Paar aastat tagasi armastati Eestis tuua eeskujus Iirimaad, räägiti, et Eesti on väike Iirimaa, või et Eesti on uus Iirimaa. Täna sellest enam millegipärast ei räägita. Samuti ei räägita enam Islandist, kuigi ka väikest Islandit peeti üheks Eesti eeskujuks.
Täna pole debatti ka selle ümber, miks Iirimaaga läks nagu läks ja kas Eestit ootab Iirimaa saatus. Ent juba aastaid tagasi hoiatati, et Iirimaa tee pole jätkusuutlik, sest eurotoetused ei kesta igavesti ja vaid eurotoetustele rajatud majandus variseb kokku niipea, kui need toetused ära kaovad. Ehk siis, raskustesse satuvad ettevõtted, kelle tegevus on eurotoetustele üles ehitatud. Sellele vaieldi vastu ja väideti, et Iirimaa majandus on piisavalt tugev, et elab toetuste katkemise üle. Täna on näha, et asi on veel hullem kui ka kõige suuremad pessimistid oleks arvanud.
Ka Eestis on hulganisti selliseid ettevõtteid, mis elatuvad ainult eurotoetustest. Kohati tundub lausa, et iga teine ettevõtja tegeleb projektikirjutamisega. Sest on loodud mulje, et eurotoetused on ühed head asjad ning need jätkuvad igavesest ajast igavesti. Ning et igaüks peab projektikirjutamise ära õppima, muidu justkui polegi õige tegija. Et ilma toetusteta pole võimalik ära elada. Umbes nii, et eestlased ongi rehepapid, kellele selline elustil meeldib. Ja et see kestab igavesest ajast igavesti. Ent majanduses raha siiski puu otsas ei kasva, nagu võib tunduda. Eurotoetused lõppevad ükskord ära, seda ka Eesti jaoks, kellest saab toetuste saaja asemel nende andja. See juhtub pigem varem kui hiljem ja on kindlasti tõehetk ka Eesti jaoks, nii nagu oli toetustest ilmajäämine tõehetk Iirimaa jaoks. Ning Iirimaa, nagu selgus, ei erine oluliselt ... khmmm ... Lätist. Ka lätlased pidasid end suurteks rehepappideks ning rääkisid, kuidas nende majandus läheb peagi Eesti omast mööda. Sealsed juhid olid ses osas veel suuremad Ansipid. Nüüd on paljude lätlaste jaoks käes tõehetk, kus mull ja bling-eufooria on läbi ning majandust tuleb hakata nullist üles ehitama. Sest tuli välja, et peale mulli Lätis suurt midagi polnudki.
Loomulikult pole õige öelda, et eurotoetusi pole üldse vaja. Nad on kahtlemata vajalikud, mis puudutab näiteks infrastruktuuri, et Eesti ikka näeks Euroopa moodi välja, et siin oleks võimalik saada kraanist puhast vett ning sõita korras teedel. Ent kohati tundub, et ka Eestis tehakse projekte puhtalt projektide pärast, väitega, et raha on ju olemas. Ent kõik euroraha saajad peavad arvestama, et selline rahastamine võib Eesti jaoks päevapealt ühel hetkel lõppeda. Selleks tuleb valmis olla, et ei juhtuks katastroofi nagu Iirimaal. Ka valitsus peaks hakkama ettevõtjaid toetuste lõppemise puhuks ette valmistama ning aitama leida projektikirjutamisele alternatiive.
Seda, et toetustele rajatud majandus lõpuks kokku variseb, näitab ilmekalt ka Kreeka. Kus eurotoetused ning Saksa pankade odav raha lõid illusiooni edust, mis ühel hetkel purunes. Täpselt sama saatus on Portugalil, mille mastaabid on lihtsalt väiksemad kui Kreekal ja kus tekkisid probleemid juba varem, mistõttu ei langenud Portugal sedavõrd suurde kuristikku. Portugalilt on Eestil palju õppida. Ka seal saabus eurotoetuste ja odava raha toel näiline heaolu, mis aga ühel hetkel otsa sai ning on inimeste jaoks tägendanud seda, et viimased kümmekond aastat pole palgad ega muud sissetulekud tõusnud. Ka eestlased, kelle sissetulekutesse on praegu eurotoetused sisse kirjutatud, peavad sellise stsenaariumiga arvestama.
2 kommentaari:
Parem kui ei saaks, muidu kolib elektripede siia tagasi.
ei ta kolimitte. ta tunneks end eestis nagu viimane narts.
kuna iirlased on väga rumalad, siis nende hulgas ta tunneb end suht hästi.
Postita kommentaar