Kas valitsus langes pronkssõdurit eemaldades Vene provokatsiooni ohvriks?

Seni on valitsus püüdnud seletada pronkssõduri kiiret eemaldamist sellega, et kui asjaga oleks oodatud 9. maini, siis oleks tekkinud suured rahutused. Kohalikud venelased on selle peale kehitanud lihtsalt õlgu, sest 9. mail on pronkssõduri juures igal aastal olnud miiting ja sellest polnud suuremat häda sündinud. On avaldatud arvamust, et kui sammas oleks eemaldatud suvel peale 9. maid, poleks keegi seda suvepuhkuste ajal tähelegi pannud. Pigem ajas rahva välja samba eemaldamine vahetult enne 9. maid.

Sündmused asetuvad enamasti konteksti ajalises perspektiivis. Kui nüüd on selgunud, et pronkssõduri eemaldamise ohuhinnangut (ja sellega seotud valitsuse nn jutupunkte) aitas koostada Venemaa heaks töötanud Kapo ametnik Aleksei Dressen, siis pole vaja imestada, miks hinnanguga mööda pandi. Kui oleks ohtu õieti hinnatud, poleks lastud asjal mäsuni minna. Mäsu oli Eesti poliitilise eliidi jaoks selge kaotus, mis läks maksumaksjale maksma 50 miljonit krooni ja raskendas ettevõtjate tegevust. Ühtlasi sai Venemaa võimaluse destabiliseerida olukorda Eestis ja hea ettekäände suhete nõrgestamiseks. Võib niisiis öelda, et Valitsus neelas Kremlist ette antud ja Dresseni vahendatud sööda alla. Seejuures mängis Vene pool nii osavalt, et Eesti juhtidele jäi mulje, et nad on võitnud. Täpselt samamoodi võeti Eesti ja teiste Balti riikide juhid kahvlisse 1939. aastal nn baaside lepinguga, mida kohalikud juhid esialgu kiitsid, avades vabatahtlikult väravad Vene okupatsioonivägedele.

Tekib küsimus, kuidas ei suudetud märgata seda, et prokssõduri eemaldamise päevaks oli Eestisse saabunud hulgaliselt võõrriigi kodanikke, Naši komissare, kes väidetavalt mäsu õhutasid ja siis sündmuskohalt kadusid. Isegi piltidelt on näha tegelikke organisaatoreid, keda võimud pole suutnud tabada. Kohtu ette veeti isikud, kes olid sammast aastaid kaitsnud, kõigile juba varasemast teada ja kes püüdsid samba juurde kogunenud rahvahulka pigem vaos hoida. Küllap said sellest ka uurimisorganid lõpuks aru, sest vastasel korral oleks nn pronksinelik süüdi mõistetud. Näiteks ütles üks kohtupinki veetud pronkssõduri kaitsjatest Maksim Reva, et miiting läks käest ära, kui mingil hetkel ilmusid rahva sekka lühikeste soengutega mehed, kel olid spordikotid munakive täis ka kes hakksaid neid politseinike pihta loopima. Reva oli arvamusel, et need olid Eesti valitsuse poolt vanglast lahti lastud kriminaalid, kuna Reva olid veendunud, et Eesti valitsus provotseeris ise mäsu, et oma võimu kindlustada.

Kuivõrd pronkssõduri eemaldamise ohuhinnangut aitas koostada Vene agent, pole võimatu, et 9. maiks ennustatud rahutused olid üles blufitud, mille ainus eesmärk oli ajada Eesti valitsus paanikasse ning panna nad samba eemaldamisega kiirustama ja tegema sellega seoses võimalikke vigu. Kiirustamine omakorda viis rahutusteni, mida aitasid õhutada Eestisse saabunud Kremli käsilased. Sellise asja eesmärk sai kindlasti olla ainult poliitilise olukorra destabiliseerimine Eestis, mis ka õnnestus, sest seni suhteliselt hästi omavahel läbi saanud eesti ja vene kogukond aeti omavahel korralikult tülli. Eestlaste kõrval on Eestist välismaale lahkunud paljud venelased, kes pettusid Eesti elus just pronksiöö sündmuste pärast. Paljud olid olnud Eesti patrioodid, isegi eesti nimed võtnud ja keele selgeks õppinud, hankinud Eesti kodakondsuse. Eesti jaoks on nende lahkumine suur kaotus.