Kellel on heaoluühiskonnas hea olla?

Viimasel ajal räägitakse palju nn heaoluühiskonnast ja sellest, et Eesti on teel heaoluühiskonda. Eesti jaoks on heaoluühiskonna mudeliks Soome, kus justkui kõigi eest hoolitsetakse ja kus on seetõttu parem elada.

Heaoluühiskonna kirjeldus meenutab laias laastus nõuka aega. Ka see oli klassikalises mõistes heaoluühiskond ehk selline ühiskonnakorraldus, kuhu Soome, Rootsi, Jaapan ja paljud teised nö arenenud riigid on teel. Kus siis esiteks jagatakse kõik hüved kõigi vahel võimalikult võrdselt ning hoolitsetakse nii vanade kui väetite eest. Eestlase jaoks tähendab see teatavat äratundmist, tunnet, et ma olen seal olnud, kõike seda näinud. Nõuka ajal, mida palju kirutakse, oli see kõik olemas: kõigi jaoks tasuta ja garanteeritud meditsiiniabi, garanteeritud töö, garanteeritud sotsiaalsed tagatised, meeste ja naiste võrdsed sissetulekud ning tagatipuks ka muretu elu pensionipõlves. Ent juhtus üks täbar asi: selline ühiskonnakorraldus varises kokku.

Mis juhtus pärast sellise süsteemi kokkuvarisemist? Kogu senine nn heaoluühiskond heideti üle parda. Kas inimesed olid sellest õnnetumad? Kaugel sellest. Tükk aega ei rääkinud enam keegi tasuta meditsiiniabist, garanteeritud tööst, meeste ja naiste võrdsest palgast ega muretust elust pensionipõlves. Liiga lähedal oli veel kõik see "hea" ja mis sellega kaasas käis.

Mis sellega siis kaasas käis? Kuivõrd palgad olid enam-vähem võrdsed, siis ei viitsinud keegi eriti tööd teha, kuna olenemata sellest, mida või palju sa tegid, said ikka samapalju. Pigem visati töö ajal ja töö tegemise asemel viina või mängiti kaarte. Arstiabi oli küll kõigile tasuta, aga ka see ei kõlvanud, sest arstid muutusid sellises süsteemis laisaks ja ei viitsinud pingutada. Kokkuvõttes nautis igaüks oma mugavat äraolemist "kuidagimoodi". Lõpuks muutus pinge puudumine elus paljudele häirivaks. Tunnustatud professorid polnud nõus, et saavad samapalju palka kui keevitajad, ja, lõhkusid selle süsteemi ära. Mis oli tulemus? Mõni professor sai sadu või isegi tuhandeid kordi rohkem palka kui keevitajad, ülejäänute palk on isegi väiksem kui keevitajatel, nii et paljud endised professorid töötavad kui mitte keevitajatena, siis vähemalt müüjatena.

Parem pole lugu pensionäridega. Kõigile tagatud korralik pension muutis inimesed laisaks ning paljud elasid ja töötasid vaid selle nimel, et pensionile jääda. Et alles siis, kui lapsed suured ja pension käes, algab tõeline elu. Aga kas hakkas? Suur osa inimestest ei osanud pensionile jäädes oma eluga midagi peale hakata. Paljud kukkusid senisest veel rohkem jooma. Tööd, mis inimesi innustas, enam polnud, paljude jaoks kadus elu mõte ning nõnda asuti vaikselt surma ootama.

Võib arvata, et õnnelik elu oli noortel, kel oli tagatud tasuta haridus, koolitoit ja tulevane töökoht ning eluase. Aga kas noored olid õnnelikud? Tundub jällegi et mitte, kui paljud neist igatsesid minna õnne otsima Läände, kus tol ajal puudus enamik sotsiaalsetest garantiidest. Piltlikult öeldes, noored ei hoolinud mingist ravi- ega tervisekindlustusest, olid valmis end vabal turul proovile panema. Väiksel osal läks väga hästi, nad jõudsid elus kaugele, enamik tol ajal Läände läinutest on saba jalge vahel vaikselt tagasi tulnud. Ja hakanud taas rääkima heaoluühiskonnast, mille eest nad kunagi põgenesid.

Enamik maailmas tänapäeval kasutusele võetud uuenduslikest ideedest ja ettevõtmistest on sündinud põlve otsas kuskil garaažis kesistes oludes, kaugel heaoluühiskonna "viljastavatest" tingimustest. Microsofti looja Bill Gates, kaasaja IT-maailma guru, kellele paljud täna alt üles vaatavad ja kes samas ülikooli üldse pooleli jättis, on öelnud, et Microsofti loomine oleks USAs täna sealset nn heaoluühiskonda ning sellega kaasnevat maksukoormust ja regulatsiooni arvestades võimatu. Kui pole uuenduslikke ideid, kaldub ühiskond stagnatsiooni, mis jälle kellelegi ei meeldi.

Kellel siis ikka on heaoluühiskonnas hea olla?