Eesti putiniseerumine - ja Savisaare osast selles

Väljavõte Economisti veebist.

Economisti jõulunumber juhtis tähelepanu huvitavale nähtusele Ida-Euroopas: putniseerumisele. Mis siis tähendab, et Ida-Euroopa poliitikud on harjunud rakendama oma rahva peal jõuvõtteid (ka neid, mis väljastpoolt peale surutud) ning rahvas on harjunud sellele kuulekalt alluma. See on ka üheks põhjuks, miks Ida-Euroopas, muu hulgas Eestis ja Lätis, aga ka Ungaris pole olnud rahva meeleavaldusi, nagu paljudes lääneriikides. Selle asemel eelistatakse Ida-Euroopast lihtsalt vaikselt emigreeruda. Nagu on Eestist arvatavalt lahkunud ligi 100 tuhat inimest. Sellega on inimesed kõikjal Ida-Euroopas samasuguses olukorras nagu Venemaal, mille juhti Vladimir Putinit on kritiseeritud karmide jõuvõtete pärast.

Mille üle Economist muret tunneb, on demokraatia olukord Ida-Euroopas. Ehk siis on hakatud ka läänes aru saama, et see, mis paistab väljastpoolt ilus, ei pruugi seda tegelikult olla. Ka Eestis on mitmeid märke autoritaarsusest ja kriitika vaigistamisest. Kõige kaugemale on "jõutud" Ungaris, kus peaminister Viktor Orban, kelle juhitav parempoolne erakond sai kevadel 2/3 kohtadest parlamendis, on pannud oma mehe presidendiks, riputanud riigiasutustele üles valitsuse propagandat, piiranud ülemkohtu võimu, likvideerinud erapensionifondid ja vallutanud kõik kohad meedianõukogus (mis võib kehtestada trahve selliste väärtegude eest nagu inimväärikuse haavamine - muide, ka Ungari ajalehed on protestiks avaldanud valgeid esikülgi, aga ilma tulemusteta). Praegu on Ungari valitsus üle võtmas kontrolli ainsa alles jäänud vastalise, keskpanga üle. Samal ajal on Ungari avalikkus vait, kuna eelnenud 8 aastat vasakpoolse võimu all oli veel hullem, ning ka väljastpoolt ei tule mingit kriitikat. Üheks põhjuseks on asjaolu, et Ungari on alates aasta algusest ELi eesistuja. Ungari suur võlakoormus võib kahjustada lääne rahandust, mistõttu nõustuvad paljud välismaalased, et Ungaris on vaja rakendada karme meetmeid.

Economist kirjutab, et see pole ainult Ungaris nii. Üle kogu Ida-Euroopa seiskusid reformid juba enne finantskriisi. Avalikud teenused on on endiselt kehvad. Meedia on nõrk. Parteide rahastamine on üks suuremaid korruptsiooni allikaid. Üks põhjuseid on see, et paljud Ida-Euroopa riigid on pärast ELiga liitumist jätnud unarusse kõrgemate poliitiliste ja majanduslike standardite poole püüdlemise. Samal ajal on Lääne ühiskonnamudel saanud suure tagasilöögi, osaliselt kriisi tõttu, osaliselt Ameerika kahaneva maine tõttu. Kõik see on viljakas pinnas putiniseerumisele. Ida-Euroopa on majanduse vallas saavutanud enam kui paljud oleks oodanud. Ent kogu kommunismi kahju likvideerimine nõuab palju rohkem pingutusi.

Niipalju Economisti artiklist. Nüüd jõuamegi otsaga Edgar Savisaare juurde. Savisaar on püüdnud olla, vähemalt väliselt ainus arvestatav poliitik Eestis, kes on üritanud putiniseerumisele vastu seista, läbi vaba ühiskonna ja vabadusvõitluse ideede toetamise ning vastuseisuga ühe erakonna üha suuremale mõjuvõimule. Ent selle kõrval on ta ise käitunud kui kõige ehtsam Putin: plaksutanud kaasa meedia vabadusi piiravale nn allikakaitse seadusele, kasutanud avalikke vahendeid oma (linna)valitsuse propagandaks ning tagatipuks tehes "äri" Putini enda erakonnaga. Kui Savisaar tahaks, et tema väited Kapo kui poliitilise politsei ning tema tagakiusamise osas vähegi usutavad oleksid, siis peaks ta ise eeskuju näitama ning Putinist võimalikult kaugele hoidma. Rääkimata Putini enda käest raha küsimisest.

Kurblooline on asja juures see, et hetkel pole Eestis ühtegi poliitilist jõudu, mis suudaks putiniseerumisele vastu seista. Peab häbiga tunnistama, et telesarja "Riigimehed" ning "Ühtse Eesti" erakonna kongressi valguses on kõik Eesti poliitilised jõud laias laastus ühesugused, sellised pisikesed kompartei rakukesed.