Rahvuslikud meeleolud võtavad Eestilt iseseisvuse

IRLi "oma" idarahaskandaal näitas, et ka kõige aatelisemad (või täpsemalt need, kes kõige kõvemini karjuvad, et nad on kõige aatelisemad) poliitikud, et ka kõige äraostmatumad on äraostetavad. Teiselt poolt viivad majanduskriisi tingimustes tugevnevad rahvuslikud meeleolud nii Eestis kui kogu Euroopas lõpuks Eesti iseseisvuse kadumiseni. Võib küsida, et kuidas, sest räägitakse ju, et kui end piisavalt hästi kaitsta, kui taguda kõvasti vastu rinda ja hoida rahvuslikku moraali kõrgel, kui panustada piisavalt kaitsekulutustesse, kui ollakse liitunud ELi ja NATOga, siis suudetakse vaenlasele vastu seista. Silmas on peetud siin ainsat arvestatavat Eesti välisvaenlast - Venemaad.

Üks asi tehkem siin endale selgeks: sõjalise konflikti korral pole Eesti mitte ühelgi juhul võimeline venelasele vastu seisma, isegi kui kaitsekulutused moodustaks 2% asemel 98% Eesti eelarvekuludest. Piltlikult öeldes sõltub Eesti iseseisvus Kremli tahtest: kui Vene võim tahab, et Eesti on iseseisev, siis ta on, kui ei taha, siis pole. Seda on ehk piinlik tunnistada, aga Eesti on iseseisev venelaste armust. 

Kui iseseisev Eesti muutub venelastele piisavalt tülikaks, mis võib juhtuda rahvuslike meeleolude kasvuga, siis neelab Venemaa lihtsalt Eesti alla. Selleks pole isegi vaja alustada suurt sõjategevust, piisab lihtsalt sellest, kui teha suu lahti, ja Eesti jookseb ise sisse. Amps, ja valmis! Selleks on Eestis maksumaksja raha eest ka eeltöö ära tehtud: kohaliku vene kogukonnaga suhted rikutud ning noored eesti mehed maalt minema kupatatud. 

Võib küsida, et kuis siis nii?! Eestil on ju oma kaitsevägi, mida on aastaid koolitatud, lisaks muu nn võimekus. Soome ju suutis Talvesõjas venelasele vastu panna. Ollakse nõus sellega, et Eesti ala mõne tunniga ära võetakse, ent siis tuleb Eesti sõjaväel metsas vaid niikaua vastu pidada, kuni tulevad NATO ja ELi (?) väed Eestit vabastama! Mnjahh. Huvitav, kas Eesti sõjaväe juhid ise ka seda muinasjuttu usuvad? Nagu näitab ajalugu ja ka praegune aeg, pole ükski maailma suurriik valmis Venemaaga suhteid ära rikkuma. Seda näitas ilmekalt Gruusia konflikt Venemaaga. Gruusia panustab Eestist kordades rohkem kaitsekulutustele, ta on Eestist sõjaliselt mitu korda võimsam. Mis aga juhtus? Pärast konflikti Venemaaga jäi Gruusia paari päevaga ilma suurest osast oma relvastusest ja territooriumist ning mitte ükski Lääne suurriik ei teinud sellest väljagi. Vastupidi, Saksamaa jätkas NordStreami rajamist, Prantsusmaa näitas oma lojaalsust sõjalaevade müügiga (vaenlasele!!!), USA kasutas vilkalt Vene sõjaväebaase Afganistani sõjas. Gruusia aga kaotas pikaks ajaks võimaluse liituda nii NATO kui Euroopa Liiduga. Selle eest, et julges Venemaale sõjaliselt vastu astuda!!! Muuseas, pärast Gruusia konflikti selgus, et NATOl pole Eesti jaoks isegi mitte kaitseplaanigi, muust rääkimata.

Väidetakse, et USA tuli paarkümmend aastat tagasi Kuveidile appi, kui Iraak Kuveiti ründas. Ok, aga kas Iraak on Venemaa? Kui see nii oleks, saatnuks USA juba aastakümneid tagasi oma väed Venemaad vallutama. Iga mõtlev inimene saab aru, miks seda ei tehtud. Venemaa vastu ei julgenud minna isegi Hiina (!!!), vaatamata sellele, et Hiina võimekus inimjõus on kordades suurem kui ameeriklastel ning mitu miljonit korda suurem kui Eestil.

