Andkem Reformile võimalus!*

Viimasel ajal on tõusnud hirmus seakisa selle ümber, et Reformierakonna populaarsus on tõusnud ja et oh mis häda ja viletsus nüüd sellega kaasneb. Aga samas, miks mitte anda Reformile võimalus. Nad on näidanud, et saavad hakkama küll. Tööpuudus, jah, on küll Eestis suur, aga Lätis, või Hispaanias, kus rahvale lennuki pealt raha pillutati, nagu seda soovitasid teha ka Eestis end "sotsiaalseteks" nimetavad erakonnad, on asi veelgi hullem. Laiali jagatud raha on otsas, või läinud otsapidi spekulantide kätte, võlakoorem, ehk laste ning lastelaste makstavad tasud on suurenenud, aga rahvas ikka näljas ja paljas ning karjub senisest häälekamalt: VEEL! Kes ei usu, tehku väike ringkäik Lätis ja küsitlegu neid nn sajalatimehi, kui õnnelikud või õnnetud nad oma elukesega on. Aga raha, nagu öeldud, on hakkama pandud, kõigi teiste arvelt, kel samuti raske. Eks marksismi-leninismi ülikooli lõpetanud või siis nõuka aja elukooli läbi teinud tea omast käest, et rahvahulkade ahnus on piiritu ja keegi ei jõua niipalju ette anda kui nõutakse. Lõpuks on seis ikka selline, et keegi pole rahul, kõik on palja peega ja näljas ning ka need vähesed, kes võiks uusi töökohti luua, on oma varanduse maksukoormuse tõusu hirmus ettenägelikult turvalisse kohta toimetanud (loe: sinna, kust Savisaar "laenas", tõenäoliselt samuti iseenda käest, sest see on ammu teada, et ka ELi kõige valjuhäälsemad sotsid ning maksukoormuse tõstjad ise oma vara millegipärast Lichtensteini maksuparadiisis hoiavad, teiste seas näiteks brittide endine juht Tony Blair ning Saksamaa endine valitsusjuht Gerhard Schröder). Seda esiteks.

Teiseks on praegusel kriisijärgsel ajal väga oluline stabiilsus, kuitahes naivistlikult see väljend ka ei kõlaks. On ikkagi sõjajärgne aeg, kuivõrd sajandi suuremat majanduskriisi võib võrrelda sõjaga. Ja kes muu suudaks praegu riigis stabiilse valitsuse kokku panna kui mitte Reform. Rahvaliit? Nalja teete! Kesk? Samuti kahtlane, sest erakonna toetus kukub kivina, mistõttu on vaja leida lausa mitu partnerit ja see tähendab suuri järeleandmisi ning muudab valitsuse haavatavaks. IRL? See erakond viskleb samasugustes sisetülides nagu sotsid, kuigi seda on suudetud ehk paremini varjata. Sisuliselt on Isamaa ja Res Publica liitumine jätkuvalt toimumata ning ühe nime all tegutseb kaks punti, kes omavahel veriselt kisklevad. Sotsidel laias laastus sama lugu. Kes meil jääb? Toomepuu? Tema on kaugel ära. Kuningriiklased? Kulbok ja Teiter ehk suudaksid mägesid liigutada, aga kahjuks on nad suurest poliitikast distantseerunud. Mõni uus Tarand? Samuti väheusutav, sest paljukest neid ikka on, kes tahaks võtta riski ja hakata oma elu räpase poliitikaga risustama. Ja kahjuks või õnneks on selliseid Tarandeid Eesti-suguses riigis vaid üks, nii nagu ka Trubetskoisid.

Mis on selles kokkuvõttes halba, kui riigis paneb valitsuse kokku üks erakond, nii nagu on see olnud Tallinna linnas. Sellega on ühelt poolt tagatud stabiilne areng (sest valitsusparteil pole võimalik oma tegematajätmisi kellegi teise kaela veeretada) ning kaob ära pidev kisklemine, šantažeerimine ja uute koalitsioonide moodustamine. USAs valitseb üks erakond mitu aastat jutti, ons selles midagi halba. Sama on, läbi huumoriprisma, ka Hiinas, mis on üks stabiilsema kasvuga majandusi kogu maailmas. Teiselt poolt tekib ka riigi tasemel tugev opositsioon, nagu praegu Tallinnas, kus iga väiksemgi valitsuse puuksatus ette võetakse. Ega miski opositsiooni paremini ei erguta kui kadedus ja võib vaid ette kujutada neid kadedaid nägusid ja seda entusiasmi ning elevust Toompeal kui üks erakond peaks valitsuse kokku panema. Andkem selleks siis võimalus!

* autor pole saanud Reformi käest punast krossigi ega ole Reformi või IRLi salaliige.