Kas sotsid=IRL?

Väljavõte Delfi veebist.

Päris põnev on lugeda endise rahandusministri Aivar Sõerdi kirjutist sotside, aga ka IRLi katteta valmislubaduste kohta, millele reageeris vihaselt IRLi juht Mart Laar, kelle teadmised majandusest piirdusid mõni aeg tagasi likviidsuse likvideerimisega, ent kes on hea õppija ning teinud omale põhitõed selgeks. Samas jäi Laari jutust arusaamatuks, kus ikkagi võetakse raha tasuta kõrghariduseks ning emapensioniks. On selge, et need luksused on kättesaadavad väga rikastele riikidele, ja paradoksaalsel kombel enamik neist rikastest riikidest ei kuulu Euroopa Liitu ega eurotsooni, nagu Šveits või Liechtenstein. Kui Mart Laar räägib madalatest maksudest, siis on seegi kergelt õhust võetud lootus, sest ise ta on valitsuserakonna juhina viimasel ajal makse tõstnud, aidates sellega kaasa tööpuuduse kasvule ning kõigi võimalike valimislubaduste täitmise väga kaugesse tulevikku lükkumisele. Tõsi on see, et praeguses olukorras on poliitikute poolt vastutustundetu anda rahajagamist võimaldavaid lubadusi, sest raha lihtsalt ei ole. Mis on suur erinevus võrreldes veel mõne aasta taguse ajaga, kus räägiti sellest, et raha on küll, tuleb see vaid üles leida. Raha ülekülluse keskkonnast ollakse jõudnud suure rahapuuduse keskkonda. Mängukeskkond on sootuks erinev, reeglid siiski samad, neist peamine eelarvetasakaalu säilitamine, mittele viitas ka Aivar Sõerd.

Kui lugeda välisajakirjandust, näiteks viimast Economisti, siis võib arvata, et lähiajal kujuneb riikide jaoks võtmeteguriks, kui efektiivselt suudetakse raha kokku hoida, ehk siis kärpida. Samuti liigutakse Euroopa Liidus ühtse rahanduspoliitika suunas, mis tähendab ka ühtlustatud maksusüsteemi. Selline olukord aitab efektiivsemalt vältida ühtede või teiste riikide ebaõnnestumist ning vajadusel toetada hättasattunuid. Eesti jaoks tähendab see üha väiksemat mänguruumi maksudega, need pigem tõusevad, ning üha suuremaid jõupingutusi eelarve tasakaalus hoidmiseks. Kui Saksamaa ja teised rikkad ELi riigid Eestit abisatama ei tõtta, mida nad tõenäoliselt ei tee, sest neil on palju muret teistegagi, siis tuleb tasuta lõunatest, ehk kõiksugu mitmekordistatud lapsetoetustest ning tasuta kooliharidusest suu puhtaks pühkida. Pigem vastupidi, Eestil tuleb oma osaga kinni maksta ka Iirimaa, Kreeka ja teiste ebaõnnestujate võlgu. Tere tulemast Euroopa Liitu! Kui Mart Laar tahtnuks eesti rahva arvukust prioriteediks seada, siis oleks tulnud oma valikuid enne 2004. aastat hoolsamalt kaaluda. Samas, kas see on tragöödia, kui eestlasi jääb vähemaks, aga nad on haritumad ja jõukamad, näiteks välismaal õppides ja töötades. Juba Jakob Hurt oli sunnitud tunnistama, et eesti rahvas ei saa suureks arvult, küll võib seda teha vaimult, ehk hariduse poolest.