See on hämmastav, kuidas elu võib jäljendada kunsti. Oma romaanis "Commander Joao G, Confessions of an Extremist" ma kirjutan, kui pööraselt Eesti jahib Kremli kujuteldavaid agente. Kirjutasin seda kümme aastat, aastatel 2011-2021 ja see ilmus 2022. aastal Portugalis.
Minu raamatus läheb süütu portugallane Joao Eestisse ja satub vanglasse, süüdistatuna selles, et ta on üks järjekordne Kremli agent. Sest ta tutvus Pronksiöö ajal Tallinnas mõne venelasega ja sai nendega sõpradeks.
Minu raamatut kritiseeriti, arvustaja ütles - kujutate ette -, et ma peaksin oma kodakondsusest ilma jääma, kuna kujutan Eestit nii halvas valguses. Sest mu raamat on liiga venemeelne.
Huvitaval kombel pole Venemaa aga minu raamatu vastu mitte mingisugust huvi tundnud.
Ja täna avan ma ajalehe ja näen, et nüüd on mind tembeldatud ka Kremli agendiks. Mille põhjal, küsite. Minu Facebooki sõprade põhjal. Elu jäljendab kunsti – Joao tembeldati minu raamatus ka tema sõprade põhjal Kremli agendiks. Teil on paar vene sõpra – olete Kremli agent. See on praegu reaalsus Eestis.
Tegelikult on see agentide jaht mind nii ära hirmutanud, et ma pole pärast Ukraina sõja algust julgenud kohtuda ühegi oma venelasest sõbraga. Sest siis jaht agentide järele tõeliselt hoogustus. Ütlesin ühele oma vene sõbrale, et ma ei saa teda aidata, mille pärast mul on sügavalt häbi, sest kartsin nii väga, et mind tembeldatakse seepärast Kremli agendiks.
Ja ikkagi avastan ma, et mind on tembeldatud Kremli agendiks. Sest kunagi suhtlesin osade venelastega. Kunagi ammu.
Täna ma soovin, et mul oleks olnud rohkem julgust. Sest kui mingis riigis hakkab võimust võtma sõjapsühhoos, kui hakatakse jahtima riigivaenlasi, pole vahet, mida sa teed. Võid olla täiesti süütu, nagu Joao, ja sind tembeldatakse ikkagi agendiks.
Miks? Sest keegi arvab, et sa oled agent. Ja sellest piisab.
Pildil Kremli agent Lissabonis, Comercio väljakul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar