Kohvik kiidab valitsust

Väljavõte Äripäeva veebist.

Ei juhtu just iga päev, et kohvik valitsust kiidaks. Aeg-ajalt on seda ikka juhtunud, vist, kuigi enamuse ajast on siit tulnud valitsuse aadressil üks räme sõim. Nüüd aga on tõesti põhjust kiita. Eriti aga rahandusminister Jürgen Ligi't, kes ei allunud provokatsioonidele, mis tulid, näiteks värd..., ei sotside leerist, et siis uljalt laenu võtta ja kõik raha abivajajate vahel laiali jagada. Nagu ühes korralikus kommuunis. Lätis ja mitmel pool mujal tehti midagi seesugust, ning tulemus on kõigile näha: veel totaalsem ämber. Eks seda sai proovitud ka 1940. aastal ja pärast seda, mil kõik varandus abivajajate vahel laiali jagati, jällegi ilma erilise eduta.

Riigi rahakotiraudu hoiti koomal küll paljude inimeste Eestist lahkumise hinnaga, aga küll nad tagasi tulevad. Ja lahkunud oleks nad varem või hiljem, pigem siis juba varem, kui välismaal veel oli tööd pakkuda. Nüüd tulevad tagasi, taskud välismaal teenitud rahast punnis, ja panevad ehk mõne uue äri käima, toetudes välismaal omandatud kogemustele. Või miks Eesti üldse ELi ühtse majandusruumiga liitus, kui isegi tööjõu vaba liikumist ei saa kasutada. Sellega tuleb lihtsalt harjuda, et vahepeal Soomes töötad. Või Saksamaal. Ei usu, et see eestlaste jaoks mingi tragöödia oleks. Pärast Eesti taasiseseisvumist põrutasid paljud Läände, osa jäi küll sinna, osa aga tuli tagasi on on nüüd Eestis tehtud nimed. Ja osa, kes jäid, tulevad nüüdki veel tagasi, mitukümmend aastat hiljem, niimoodi vaikselt, saba jalge vahel.

Nii et Jürgen, ikka pea püsti ja edasi! Ja ära nüüd väga uhkeks mine. Ja ei maksa ka eestlasi alahinnata - nad pole kõik algharidusega, kuigi niimoodi võibolla Toompealt paistab.

Ning tervitus ka Andrusele (sellele Stenbocki omale), kes täitis oma lubaduse eurole ülemineku osas. Ega see kadalipp kerge polnud, millest tal tuli läbi minna, aga ta on tulest ja veest läbi tulnud, nagu sõjast, ning auga. Vahepeal ei paistnud küll enam peanuppki vee alt välja, aga kaldale ujus!!! Aga eks tal oli ka rohkem kaotada kui võita, alla jäädes oleks ta ajaloos pandud samasse patta mõne tõelise äparduja, näiteks Vares-Barbarusega. Seda ta ilmselgelt poleks soovinud.

Meestele võib andestada ka õhtused suusatamised Pirital, olukorras, kus tööpuudus galopeeris ning tuli teha üks lisaeelarve teise järel, mine tea, võibolla tänu tervele kehale püsis ka vaim värske ning meel kindel.

Muidugist, mis seal salata, kaasa aitasid ikka päris kõvasti kogutud reservid, mida hakati juba 1990ndate lõpul Ardo Hanssoni soovitusel koguma. Ja mida isegi Reiljan ega Savisaar laiali ei jaganud, kuigi kiusatus ilmselt oli, ja osa läks kõrvale kah, raudteesse nimelt. Asi polnud seda väärt. Sammelselja-poiss läks ka ilma raudteeta pankrotti, Käo-onu vedanuks ka veduri roolis välja. Ehk suutnuks nad ka pronksiöö ära hoida.