Sami Lotila veerg: Tere Egiptus! Vabandust… Tere Eesti!

Sami Lotila

Teate, käisin üle pika aja Viimsis. Seisin bussipeatuses, Tallinna bussi oodates, ja vaatasin ringi. Enamus majadest olid vanad ja räpased, kui mitte täielikult lagunenud, ja teed täis auke. Ümberringi tühermaad. Tundus, et Viimsi ainus äritegevus on peatuse vastas olev nõukaaegu meenutav autoparkla. „Nalja teed või?” pidin ma küsima, kui keegi ütles mulle, et Viimsi on ju Eesti kõige jõukam omavalitsus!

Kas see pole traagiline: eestlaste kõige tähtsam väärtus, ainus asi mis eestlasi erutab, on raha ja mateeria kogumine – aga isegi kõige jõukamas omavalitsuses elatakse viletsuses ja apaatias!

Aga, eestlased, armsad eestlased, ma sugugi ei vihka teid, vaid armastan! Armastan nii palju, et kirjutasin teile isegi luuletuse!

Palun:

Meie, eestlased, pole sugugi Euroopa aremad, vaid igas mõttes parimad!
Ei häiri meid mingid elukad, kes arvavad, et meil on räpased alukad!
Õhtuti joome me palju viina, ja unistame, et Eestist saab jõukas nagu Hiina!
Eestit võiks juhtida Jörg Heider, see poleks küll üldse veider!
Mis pisikest ta seal metsas nägi, see oli vist Eesti tankivägi!
Ei, ma, Sami, pole mingi haisukott, mul on kodus isegi vetsupott! 

Must äri kakapaberiga

Teate, eestlased, minu pepule kõlbab ainult kõige parem. Räägin tualettpaberist, mõistagi. See peab olema väga tugev, aga ka pehme nagu põrsa põsed! Kui pasapaber pole piisavalt kvaliteetne, tekib urruauku igasuguseid haavandeid ja põletikke, või isegi hemorroid.

Olingi pehmelt öeldes šokeeritud, kui sain teada, et paljudes Tallinna koolides pole üldse mingit tualettpaberit. Peale potil kükitamist pühivad õpilased oma tagaluuki ajalehtedesse või oma varrukasse − või ei pühi üldse mitte kuhugi.

Kes oleks osanud arvata 10 või 20 aastat tagasi, et aastal 2011 on isegi vetsupaber Eestis luksus? Et õpilased peavad võtma kooli kaasa oma paberi. Eestlasi teades olen täitsa kindel, et koolides juba käib must äri täie hooga: peldikute uste juures hangeldatakse paberiga, pabertükikesi müüakse hiigelsuurte hindadega, vaeste laste häda kasutatakse ära süüdimatult.

Olukord Eesti koolides on kakane, ja mitte ainult Tallinnas. Aga sitta ei upu ainult Eesti koolid, vaid terve Eesti riik!

Räägin lähemalt, loe edasi.  

Eestlasest tehti fakiir

Soome on rikas riik, Eesti mitte – miks siis võrrelda Soomet Eestiga? Eesti ju on Soomest maas 40-50 aastat, ja jääb kogu aeg üha rohkem. Minu hinnangul Eesti on hetkel samal arengutasemel kui Soome oli aastal 1964. Armastuse suveni, seksuaalrevolutsioonini, on neli aastat.

Elukvaliteet on paljudel Eesti inimestel jaburam kui Tallinna loomaaia elanikel. Loomaaia põtradele on tagatud toit ja soojus, aga tuhandetest Eesti töötutest ja haigetest on sunniviisil tehtud tõelised fakiirid: nad peavad tulema toime ilma igasuguse sissetulekuta.

Olen nõus, polekski mõtet võrrelda Eestit Soomega, kui Eesti poleks teatud poliitikute fantaasiates Põhjamaa. Kuidagi tuleb meelde, et paljudel lollidel on hea kujutlusvõime. Eesti poliitikute järgi hinnad kerkivad Eestis välkkiirusel selle tõttu, et „Euroopa turul pole piisavalt konkurentsi”. Nüüd pean ma naerma kõva häälega! Soomes hinnad ei kerki üleliia, sest Soomes nii tarbijad kui ka tarbijakaitse on kriitilised, aga ka julged ja tegusad.