Eesti juhid peaks aru saama, et NATOs jms programmides osalemist on vaja selleks, et saada Eestist maailma eri paigus toimuvateks sõjalisteks konfliktideks odavat kahuriliha, võimalik et ka poliitilist toetust. Näiteks Iraagi sõjas oli Eesti Albaania kõrval kogu maailmas üks vähestest kindlatest USA toetajatest, mistõttu George W. Bush külastas Tirana kõrval ka Tallinna. Kui sellist toetust saadakse pelgalt lubaduste eest Eestile sõja korral appi tulla, siis on see väga hästi saadud. Tasub jällegi meenutada, et sel ajal polnud NATOl olemas Eesti kaitseplaanigi. Suure osa ameeriklaste jaoks on Eesti tänaseni "Russia". Ameeriklased loobusid Eesti iseseisvusest venelaste kasuks ilma probleemideta ka pärast II ilmasõda, Rootsi ja Soome andsid sinna pagenud eestlased venelastele välja.

Nüüd tagasi rahvuslike meeleolude juurde. Nagu ajaloost teada ja nagu näitab ka praegune aeg, suurenevad majanduskriisi tingimustes rahvuslikud meeleolud. See on ka loomulik: kriisiolukorras mõtleb iga inimene rohkem enda peale ning vähem teiste abistamisele. Eestis, kus rahvuslus on au sees ja enda peale mõtlemise aabits "Rehepapp" on suisa rahvuslik uhkus, on praeguses kriisiolukorras läinud vägagi "edukalt", näiteks suutis rehepapi kombel käitunud riik kärpida täpselt niipalju kui vaja. Kuigi rahvas ägiseb koomas, on pealtnäha kõik ok. Sõdades, orjuses, küüditamistes ja karmis totalitaarses režiimis karastunud eestlane tõmbas kuulekalt selja küüru. Nüüd oodatakse samasuguseid kärpeid ka teistelt Euroopa riikidelt, aga nagu Kreeka kogemus näitab, on seda vaba ühiskonnaga harjunud rahva puhul pagana raske saavutada. Seetõttu on löögi alla sattunud Euroopa ühisraha euro.

Küll aga tähendab kriis rehepapluse levikut kogu Euroopas. Võtkem kasvõi põllumajandustoetused, mis vaatamata lubadustele jäeti ELi uute tulijate jaoks mitu korda väiksemateks kui vanadel. See näitab "uut" mõtlemist ka Euroopas, kus üha rohkem tegeletakse oma ninaesise kindlustamisega ja vähem teiste abistamise-järeleaitamisega. Olgem ausad, olukorras, kus hea eluga harjunud sakslase jaoks on praegu tähtis iga eurosent, ei pandaks Eesti allaneelamist isegi tähele. Venelasi küll kirutakse, aga samas ollakse valmis venelaste varbaid lakkuma, et saada sealt mõned toetuse-dollarid hinge vaakuva euroraha tarbeks. Kas sakslane oleks nõus loobuma oma rahast Eesti vabaduse nimel? Nalja teete! Eesti "liitumist" Venemaaga võidakse suisa vaadata kui kergendust kogu eurotsooni jaoks, kui arvestada, kuidas Venemaa WTO-kõnelused jõudsid õnneliku lõpuni vaatamata Gruusia tungivale vastuseisule. Gruusiast sõideti lihtsalt üle. Sama juhtub pisikese Eestiga, eriti kui arvestada, et euro tulevikust sõltub ka USA majanduse käikäik.

Rahvuslikud meeleolud Euroopas ei jää omakorda märkamata Venemaal. Piisab sellest, kui seal saab võitu hirm teise ilmasõja koleduste ees ning neile meenub, kuidas Eestis eemaldati pronkssõdur. Piisab sellest, kui Venemaal pääsevad võimu juurde tegelased, kes näevad oma probleemide "lahendust" territooriumi suurendamises, nii nagu nägi seda Peeter I. Venelased teavad seda vägagi hästi, et Eesti on vaba vaid nende armust ning kui Venemaal tulevad võimule rahvuslikult meelestatud tegelased, kes soovivad "omadele" appi tulla, siis neelatakse väike Eesti lihtsalt alla. Kui rahvusvahelisel areenil on venelasest selleks ajaks veel lisaks paras tont maalitud, siis pole ka venelastel võimaliku suhete rikkumise pärast sooja ega külma.

Juba praegu sajatab Vene peaminister ja järgmine president Putin ameeriklasi, et nood sekkuvad Vene poliitikasse. Venemaa on suurendamas oma mõjuvõimu kõigis endistes NLiidu riikides ja Putin räägib üha valjemini, et NLiidu lagunemine oli viga. Putin on poliitik ja ei räägi selliseid jutte niisama suusoojaks: neil juttudel on Venemaal üha suurem toetuspind. Sealt edasi on vaid kukesamm Eesti ülevõtmiseni, mis võib juhtuda isegi ELi, USA ja Venemaa omavahelise kokkuleppe "sõbralikus õhkkonnas". Kui siia lisada veel Eesti oma rahvuslased, kes on nõus isamaa kaitsmise sildi all selle iseseisvuse raha vastu vahetama, nagu see juhtus väidetavalt ka 1939. aastal, siis pole ime, kui Eesti oma üürikesest iseseisvusest taas ilma jääb.