...
vaadake, pisikesed kommijad - see on muidugi positiivne, et teil on ilusasti oma arvamus ja puha, aga tõest olete siiski väga kaugel. tõe tarvis tuleb mõista palju rohkem.
ütleja
Postita kommentaar