Eesti võimuklikile, huntale, nomenklatuurile on riigi majandamine nagu mingi lauamäng, põnev võitlus, eksperiment. Nad ei saa aru või ei taha uskuda, et selle mängu tagajärjeks on tuhanded nälgivad lapsed, purunenud perekonnad ja odava aknapesuvedelikuga ennast surnuks joonud „teise Eesti” tegelased.

Paljud Eesti esindajad on uhked selle üle, et Eesti riigivõlg on peaaegu sama väike kui Venemaal – ehk riigis, mille Eesti on ilmselgelt võtnud eeskujuks ka riigi majandamises. Sellest Eesti „majandusspetsialistid” seevastu ei räägi, et Eesti kodanike võlakoormus kasvab hetkel kiiremini kui üheski teises Euroopa riigis.

Miks? 

„Andekale pole Eestis midagi”

Võlgu elamine ongi Eestis mõistlik, sest siinmail raha ja ka võlg kaotab oma väärtuse kõige kiiremini. Mis mõtet on säästa, kui inflatsioon sööb kohe ära kõik raha, ja sellest ei piisagi?

Nagu Soome roheliste ärgas nädalaleht Vihreä Lanka kirjutas hiljuti: mujal maailmas on riik oma kodanike jaoks, aga Eestis vist kodanik riigi jaoks.

Samas artiklis ütleb Tallinnas töötav välisprofessor: „Kui soovid leida head eestlasest programmeerijat, otsi Stockholmist. Kui soovid leida head eestlasest pankurit, otsi Londonist.

Varem põgeneti Eestist ära seetõttu, et siin polnud tööd, aga nüüd põgenetakse selle tõttu, et siin pole andekale inimesele enam mitte midagi!”  

Soomes tulumaks väiksem!

Paljud Eesti hinnad on võrdsed Soome hindadega, või isegi kõrgemad, aga keskmine palk on Soomes neljakordne. Aga kuidas on maksudega – Soomes ju on progressiivne ehk astmeline tulumaks?

Võrdleme 10 000 euri ehk umbes 160 000 krooni aastapalka: Eestis makstakse selle raha pealt tulumaksu 21 protsenti aga Soomes… ainult 11 protsenti!

Progressiivse tulumaksu kehtestamisest võidaks Eestis keskklass ja madalapalgalised. Raha jääks kätte praegusest rohkem, ja seda jätkuks rohkem ka riigikassasse ehk koolidele, teede ehitamisse, lastekodudele. Pisike rikaste kiht seevastu kaotaks – see sama kiht, mis sponseerib Eesti erakondi ja praktiliselt maksab oma soosikuid, või iseendid Riigikokku.

Saadikukohtadega kauplemine on Eestis erakordselt lihtne, sest kodanikud saavad valida parteisid ja mitte üksikuid kandidaate. Kas Eesti ühiskond tõesti on valmis selle valimiskorra jaoks?

Nagu teame, Eesti poliitikud ei võitle üksteise vastu mingite ideoloogiate või muude abstraktsete asjade nimel. Nad võitlevad oma töö, tuleviku ja rahalise seisu eest. Eestis on ju kombeks, et võimule saanud erakonnad löövad Ameerika stiilis platsi puhtaks. Tööd antakse omadele, ükskõik kui lollid nad on, ja ülejäänutele lüüakse jalajälg persse!

Pole erakordne, et kopsakat palka ja muid hüvesid aastaid nautinud juhtivametnik jääb paugu pealt töötuks, kel pole lootustki leida uut vastavat töökohta, või üldse mingit tööd. Teekond rikkurist prükkarini on Eestimaal imelühike.  

Mäss sauna laval

Aga raha, neetud raha, see on teema, millest Eestis ei saa üle ja mööda mitte kuidagi. Eesti siirdus euroajastusse – palju õnne! Mis tunne võib see olla, kui Jumalat ja Venemaad pelgav tubli Mihkel või Kulli rabab terve kuu aja tõsiselt tööd ja märkab üks hommik, et selle rabamise eest on teeninud ta palka tühised paarsada eurot?

Kas eestlane hakkab juba mässama? Isegi see uhkeldajate punt, kes kükitab hommikuti Tartu Aura keskuse meeste sauna laval püksid jalas? Neil on ju ka midagi muud varjata Euroopa ees kui oma till: oma imeväike töötasu!

Armsad eestlased, ma tõesti väga armastan teid!