Eestis on üha ohtlikum elada ja mitte seetõttu, et siin oleks suur kuritegevus. Kaugel sellest, kuritegevus nagu tapmised on võrreldes 1990ndate algusega märgatavalt vähenenud, kuigi Tallinna tänaval võib ka täna kergesti peksa saada. Küsimus on hoopis muus: nimelt on Eestist saanud järjekordse külma sõja, või õigemini selle eriliselt paranoilise vormi tallermaa. Kes veel aru pole saanud: juba mitu aastat on Lääne ja Venemaa vahel arenemas külm sõda, kus Euroopa Liit, eriti selle lõunapoolsemad osariigid püüavad ajada neutraalsemat poliitikat, ent Saksamaast põhja poole on riigid Venemaaga sõjajalal. Paraku on sellesse sõtta tõmmatud ka väike Eesti, kus käib tõsine nõiajaht mitte ainult neile, kes Venemaad kiidavad, vaid ka neile, kes Eesti valitsust kritiseerivad.
Miks ma sellest kirjutan: ametlikult sellist paranoilist olukorda keegi ei kinnita ja seda justkui ei eksisteeri, mis annab justkui märku, et kõik on lubatud. Samas need, kes juhuslikult libastuvad, võivad sattuda trellide taha. Näiteks võib saada saatuslikuks mitte ainult jutuajamine mõne vene keelt rääkiva kodanikuga, vaid lausa mõne vene keelt rääkiva kodaniku sõbraga. Kui venelaselt või vene keelt rääkivalt kodanikult aga juhtumisi raha vastu võtad, siis oled suure tõenäosusega juba riigireetur. Olukord on sarnane 1950ndate aastate USAga, kus valitses paranoiline meeleolu (mida selle paranoia ühe viljeleja, senaator Joseph McCarthy järgi kutsutakse McCarthyism-iks), kus iga venelaste või ida-bloki riikidega vähegi suhtlev ameerika kodanik langes kahtluse alla. Sel ajal jälgis ja jälitas Edgar Hooveri juhitud FBI tuhandeid ameeriklasi, FBI kaastöötajate arv mitmekordistus. Erilise tähelepanu all olid riigiametnikud, kooliõpetajad ja ametiühinguaktivistid. Koostati riigi vaenlaste mustad nimekirjad, kuhu kuulus näiteks filminäitlejaid, kel keelati USA filmides osalemine. Süüdistused esitati juba õhkõrna kahtluse puhul ning 10-12 tuhat inimest jäid seetõttu ilma oma karjäärist, sajad inimesed pandi vangi. Hiljem kohtuliku menetluse järel ei leidnud enamik süüdistusi kinnitust, aga inimeste elud olid rikutud. Jälitamismaania oli muide ka põhjus, miks praegust president Toomas Hendrik Ilvest ei võetud tööle Ameerika Häälde: tal olid koolipõlves vasakpoolsed vaated ja see oli piisav põhjus, et sind ei saanud enam usaldada ning sind ei võetud enam teatud ametitesse. Täna McCarthy üle USAs naerdakse, aga aastakümneid tagasi võeti asja väga tõsiselt ning arvatavate kommude väljajuurimine käis sama kompromissitult nagu vene-vastane võitlus tänases Eestis.
USAs kestis paranoiline ajastu kümmekond aastat ning võib arvata, et sama kaua kestab asi ka Eestis, kuni seegi lasteahaigus saab läbi põetud. Kuivõrd praegu on paranoia Eestis saavutanud erilised pöörded, kus Kapo aastaraamatu ilmumine on riigis aasta tähtsündmus, ilmuvad riigivaenlaste nimekirjad ning üks Venemaa kaastöötaja paljastatakse teise järel, on Eestis elamine lähiaastatel väga riskantne. Karta ei tule mitte sõda Venemaaga, millega valitsus rahvast ähvardab ja hirmutab, vaid juhuslikku libastumist suhetes venelaste või Venemaaga. Kuivõrd venelasi elab Eestis palju ja Venemaa on naaber, siis võib süüdistus tulla väga ruttu ning kogu elu on rikutud. Eestis elades tuleb seda silmas pidada ning lähemad kümmekond aastat hoiduda võimalikest kontaktidest venelaste või nende sõpradega. Kel see võimalik, on kõige kasulikum mõneks aastaks emigreeruda, kuni hullumeelne aeg läbi saab.
Hetkel on veel eriti karm periood, sest tagakiusamine ei puuduta ainult Vene sõpru, vaid kõiki, kes ei taha või ei suuda vait olla ja kelle arvamus valitsuse ametlikust liinist erineb. Näiteks oli Eestis pidevalt oma väljaütlemiste pärast pahandusi teisitimõtlejal Tiit Madissonil, pärast Hispaaniasse kolimist külastavad teda vaid ajakirjanikud, mitte aga Kapo nuhid. Ka näiteks NLiidust, kus režiim kiusas taga teisitimõtlejaid-dissidente, põgenesid paljud läände ning said seal vabalt oma mõtteid ja teoseid avaldada.
Neile, kes otsustavad Eestisse jääda, on soovitus olla poliitilistel teemadel vait, või kui on vaja rääkida, siis nüüd on turvaline kiruda Vene valitsust ning kritiseerida venelastele kaasaelajaid nagu Savisaart.
6 kommentaari:
Sõnavabadusest ja õigusriigist.
