Kulude kärpimine ei ole reform

Eesti riik rakendab viimasel ajal huvitavat praktikat, kus karmile kulude kärpimisele on pandud külge silt "reform". Koolide sulgemine on saanud nimeks "haridusreform", päästekomandode sulgemine "päästeameti reform", politseiasutuste sulgemine "politseireform". See on üsna naljakas ja lausa irooniline. Reform peaks olema idee järgi üllas asi, millega üks või teine valdkond saavutab täiesti uue kvaliteedi ning enamasti on reformid väga kulukad. Millise uue kvaliteedi aga saab haridus sellest, kui koolid kinni pannakse ning õpilased peavad kulutama veel suurema osa oma päevast kooli jõudmiseks? Sellest jääb ju üha vähem aega õpinguteks ja vaba aja veetmiseks, suuremates koolides on omakorda õpetajatel vähem aega õpilastega individuaalseks tegelemiseks. Pigem on tegemist anti-reformiga, reformi vastandiga. See pole ka ime, sest reformideks Eesti riigil tegelikult raha ei ole. Kui kärpima hakati, siis tuleb veel tükk aastaid mööda kärpespiraali allapoole ronida, sest kärbete tõttu jäävad paljud inimesed tööst ilma, väikestes kohtades sureb elu välja, mistõttu peab üha enam inimesi oma tööd ja õnne otsima välismaalt. See omakorda vähendab maksumaksjate arvu ja maksude laekumist ning sunnib tegema uusi kärpeid, vabandust, reforme.

Riigi reformi-loogikat jätkates võib perekonnas rahapuuduse tõttu toidu ostmise vähendamise ja sellest tuleneva nälgimise ümber nimetada TOIDUREFORM. Rahapuudusel riiete ostmise vähendamine ning vanade ja katkiste riietega käimine on RÕIVAREFORM. Laenu tagasimaksetega hätta jäämisel kodust ilma jäämine ja sotsiaalpinnale kolimine on ELUASEMEREFORM, ettevõtete tegevuse lõppemise tõttu tööst ilma jäämine ja töötukassas arvele võtmine on TÖÖREFORM. Ei jõuagi kõiki neid reforme ära kiita, elu nagu hernes, eksole!