KAPO sõimab hetkel, et Kõlvart on see ja too, jättes enda sõimus mulje, et tegemist on riigireeturiga. Ka mulle ei pruugi tema poliitilised vaated meeldida, samas kas arvamusvabadus on nüüdseks Eestist kadunud?
Palun Sinu kommentaari asjaolule miks inimene ei või kasutada Eesti Vabariigi Põhiseaduses sätestatud õiguseid. PS § 37 sätestab: Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.
Põhikooli ja gümnaasiumiseadus sätestab samas, § 21 lg 3 teine lause: Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel.
Seega küsimus: Kas KAPO tõesti ei tunne Eesti seaduseid või on tegemist Poliitilise politseiga?
Jah, me võime olla nõus või mitte nõus selliste keele valikutega, samas kui seadus annab mingitele isikutele ÕIGUSE valikule, siis õiguse kasutamist võrdsustada riigireetmisega on ikka liiast küll. ÕIGUSRIIGIS nii ei tehta.
Seega küsimus Sulle - kas PS kehtib vaid osadele kodanikele ja elanikele? Eesti seadused lubavad üheselt muukeelset haridust. Miks on nii, et kui KE inimene (mis siis, et mõnedele ebasümpaatsete vaadetega) kasutab enda Põhiseaduslikke õiguseid on see taunitav aga elamisloa eest vastutavad ministrid on siiani pukis ja Raudset/Stelmachi KAPO enda aastaraamatus ei sõima???
Mull tundub samuti, et riik tüürib aina hoogsamalt Pätsu autoritaarse ning vaikiva ajastu suunas . See pole veel päris ENSV, kuid hakkab aina rohkem minema seda nägu.
Paranoiline vaenlaseotsimine käib täie hooga. Massimeedia valab Venemaa ja ka Eestis elavad venelased üle nii räige solgiga, mille üle ka kõige marutõbisemad külma sõja propagandistid oleks uhked. Uudisedki on kallutatud ja opositsiooni väljalülitamine meediaruumist käib täie hooga.
Kommentaariumides soositakse primitiivset ja solvavat sõimu, mida produtseerivad ilmselt rohkesti teismelised, kes on ajupesule kõige vastuvõtlikumad ja kellele see pakub palju nalja.
Rahulikkusele, teise rahva ja keelegrupi õiguste austamisele üleskutsuvad kommentaarid kustutatakse või valatakse üle niisuguse vihkamise ja sõimulaviiniga, et igal mõistlikul inimesle kaob soov delfis/ postimehes üldse midagi kommenteerida.
See pole enam see Eesti, mis iseseisvus u. 20 aastat tagasi ja kus inimesed õhinal pidasid seda omaks riigiks ning püüdsid kasvõi tasuta uue Eesti ülesehitamisele kaasa aidata. Asjad on läinud palju halvemaks, ühiskondlik õhkkond on sumbunud ja väsinud. Masendus ja pettumus uputatakse viina ja õlle sisse, Ettevõtlikumad lahkuvad maalt ja ei vaata tagasi.
Ning mis peaaesi : täpselt nagu ENSV-s vaatab suur osa elanikest seda riiki kui võõrast, ebameeldivat sunnivahendit, mis tekitab vaid jõuetut trotsi ja tülpimust stiilis : ei sealt pole midagi head oodata.
Valitsus ei tee seda inimese võõrandumist riigist märkamagi ja teeb näo nagu kõik oleks kõige paremas korras. Samahästi võiks nad rahvale otse lahtise tekstiga öelda : kui meie võim teile ei meeldi, siis kasige siit minema !
Seda mõtet, et ise ära minna, neil muidugi pähe ei tule.
Oota, kas te ise hiljuti Savisaarele mingit oodi ei kirjutanud? Mingi terve raamat. Kas ytlete sellest nyyd lahti? Ma ei kritiseeri, ma hindan kui inimene on oma patust aru saanud ja kahetseb. Kas teie kahtetsete?
Tekib küsimus,miks soovitakse eestit muuta vaesuse ja kurjuse riigiks?Järsku üleeuroopaline eksperiment,et vaadata kuidas rahvas saab sellises olukorras hakkama?Kõik ikka "demokraatia edendamiseks"?Euroopast vaadates paistab eesti "ikka pagana hea välja"nagu juudinäru ja varas meile teatas.Eesti on autoritaarsuse asemel maffialik riik mida juhib teatud "puutumatute" klann.Eelmises EW-s oli ka midagi sellist ja kuhu jõuti....loodetavasti NATO "vihmavarju" all jõuame samasse ja loodame,et meie praegused juhid kordavad eelmiste saatust.Ja rahvas juubeldab....
Kapitalismi ja sotsialismi vahe peitub selles ,et kapitalismi ülim eesmärk on kaitsta isiku õigusi ja vabadust ühiskondliku surve eest aga sotsialismi deviisiks on ohverdada isiklik heaolu ja vabadus ühiskonna huvides!Nii kutsuti rahvast üles eneseohverdusele mille varjus rikastus ise nomenklatuur ,ülejäänud ühiskonna arvelt.
Ja siit lihtne küsimus!Kumba ühiskonda tänane Eesti meenutab?Uus ENSV ehitus või demokraatlik Eesti?
Ei saa ära unustada, et Eesti tänaseid juhte on koolitatud ja õpetatud olema eeskujulikud sotsialistid. Samuti tundub, et Lenini unistus "uuest inimesest" on siiski tõeks saanud.
Postita kommentaar